Kriisiolukorras teevad inimesed tihti läbimõtlemata ja valesid otsuseid. Stress, hirm töökoha kaotamise ees, üleüldine ebakindlus ei kõla just julgustavalt, kui tuleb langetada kaalukas otsus.
Sestap pole imestada, kui ka valimised mööduvad meil sel aastal märksa närvilisemas õhkkonnas kui muidu. Niigi on valimised tähendanud suurt pinget, kuid tänavu lisab “ekstra boonuse” majandussurutis. Seda nii Euroopa Parlamendi kui ka kohalikel valimistel.
Kelle poolt siis ikkagi anda oma hääl 7. juunil peetavatel Euroopa Parlamendi valimistel? Tasub üle korrata, et nüüd saavad kodanikud hääletada erakondade, mitte eraldi kandidaatide poolt. Kuid päris “suletud” nimekirjad muidugi pole, mõni erakond on juba teada andnud oma kandidaadid ja pealegi leiab kandidaatide nimekirja ka valimisjaoskonnast.
Hääled kanduvad üle
Minul kui Euroopa Komisjoni ametnikul (ja ka eelnevalt ajakirjanikuna) puudub õigus näpuga näidata ja öelda, et hääletage kellegi poolt või kellegi vastu. Ent tulles tagasi selle jutu alguse juurde – enne, kui hääletama hakkate, võtke aeg maha ja kirjutage kasvõi erakonna/kandidaadi nime taha plussid ja miinused. Mida on see erakond/kandidaat Teie arvates teinud hästi ja mida halvasti. Ja mida Te temalt ootate. Loosungitest ei ole mõtet juhinduda. Pidage meeles seegi, et hääled kanduvad üle – järelikult ei ole mõtet väga hääletada peibutuspartide poolt.
Üks on selge: nagu ka 2004. aastal, eelmiste Euroopa Parlamendi valimiste aegu on oodata suuri võitjaid ja suuri kaotajaid. Pettumus võib mõnele erakonnale kujuneda väga suureks. Halvim, mis võib juhtuda, on 2004. aasta mõnetine kordumine (ajalugu ei kordu kunagi täpselt) – mõni koalitsioonierakond hakkab pärast valimiskaotust käituma ebaratsionaalselt ja kogu koalitsioonivalitsus laguneb. Tulemas on ju ka kohalikud valimised sügisel, mis lisab pinget veelgi.
Ainult kuus kohta
Pinget lisab ka teadmine, et erinevalt riigikogust on siin mängus üksnes kuus kohta. Just see ongi peamiseks asjaoluks, miks kõigile kohti ei jätku. Teisalt võiksid ka valijad mõista, et kuue parima inimese väljavalimine ei ole lihtne. Kujutage ette tööandjat, kes peaks mitmesaja inimese hulgast välja valima kuus töölesaajat. Kas ta rahulduks paari loosungiga ja kinnitusega eelmiselt tööandjalt (ehk siis Euroopa Parlamendi valimiste puhul erakonna esimehelt), et tegemist on tubli naise/mehega? Ilmselt mitte: tööle ei võeta tavaliselt telereklaamiga.
Hoolimata tõigast, et Euroopa Parlamendis ei esinda saadik oma kodumaad, on ilmne, et valimisdebattides ei pääse mööda ka sisepoliitikast. Kuid majandussurutis peaks olema selgeks teinud vähemalt selle, et enamik protsesse ei leia aset üksnes Eestis, vaid tuleb minna Euroopa ja üleilmsele tasemele. Ainuüksi valitsuse kiitmine või laitmine siin ei aita: vaadata tuleb kaugemale ja mõista, et Euroopa tugevus seisneb koostööl ja jagatud murel. Seega loodan, et valimisdebattides ei saa mööda ka Euroopast, kuid millel oleks muidugi meie, Eesti mõõde.
Ainus otse valitud ELi asutus
Kui Eesti kaoks debattidest üldse ära, tabaks meid see, mis eelmisel korral. Ehk madal osavõtuprotsent. 2004. aastal oli see kõigest 27, Jõgeva maakond oli veidi tublim 29 protsendiga.
Arvestades ka asjaolu, et pärast 2007. aasta tormilisi sündmusi (pronksiööd) ja majandussurutise algust on need esimesed valimised ehk siis esimene kord, kus kodanik saab väljendada oma poliitilist tahet, võib loota, et osavõtuprotsent kujuneb suuremaks.
Kuidagi ei tahaks arvata, et depressioon on 7. juuniks nii suureks kujunenud ja kõik löövad lihtsalt käega. See ei ole lihtsalt kõrgemate numbrite tagaajamise soov.
Euroopa Parlament on ainus otse valitud Euroopa Liidu asutus ja just kõrgem osavõtt Euroopa Parlamendi valimistest annaks Euroopa Liidule juurde usaldust. Paljuräägitud demokraatia defitsiit väheneks ja võtaks ainest vähemaks ka euroskeptikutel, kes pidevalt Euroopa Liitu pilvedes hõljumises süüdistavad. Muidugi ei saa Euroopa Parlamenti minna nagu Toompeale riigikokku, kuid meie saadikud viibivad tihti Eestis ja neilt on võimalus alati aru pärida. Pealegi on internet teinud väga lihtsaks informatsiooni saamise.
Minevikuregister ehk siis tehtud plussid/miinused ei tohiks samas kujuneda ainumääravaks. Valijad annavad kindlasti teataval määral oma hinnangu valitsuse tööle, kuid vaadata tuleb ka ettepoole.
Ehk siis tuleks vastata (või vähemalt otsida vastuseid) küsimustele, mis puudutavad meie energiat (kas istume 20 aasta pärast külmas ja maksame elektri eest hirmkallist hinda). Või sellele, kas meie lapsed saavad hingata ikka puhast õhku ja õppida ning reisida jätkuvalt Euroopas. Või kuidas hakkama saada kahaneva rahvastikuga ehk rahvakeeli lihtne küsimus: kes tööd teeb? Siit omakorda tõukub järgmine küsimus: kas tuleb mujalt sisse tuua võõrtööjõudu ja kas seda kõike saaks kuidagi parandada Euroopa tasemel?
Vaja on debatti
Vaatamata majandussurutisele võib rahuliku südamega öelda, et Eesti on olnud tubli. Alates taasiseseisvumisest on üle elatud varasemaid kriise ja üles on ehitatud oma riik. Eks ole selle kinnituseks seegi, et hetkel ainsana Euroopa Liidu liikmesriikidest saab Eestis Euroopa Parlamenti elektrooniliselt valida. Kuid samas peame mõistma, et hoolimata oma tublidusest ei saa me kõige üksi hakkama. Vaja on Euroopa koostööd.
Ja just siin jooksevad minu jaoks tänavuste Euroopa Parlamendi valimiste põhilised jõujooned. Kuidas suudab Eestist valitud potentsiaalne Euroopa Parlamendi saadik edastada oma sõnumit nii, et sellest sünniks midagi reaalset? Missugune see sõnum üleüldse on? Kuidas tekitada reaalne koostöö nii, et sellest võidavad nii Eesti kui ka Euroopa?
Ma olen kindlasti naiivne, kui arvan, et sellistel teemadel hakkab debatt arenema. Mida me kindlasti näeme arvukates diskussioonides, on vastastikused süüdistused, kes on midagi valesti teinud ja kes täpselt on süüdi kõikides hädades. Vastutusest ei tohi samas kõrvale hiilida, kuid vaikne lootus on siiski, et sellest mürast jääb midagi ka üle. Midagi reaalset, Euroopa ja Eesti tulevikku puudutavat, mille põhjal just teie, valijad, saate teha oma otsuse.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
