Exceli-põhine elukorraldus kaugbussiliikluses on viinud olukorrani, kus Põltsamaalt ja Puurmanist on peaaegu võimatu liinibussiga Tallinna sõita. Rääkimata sellest, et Puurmani elanikul on bussiga väga keeruline isegi Põltsamaal tööl käia. Põltsamaalt väljub Tallinna päeva jooksul ainult kaks bussi. See meenutab juba saja aasta tagust taset.
See absurditeatrile sarnanev olukord on sündinud ikka seetõttu, et elulisi ja eluvõõraid otsuseid langetatakse sageli üle meie peade. Siinsed spetsialistid nimetavad taolist muret üleriigiliseks, mida kohalikul tasandil piisavalt keeruline lahendada. Seda enam, et kohapealt on kadunud maavalitsus ja omavalitsuste liit. Riigile võrdväärset partnerit, kelle arvamust kuulda võetaks, pole.
Exceli tabel murrab ka teistel elualadel sisse uksest ja aknast, sest sellega on hea lihtne manipuleerida ja vastaspoole argumendid põhja lasta. Exceli järgi ei tasuks maapiirkondades üldse elada, aga ometi veel elatakse. Vastupidiselt igasugusele loogikale, sest kõik eeltoodu kinnitab veelkord, et maal elamine on luksus. Luksuse eest tuleb aga, teadagi, maksta.
Tegelikult peaks just see olemagi riigi ülesanne, et säilitada olenemata Excelist inimväärne elu ka maal. Ei tohiks olla ju keeruline korraldada bussiliine niimoodi, et need kunagisest kuningriigi pealinnast lihtsalt mööda ei kihuta, selle asemel et ajada paberi peal ritta numbreid, kui mitu ministeeriumi ametnikku pealinnast välja saata. See ei ole regionaalpoliitika, vaid ikka see, kui vähemalt proovitakse teha midagi selleks, et pidurdada külade tühjenemist ja ääremaastumist.
