Evi Rohtla on Adavere Vaba Aja Keskuse perenaine, kohaliku kooli huvijuht ja rahuklassi õpetaja, noorteühingu 4H Jõgevamaa piirkonna juht, lisaks veel mitmed muud suuremad ja väiksemad tööd ja kohustused. Seepärast on tal enamasti ikka mitu asja korraga käsil, ent ta suudab kõigega suurepäraselt hakkama saada.
Kui ühel maikuu päeval Adavere koolimaja fuajees parasjagu Evi Rohtlat ootame ning eemalt kärmet ja energilist astumist kostab, pole kahtlust, et see on just tema. Sõna energiline iseloomustabki Evit ilmselt kõige enam. Isegi ta jutt ja liigutused on kiired. “Ma ei oska rahulikumalt,” ütleb Evi ise. “Õnneks olen ma veel nii noor, et pole olnud vaja ka eriti üles märkida, kus ja millal parasjagu olema pean, olulisi asju seni igatahes maha maganud ei ole.”
Pauastvere-Adavere-Pauastvere
Evi elu on viimastel aastatel kulgenud peamiselt kahe Põltsamaa lähedal asuva paiga, — Pauastvere ja Adavere — vahet liikudes. Pauastveres on kodu ning Adaverega seovad teda tööd ja kohustused. Vahemaa on umbes kolmteist kilomeetrit. “Kodu on suhteliselt kaugel ja ega sinna vahepeal ei jõua. Nii et kui juba Adaveres olen, siis ikka täie ette,” naerab Evi.
Sellel päeval on Evil veel ees üks oluline kokkusaamine perepäeva korraldamise asjus lastekaitsepäeval. Eelmisel päeval on ta käinud kooli kolmanda klassiga ekskursioonil. Nimelt tuleb tal lisaks huvijuhi ametile, mille ta mõne kuu eest endale sai, asendada parajasti ka haiguslehel olevat kolmanda klassi juhatajat. Peale selle on Evi ja õpetaja Ede Paju hooleks kooli rahuklass. Adavere Vaba Aja Keskuses aga peeti eelmisel päeval selle hooaja viimast naisteklubi õhtut. Perede ja sõpruskondade turniiri selleaastane viimane voor on veel ees ootamas. Järgmisel päeval aga on tulemas Adavere lasteaia Naksitrallid sünnipäevapidu ning sel puhul etendatavas näitemängus on Evil kandev osa. “Olen ennegi lasteaial abiks käinud, aga kooli huvijuhina kuulub lasteaia aitamine nüüd lausa mu kohustuste hulka,” ütleb ta. Koolis peab aga huvijuht õige pea hakkama ette valmistama traditsioonilist kooliolümpiat ja grillfesti. Seejärel tuleb asuda tõsisemalt Adavere jaanipeo ettevõtmisi korraldama. “Nii et mis muud, kui üks pidu peo otsa — selline töö,” nendib ta. Vähemalt sellel õhtul Evi igatahes niipea koju Pauastverre ei jõua. Asjad vajavad korraldamist ja kodused on sellega juba harjunud.
Kultuurikooli juhuslikult
Kui Evi 1988. aastal Põltsamaa Ühisgümnaasiumi lõpetas, oli klassijuhataja talle soojalt soovitanud minna algklasside õpetajaks õppima, sest klassis organisaatorivõimetega silma paistnud tüdrukul tundus tema arvates olevat ka õpetajasoont. Evi ise just seda meelt ei olnud. Üritas hoopiski inglise keelt õppima minna. Et aga seekord kõrgkooli sisse saada ei õnnestunud, otsustas ta aasta töötada ja siis uuesti üritada. Endalegi ootamatult astus ta aga tollasesse Viljandi kultuurikooli. Nimelt peeti suvel Evi õe pulmi ja mõni aeg hiljem otsustati minna Viljandisse ühe pulmakülalise mahaunustatud vihmavarju ära viima. “Tule sina ka kaasa ja vii õige üksiti dokumendid ka kultuurikooli,” olid teised Evile soovitanud. Nii lihtsalt see kõik läkski. 1990. aastal, kui Evi kooli lõpetas, oli see ühtlasi viimane lend kultuurikoolina, pärast seda muutus juba kool kolledžiks ja edasi akadeemiaks. Evi sai koolist ka isetegevusliku puhkpilliorkestri juhi lisaeriala. Ta oli Põltsamaal Lembit Vingi käe all alguses kooli puhkpilliorkestri ettevalmistusrühmas käinud ja hiljem orkestri koosseisus metsasarve mänginud. “Üks hea asi oli kultuurikoolis veel – sain seal saksofonimängu selgeks. Seda pilli tahtsin juba ammu mängida,” tunnistab Evi. Praegu mängib ta Põltsamaa linnaorkestri koosseisus aga endiselt metsasarve. “Ega ma proovidesse tihti küll ei jõua,” kahetseb ta.
Väga erinevad ametid
Pärast kultuurikooli oli Evi mõnda aega ametis maavalitsuse kultuuriosakonnas. Siis kutsuti ta Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökooli klubijuhatajaks. Et poeg jõudis sel ajal just kooliminekuikka, tööpäevad venisid aga hilise õhtuni, otsustas Evi otsida mõne päevasema töö. Nii oligi ta vahepeal müüjana ametis Põltsamaal raamatukaupluses Kupar. Mingil ajal jõudis ta ka töötu olla ning Tartus kursustel sekretäri-, raamatupidamise-, laomajanduse- ja arvutikursused läbi teha. Siis aga leidis Evi üles Heidi Klamp, kes soovitas tal kandideerida Põltsamaa Ühisgümnaasiumi huvijuhiks. “Mina ja koolisüsteem — no ei,” oli Evi arvanud. Hiljem järele mõeldes oli ta siiski kandideerida otsustanud. Omajagu rääkisid asja kasuks ka suvine pikk puhkus ja kindel palk. Valituks Evi igatahes osutus ja nii oligi ta oma kunagises koolis tagasi. Samal ajal tegeles ta aktiivselt ka noorteühinguga 4H. Nädala sees huvijuhitöö, nädalalõpud kulusid enamasti noorteühingu tegemistes ja laagrites. “Ei olnud enam üldse oma aega, nii sai ühel hetkel lihtsalt mõõt täis,” põhjendab Evi tagantjärele koolist äratulemist ning koduseks jäämist. 4H jäi aga Evile siiski südame külge ja sellest pole ta lahti saanud senimaani. Juba pikemat aega on ta tegutsenud Jõgevamaa piirkonna juhina. “Omal ajal jätsin palgatöö, aga see kohustus jäi. Aja jooksul saab asi lihtsalt nii väga omaks. Muud ei oskagi öelda. No mis teha, kui on noori, kes tahavad tegutseda ja pole juhendajat võtta…”
Mõned aastad hiljem asus Evi aga spordipoes müüjaametit pidama, kust ta lõpuks Adavere Vaba Aja Keskuse tegevust käima panema suudeti meelitada. Paar aastat oli ta aga vahepeal pärast koolitööst loobumist kodust ehitusinseneri ja varustaja ametit pidanud, nagu ta ise naljatades ütleb. Nimelt ostis nende pere 2004. aastal Pauastverre vana maja, kuhu otsustati kodu rajama hakata. “Hakkasime päris nullist peale. Et abikaasa oli Soomes tööl, siis tuligi minul rohkem asju ajada,” räägib Evi oma praegusest kauniks muutunud Pauastvere kodust.
Uue alguse juures
“Kui ma Adaverre tulemiseks pika mõtlemise peale jah-sõna olin ära öelnud, siis seda, mis mind siin ees ootab, ma hästi arvata ei osanud,” tunnistab Evi. Esimene aasta kulus puhtalt asja käivitamise peale. Olid vaid ruumid, sisustust küll eriti mitte, ent mida siinne rahvas ennast kujutab ja kuidas kaasa tullakse, seda ei teadnud hoopiski. Tagantjärele võib öelda, et praegu on kujunenud välja vähemalt püsikülastajad. Siinsete töötubade ja ettevõtmistega ollakse juba harjunud. Möödunud aasta oktoobrikuust saati on Adavere Vaba Aja Keskus kahel päeval nädalas avatud ka noortekeskusena. Evi tunnistab, et ette on tulnud kõike, kuid positiivsed üllatused annavad jõudu ja tahtmist edasi minna. Elu on teda taas koolitöö juurdegi tagasi toonud. Nii et tuleb tunnistada, et kunagi oli tema Põltsamaa Ühisgümnaasiumi klassijuhatajal ikka tõepoolest õigus.
VAIKE KÄOSAAR
