Jõgeval Betti Alveri muuseumis saab praegu vaadata Evi Tuvikese maalinäitust „Uibuaid“. Konrad Mägi ateljees maaliõpetust saanud võrulanna maalimisrõõmust ja värvikirest kantud tööd jäävad vaataja ette 10. maini.
Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru pole kunagi varjanud oma sümpaatiat Konrad Mägi ateljeesse koondunud kunstnike loomingu vastu, sest nende kaudu ulatub tänapäeva pallaslik maalitraditsioon. Evi Tuvikese loomingut ongi Jõgeva kunstihuviline senini näha saanud üksikute piltidena Mägi ateljeega seotud kunstnike ühisnäitustel, mida on Alveri muuseumis olnud päris mitu.
Nüüd tuli kunstnik siinse publiku ette isikunäitusega. 21 töö hulgas on kõige rohkem õlimaalitehnikas maastikuvaateid, ent leiab ka mõne natüürmordi ja portree. Pastellidega maalitud Betti Alveri portree on paljudele kindlasti tuttav sealsamas Betti Alveri muuseumis 2016. aastal eksponeeritud ühisnäituselt „Betti, kibuvits õitseb“.
Evi Tuvikene ütles enda kohta naljatamisi, et ta sündis, pliiats vasakus käes. Ta on nimelt vasakukäeline, tahtis lapsena hommikust õhtuni joonistada ega kujutanud ettegi, et temast võiks saada keegi muu, kui kunstnik.
Kui kunstikooli uks tema ees omal ajal suletuks jäi, oli see noorele neiule suur tragöödia. Nüüd, aastaid hiljem, arvab ta, et see oli hoopis suur õnn: oleks ta kohe professionaalse kunsti rajale sattunud, oleks kunsti loomine olnud talle kohustus, nüüd on see olnud talle aga ikka olnud puhas rõõm.
Õpetust on Evi Tuvikene kunsti alal saanud siiski päris mitmelt inimeselt. Koolitüdrukuna Võru lastekunstikooli legendaarselt pedagoogilt Asta Määritsalt, hiljem Tiit Varblaselt, Robert Suvilt, Heldur Viireselt ja Aapo Pukilt.
Käis nagu tööl
„Võru kunstniku Tiit Varblase stuudios sain juhatust joonistamise ja pastellmaali alal, ent minu soov oli jõuda siiski õlimaalini. Seepärast hakkasin Tartus käima, algul Tartu rahvaülikooli maalikursusel, hiljem Konrad Mägi ateljees ja stuudios Suvi,“ ütles Evi Tuvikene.
„Mägi ateljees õppides sõitsin neljal päeval nädalas Tartu vahet, justkui oleksin tööl käinud. Aga see, mis ma vana pallaslase Heldur Viirese käest sain, oli seda väärt. Ta ei teinud mingeid järeleandmisi, ei lasknud siidi vedada. Tegi selgeks valguse ja varju õige kujutamise, andis põhjaliku värviõpetuse jne.“
Evi Tuvikene käis Mägi ateljees regulaarselt maalimas aastatel 2011–2016. Praegu ta seal igapäevane külaline pole, ent ühineb aeg-ajalt siiski ateljee seltskonnaga, et seltsielu elada või osaleda nende põnevates ja arendavates ettevõtmistes. Mõni aeg tagasi portreteeriti näiteks üheskoos Tartu kultuuritegelasi. Evi Tuvikese loodud kultuuritegelaste portreid Jõgeva näitusel kahjuks näha ei saa, sest need on kõik juba omaniku leidnud, ent kunstniku Facebooki lehelt hobide albumist võib leida nende fotojäädvustused.
Evi Tuvikene osaleb ka Konrad Mägi ateljee suvelaagrites ja ühisnäitustel. Tänavu suvel toimub selline Tartu ülikooli raamatukogus, sügisel Võrus. Isikunäitusi on tal samuti päris palju olnud, üks isegi Soomes Vuokatti galeriis (2011). „Uibuaid“, mis praegu üleval Alveri muuseumis, sai koostatud kunstniku möödunud sügiseseks juubeliks ja selle esimeseks eksponeerimispaigaks oli Võru Linnagalerii, seejärel rändas näitus Tartu Mikkeli galeriisse ja sealt Jõgevale. Viimasena saab seda näitusekomplekti näha Põlva publik.
Näitusele nime andnud maali „Uibuaid“ (see tähendab võru keeles õunapuuaeda – R. M) Jõgeva ja Põlva publik kahjuks enam näha ei saa, sest see müüdi Mikkeli galeriis maha. Näituse plakati vahendusel saab siiski veel aimu, kui vahvalt värvirõõmsa taiesega tegemist oli.
„Näitus on nagu lõppjaam: sa võtad ühe perioodi tööd, teed neist mingi valiku ja viid vaataja ette ning saad enamasti ka tagasisidet. Mul on alati hea meel oma töid näidata ja olen rõõmus, kui saan positiivset tagasisidet. Senini ma ainult sellist olen saanudki,“ sõnas Evi Tuvikene.
Adrenaliin lakke
Tema jaoks on kõige turvalisem maalimispaik kodune töötuba, ent suurima heameelega osaleb ta ka igasugustel vabaõhumaalimistel.
„Siis läheb adrenaliin lakke: tahad ju jäädvustamiseks kõige parema vaate valida,“ ütles Evi Tuvikene.
Maastike kõrval meeldib talle maalida portreesid. See on tema jaoks päris suur väljakutse, aga need õnnestuvad tal hästi. Ja mis hästi välja tuleb, seda tahadki ju teha. Portretistioskusi on aidanud kasvatada Aapo Puki kursused Tartus ja Võrus, millel Evi Tuvikene on osalenud 2014. aastast.
Räpina aianduskoolis maastikuehitust õppinud Tuvikene tegeles varem aiakujundusplaanide koostamisega, ent viimased tosin aastat on ta pühendunud kunstile ja oma aiale. Kunagi oli ta kibe käsi ka bridžis, ent nüüd ütleb, et ei jõua kahte jumalat teenida.
„Kunst on hea hobi, sellega saab tegelda ka vanemas eas. Näiteks sporditegemisele tõmbab vanus ühel hetkel kriipsu peale,“ tõdes Evi Tuvikene.
Neil päevil esitas ta avalduse Tartu kunstnike liitu astumiseks. 26. aprillil oli tal aga asja Tallinna kunstihoonesse: seal avati suur kevadnäitus, millel väljas ka üks Evi Tuvikese töö: see läbis edukalt näituse tarvis korraldatud konkursi. See „lõhnab“ pigem professionaalse kui hobikunsti järele.
RIINA MÄGI
