Euroopa võlakriis kogub üha enam tuure ja lahendust pole veel kahjuks näha. Räägitakse peamiselt kulude kärpimisest, pankade kapitaliseerimisest, harvemini majanduse sisemisest tasakaalustamatusest ning üsna vähe sellest, kuidas Saksamaa on suurim võitja eurost.
Seekordses kirjutises vaatan ma majanduse sisemist tasakaalustamatust.
Eurotsoon ei ela üle oma võimete
Kui me vaatame Eurotsooni tervikuna, siis eksport ja import on praktiliselt tasakaalus. Ehk siis Eurotsoon kui tervik ei ela üle oma võimete. Probleemiks on sisemine tasakaalustamatus ehk siis nn ääremaades on raha puudu ja keskuses jääb raha üle. “Ääremaadeks” on Kreeka, Portugal, Küpros ja “keskuseks” Saksamaa, Holland, Prantsusmaa. Hispaania ja Itaalia jäävad kusagile vahepeale ehk siis nende riikide põhjapoolsed osad on justnagu keskus ja lõunapoolsed ääremaa.
Euroopa Liidu peamisteks väärtusteks on kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumine. See kõlab esmapilgul väga üllalt, aga süvenedes tähendab see ka, et inimeste tööleminek teistesse riikidesse peaks olema igati loomulik.
Keskus elab paremini ääremaade arvelt
Tegelikkus on aga see, et keskustesse kogunevad kallimad töökohad ja ääremaadest toimub inimeste äravool keskustesse. Ja kuna keskuses tehakse kallimat tööd kui ääremaadel, elab keskus paremini osaliselt ka ääremaade arvelt, sest sealsed inimesed on valmis väiksemate kuludega töötama.
Kui järele mõelda on nii ka Eestis. Tallinn tõmbab teistest piirkondadest inimesi ja annab neile kallimaid töökohti. Tänaseks on näiteks Eesti inimese jaoks Tallinna kui keskuse kõrvale kerkinud ka Helsingi ja teised keskused. Piirid on avatud ja inimesed kasutavad seda. Lihtne aga väga inimlik näide on ka pensionite maksmisest. Kui inimene käis koolis näiteks Pärnus aga töötab Tallinnas, siis ta osaleb oma pensionärist õpetaja pensioni maksmises. Kui ta töötab mujal Euroopas või maailmas, siis ta ei osale. (siinkohal teatan, et vaatamata sellele, et allakirjutanu üheks töökohaks on Peterburi, olen ma Eesti maksuresident ja maksan oma maksud Eestis).
Probleemi ei ole, kui väljaspool töötab paar protsenti töövõimelisest elanikkonnast. Aga kui väljaspool töötajaid on juba kümme või isegi kakskümmend protsenti, on praegune süsteem väga vildakas.
Raha ümberjagamine riigi siseselt mõistlik
Raha ümberjagamine riigi siseselt on igati mõistlik ja seda teevad kõik riigid. Euroopa Liit koos oma kapitali, kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumisega on aga üha enam riigi moodi. Vähemalt majanduslikus mõttes. Ja siin peab toimuma suurem sisemine ressursside ümberjaotamine. Keskused saavad endale ääremaadest inimesi ja müüvad sinna piiranguteta oma kaupu, kuid samal ajal on ressursside ümberjaotamine minimaalne.
Teisisõnu on keskuste jaoks tegemist äärmiselt mugava olukorraga. Täna on kriisis ikkagi ääremaad ja kriisi üheks põhjuseks on olnud ka see, et tööjõu vaba liikumise tõttu on ääremaad olnud sunnitud tõstma oma töötajate palkasid. Vastasel juhul oleks sealsed inimesed teistesse riikidesse tööle läinud ja kahju oleks veelgi suurem olnud.<span style=”FONT-FAMILY: Arial; FONT-SIZE: 10pt; mso-ansi-language: ET” lang=”ET”>
Euroliit jagab liiga vähe raha ümber
Euroopa Liidu eelarve on täna üks protsent Euroopa Liidu majanduse kogutoodangust. Sellest pea pool moodustavad põllumajandustoetused. Ameerika Ühendriikidel on föderaaleelarve suurus viisteist protsenti majanduse kogutoodangust. Ka paljuräägitud ESMi maht on kõigest neli protsenti Euroopa Liidu kogutoodangust.
Ma ei arva, et me peaks kohe võtma kasutusele Ameerika Ühendriikide põhimõtted, kuid täna on Euroopa Liidu eelarve ja seda kaudu ka rahade ümberjagamine liiga väike.
Mudel, mida Euroopa Liit täna edendab, ei ole lihtsalt jätkusuutlik. Peame liikuma suurema Euroopa Liidu eelarve suunas ja sellevõrra kärpima kohalikku bürokraatiat. Euroopa Liidu abirahad ei peaks olema mitte ainult aŽla kiviaedade ja Mäo ristmike rajamiseks, vaid sealt tuleb osaliselt katta ka sotsiaalkulutused.
Vajalik ka nn Euroopa pension
Arvestades tööjõu vaba liikumist tuleks lisaks sisse viia ka nn Euroopa pension. Kõigil peaks näiteks olema nn Euroopa pension ja kohalik pension jne. See oleks ühest küljest õiglasem aga teisest küljest ka ratsionaalsem, sest praegu läheb rahade ümberjaotamisel väga palju ressurssi projektide kirjutamisele.
Selleks, et Euroopa Liit oleks jätkusuutlik, tuleb rikastest piirkondadest ja varakamatelt inimestelt rohkem ressurssi ümber jaotada vaesemetesse piirkondadesse. Ja ümberjaotamine ei pea piirduma tänaste süsteemidega ja mehhanismidega. Ehk Kreeka kirumise ja enda eelarve tasakaalu kiitmise asemel peaks me koos teiste ääremaadega seljad kokku panema ning selgitama, et tänane olukord ei ole jätkusuutlik ning ääremaade tühjaks tõmbamine ei saa kaua kesta.
Ilmunud Indrek Neivelti blogis www.indrekneivelt.eu
Toimetusel on autori luba loo avaldamiseks
i
INDREK NEIVELT
