Palaval suveajal kostab valitsuse ruuporist peaasjalikult rõõmuhõiskeid euroülesande eduka lahendamise puhul. Võimulolijad on justkui ära unustanud, et jätkuvalt on tööta üle 100 000 kaasmaalase ja et töötus hakkab peagi saabuval sügisel paratamatult kasvama ja hooajatöödel rakendust leidnud inimesed on taas tööbüroode uste taga.
Kõige selle taustal tundub mulle üha enam, et tänasel valitsusel pole ei tahet ega ka oskusi Eesti ühiskonna kõige tõsisema valuküsimuse lahendamiseks.
Kevadel osutas sotsioloog Andrus Saar, et poliitikutel napib tööpuuduse leevendamiseks häid ideid ja nii mõnegi erakonna suurtel lubadustel pole tegelikult katet. Saar rõhutas toona, et tööpuuduse vähendamine ei ole lihtne ühekordne aktsioon, vaid nõuab paljude meetmete üheaegset rakendamist. Absoluutselt nõus! Paraku on seltskond, kelle käes on valitsemise hoovad, vajunud hoopis raskesse eurounne.
Väärib tähelepanu, et just üliliberaalse joonega riike tabas majanduskriis kõige rängemalt. Nende riikide hulka kuulub ka Eesti, kus vaadati vaikides pealt pankade laenurallit ning kinnisvaramulli tekitamist ja lastakse siiani inimestel sms-laenude orjusse sattuda.
Samas tegi enamik Euroopa riike kriisi puhkedes nii üldisi maksusüsteemi muudatusi kui ka piiratud muudatusi maksukategooriates või -määrades. Seda ikka selleks, et ergutada ettevõtjaid uusi töökohti looma ja leevendada tööpuuduse sotsiaalseid tagajärgi.
Eesti ettevõtjal, kes saaks tööotsijale poole kohaga tööd pakkuda, käib aga inimese palkamine üle jõu, sest maksukoormus on osalise tööajaga töötaja puhul proportsioonist väljas.
Samuti peaks võimalikult lihtne olema ettevõtlusega alustamine füüsilisest isikust ettevõtjana. Eesti maksunduse jäikuse tõttu valitseb selles vallas taandareng ja FIEde arv meil hoopis väheneb jõudsalt. Need on vaid mõned kitsaskohad, mis ootavad kiiret ja mõistlikku lahendust.
Euroopa Liidu suuremad liikmesriigid on keskendunud nõudluse taastamisele ning tööhõive kaitsmisele, mis toob ka uue majanduskasvu. Mitmel pool on peetud arukaks toetada mitmesuguste maksukärbete kaudu kõige haavatavamate inimrühmade ostujõudu. Riigid suunavad avaliku sektori investeeringud eeskätt infrastruktuuridesse ja toetavad väikese ja keskmise suurusega ettevõtteid garantiide ning laenurahaga. Tööturgu elavdavad nad ka paindliku tööaja ja ümberõppe võimaluste laiendamisega.
Ka meie teise kvartali majanduskasvu numbrid teevad üle pika aja pisut rõõmu. Ja välisinvestoritele annab see tõesti tugeva signaali, et Eesti hoiab usaldusväärsetes reitingutabelites kõrgeid kohti. Kõigest sellest on aga lihtsale eesti tööinimesele veel vähe kasu.
On enam kui selge, et suvel näiliselt peatunud tööpuuduse kasv hakkab paari kuu jooksul taas tõusma. Näiteks lõpeb ka minu enda ettevõtte töötajaist enam kui kahekümnel tööleping koos suvega ning selliste hooajaliste töökohtade arv on Eestis kokku päris suur. Valitsus peab esmalt hülgama pimeda usu, et vaid euro-nimeline imerohi suudab tööpuudust ravida. Teiseks tuleb tal tunnistada, et tööpuudus on ühiskonna ees seisev suurim probleem, mille leevendamiseks peavad poliitilised jõud koostööd tegema. Koalitsioonil võiks olla siinkohal tarkust kaasata protsessi ka opositsioon.
i
KAJAR LEMBER, ettevõtja, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
