Eurostati prognoosi kohaselt saavutab Euroopa Liidu (EL 27) rahvaarv maksimumi 2040. aastal ning hakkab seejärel kahanema. Eesti jääb nende 13 liikmesriigi hulka, kus rahvaarv kogu järgmise poole sajandi jooksul kahaneb.
2010. aastal elas Euroopa Liidus 501 miljonit elanikku. 30 aastaga kasvab rahvaarv 526 miljonini ja hakkab seejärel vähenema. 2060. aastal elab Euroopa Liidus 517 miljonit elanikku. Samuti prognoosib Eurostat, et rahvastik vananeb. 65-aastaste ja vanemate osatähtsus Euroopa Liidu rahvastikus kasvab 2010. aasta 17 protsendilt 30 protsendile 2060. aastal.
Eesti jääb nende 13 liikmesriigi hulka, kus rahvaarv järgmise poole sajandi jooksul väheneb, erinevalt näiteks Iirimaast, Luksemburgist ja Küprosest, kus rahvaarv kasvab prognoosi kohaselt üle 40 protsendi. Eesti rahvaarv ei kasva ühelgi aastal ning väheneb viiekümne aastaga 1,34 miljonilt 1,16 miljonile. Eakate osatähtsus rahvastikus suureneb meil nagu kogu Euroopa Liidus 30 protsendini.
Teise maailmasõja järgsetel aastatel oli Euroopas sünnibuum. 1950. aastatel sündinud lapsed on nüüd jõudnud või jõudmas pensioniikka. Eestis polnud sõjajärgne sündimuse suurenemine eriti märgatav. Emeriitprofessor Ene-Margit Tiit toob põhjusena välja, et sõjajärgsetel aastatel olukord Eestis ei normaliseerunud — viidi läbi küüditamised, sundkollektiviseerimine; jätkus metsavendlus, püsis lootus iseseisvuse taastamisele. Et Eestis jäi beebibuumi mõju väikeseks, siis kasvab vanurite osatähtsus stabiilselt aasta-aastalt ning suurt hüpet rahvastiku vananemises ei toimu.
Euroopas on 21. sajandi esimesel kümnendil esmakordselt olukord, kus rahvastikus on vanemaid inimesi rohkem kui noori. 1960. aastal oli keskmiselt iga eaka (65-aastane ja vanem) kohta kolm noort (0–14-aastast), kuid 100 aastat hiljem prognoositakse kaht eakat iga noore kohta.
Euroopa riigid on jagatud aastate 1990, 2010 ja 2060 sarnase rahvastikuarengu põhjal kuude rühma. Esimesse rühma kuuluvad kümme Kesk- ja Põhja-Euroopa riiki (Belgia, Taani, Suurbritannia, Norra, Prantsusmaa, Soome, Austria, Šveits, Luksemburg, Holland). 1990. aastatel võis neid lugeda vana rahvastikuga riikideks, kuid 2060. aastaks on nad prognoosi kohaselt Euroopa noorima rahvastikuga riigid.
Teise rühma kuulub Rootsi, kes oli aastatel 1960.–2000. Euroopa vanima rahvastikuga riik, kuid tõenäoliselt saab 50 aasta pärast üheks noorema rahvastikuga riigiks.
Kolmandas rühmas on Saksamaa ja Itaalia, kes on olnud 1990. ja 2010. aastal ühed vanema rahvastikuga riigid ning tõenäoliselt jäävad seda positsiooni hoidma ka 2060. aastal.
Neljandas rühmas on seitse riiki: Bulgaaria, Ungari, Tšehhi, Kreeka, Hispaania, Portugal, Läti. Nende rahvastik praegu kergelt vananeb, kuid perioodi lõpuks on nad vana rahvastikuga riigid, kus tööturult lahkujaid on sisenejatest rohkem.
Eesti kuulub viiendasse rühma, kus on kaheksa riiki (Leedu, Sloveenia, Malta, Lichtenstein, Poola, Rumeenia, Slovakkia). Tegemist on riikidega, kelle rahvastik on olnud üks nooremaid, kuid jõuab 2060. aastaks samale tasemele nagu eelnevalt mainitud rühm, kus eakate osatähtsus rahvastikus on suur.
Viimases rühmas on kolm saart (Iirimaa, Küpros ja Island), kes on ja tõenäoliselt jäävad noorima rahvastikuga riikideks Euroopas.
Eurostati prognoos põhineb migratsioonivoogudel. Kui ränne peaks järsult lakkama, vananeks Euroopa rahvastik tunduvalt kiiremini.
Põhjalikum ülevaade Eurostati väljaandes Statistics in Focus “The greying of the baby boomers: A century-long view of ageing in European populations“ (ilmus 08.06.2011).
HELERIN RANNALA, Statistikaameti juhtivstatistik
