Laupäeval kell 17 on Betti Alveri Muuseumis hea võimalus osa saada ühest südamlikust kontserdist. Laulavad Maria Peterson ja Eva Eensaar.
Noored lauluhääled on innustust saanud nii kodunt kui hiljem “Theatrumi” juures tegutsemisest. Eva Eensaare muusikalembesest kodust on võrsunud ka teine tuntud nimi — tema õde Helena Tulve. Maria Petersoni perest on ehk pisut rohkemgi juttu olnud – tema isa Lembit Peterson tunnistati möödunud aasta isadepäeval naisliidu poolt aasta isaks.
Tore on, kui naised märkavad ja toovad esile isa erilist rolli peres – see räägib usaldusest. Nainegi saab täielikult tunda naiseks olemise rõõmu vaid siis, kui ta osa ühisest kandamist mehe hoolde usaldada saab. Kindel ja rahulik kodu annab lastele selge teadmise, milliseks luua maailm. Mitte ainult pisike kitsas oma maailm, vaid nende südamesse antakse hoiule ka kogu maailma suur ja soe saladus. See on nagu pihku peidetud viljatera, mis oma tärkamist ootama jääb.
Theatrumi lugu
Väga huvitav on “Theatrumi” lugu, mis on oma tegevuse nüüdseks küll juba lõpetanud. Kuid see toimis mitte lihtsalt kui trupp näitlejaid, vaid kui kogukond, mis koondas kindlat mõtteviisi ja väärtusi. Selle eellugu ulatus aastasse1982, kui Lembit Peterson koos Aarne Ükskülaga lavakunstikateedrisse XII lennu juurde õppejõuks läks. Tollal õppisid seal näiteks Anne Türnpu ja raamatukoguinimestele hästi tuttav muinaslugude vestja ja uurija Piret Päär. Sealt kasvas välja üks pisike rühm inimesi, kes eraldus ametliku teatri tegemise soovist.
Paralleelselt oli tekkinud Vanalinna Hariduskolleegium, mille juures Lembit Peterson töötas ühe keskkooliõpilastest koosneva draamaringiga. Esimeses rühmas oli inimesi seitsmeaastastest kuni keskkooli lõpetajateni, tekkis niisugune kummaline teatriperekond. Lõpuks jäi tuumikusse üks 14-15-aastaste rühm, mõned neist lõpetasid hiljem Humanitaarinstituudi ja hakkasid kaasa tegema “Theatrumis”. Need olid näiteks Kärt Johanson, Marius Peterson ja Maria Peterson, aga sealt mindi edasi ka lavakunstikooli, näiteks Elina Reinold ja Gert Raudsep.
Seesmise rahu poole
Ühes intervjuus on Lembit Peterson, kunagine peaosaline filmis “Kõrboja peremees”, rääkinud tööst ja oma kuuele lapsele isaks olemisest nii: “Jagades saavad rikkamaks kõik. See on tegelikult õnn, kui lapsed jätkavad samal alal. Järelikult nad hindavad seda. See annab senisele tegevusele suure lisaväärtuse. Mõnikord on see perekondliku ja loomingulise põimumine keeruline, sageli küll ka viljakas. Oleme vastastikku nõudlikud ja respekteerime üksteise loomingut.
Perekond hoiab. Laste olemasolu õpetab armastust ning kohustab veel enam otsima ja leidma elu vaimseid lähtealuseid ning neist juhinduma. Meie kõik igatseme sisemist rahu ja harmooniat ning see on võimalik, kui püüame häälestuda südametunnistuse kammertooni järgi. Kui me ise elame sel moel, millesse tahame uskuda, on ka lastel seda tulevikus võimalik teha.”
Kümme aastat tagasi, kui Eva ja Maria Eesti Humanitaarinstituudi teatriõpilaste eksamit vaatamas olid, tuli Muusikamajas nende juurde Juhan Viiding ja palus, et nad tema sõnadele laule teeksid, lisades: ja hästi kurbi. Nad olid sellel ajal veel keskkooliõpilased, kes olid just mõistnud, et maailm on väga kurb, nagu 17 aastased ikka… Seetõttu sobis see ettepanek neile väga hästi. Võeti mõned kuud hoogu ja 1995. aasta kevadel sündisid esimesed laulud. 2005. aastal andsid nad välja plaadi “Lihtsad laulud”.
Betti Alveri Muuseum soovib kõigile kaunist emadepäeva!
HELI JÄRV
