Laienemine on olnud Euroopa Liidu välispoliitika üks nurgakive. Seda iseäranis postkommunistlikke riike silmas pidades. Ei ole naljalt usutav, nagu võinuks Eesti areng olla nii kiire ja põhjalik ilma väljavaateta saada Euroopa Liidu liikmeks.
Pärast suurt laienemist 2004. ja 2007. aastal on kõlanud hääli, nagu oleks see protsess kuidagi aeglustunud ja et EL pole enam nii innukas uusi liikmeid vastu võtma. Sel jutul on tõepõhi all niivõrd, kuivõrd EL oli vahepeal seotud uue alusleppe ehk Lissaboni lepinguga, mis jõustuski 2009. aasta detsembris ning laienemispoliitika jäi rambivalgusest kõrvale.
Laienemine pole kulgenud kiiresti
Ent liidu laienemine ei ole toimunud kunagi suurel kiirusel. 1973. aastal ühinesid toonase Euroopa Ühendusega Ühendkuningriik, Iirimaa ja Taani. 1981. aastal sai liikmeks Kreeka, 1986. aastal Hispaania ja Portugal, 1995. aastal Soome, Rootsi ja Austria.
Väärib märkimist, et esimest laienemist tuli oodata seega 16 aastat – ühendus asutati 1957. aastal.
Niisiis on vara 2010. aastal rääkida, justkui oleks EL laienemisega ootama hakanud, kui eelmine protsess leidis aset kolm aastat tagasi. Euroopa Komisjon on igal juhul riikide kaasamist toetamas ja on avaldanud novembri algul ka nn laienemispaketi, kus räägib põhjalikult ELi võimalikest uutest liikmetest. Samuti lähtub komisjon sellest, et iga võimalik uus liikmesmaa saab Euroopa Liitu siis, kui on täidetud Kopenhaageni kriteeriumid ehk õigusriigile vastav demokraatlik elukorraldus. Seega on kogu laienemisprotsess pigem tehniline kui poliitiline.
Võimalikke kandidaate jätkub
Komisjoni novembri algul esitatud laienemispakett pakkus kandidaatriigi staatust Montenegrole, arvates, et ühinemiskõnelused Montenegro ja Albaaniaga võiksid alata niipea, kui need riigid on täitnud kindlad kriteeriumid. Oluline on ka see, et Horvaatia on alustamas lõppfaasi liitumiseks valmistumisel.
Samuti jätkub laienemisprotsess Türgi ja Islandiga.
Just viimatimainitud riike silmas pidades on näha, kui keeruline ja mitmetahuline võib ELi laienemisprotsess olla. Türgi sai ühenduse assotsieerunud liikmeks juba 1963. aastal ja esitas liikmetaotluse 1987. aastal ehk veel siis, kui Eesti oli osa Nõukogude Liidust. Ometi pole Türgi veel Euroopa Liidu liige, põhjuseks sisepoliitilised arengud ja suutmatus lahendada Küprose küsimust. Ja mis seal salata, Türgi suurus (u 70 miljonit elanikku) tekitab mõnes liikmesriigis hirmu.
Seevastu Island pole kunagi kibelenud ELi astuma. NATO liikme staatus ja kahepoolne liitlassuhe USAga andsid riigile turvagarantii ning suures osas kalandusest tulenev sisemajanduse kogutoodang ei ärgitanud kõigest 300 000 elanikuga saareriiki oma kalavesi ELile avama. Ent ülemaailmse masu ajal Islandit eriti rängalt tabanud majanduskriis pani Reykjavikki ümber mõtlema ja nii esitatagi taotlus ELiga ühinemiseks.
Laienemine Balkanile võtmetähendusega
Euroopa Liidu jätkuv laienemine Balkanile on siiski kontinendi stabiilsuse jaoks võtmetähendusega. Sloveenia, mis küll ennast ise Balkanimaaks ei pea, võeti vastu koos Eestiga 2004. aastal ja seal riigis on kasutusel ka euro. Seevastu teised endise Jugoslaavia riigid seisavad veel ELi ukse taga.
Kõige vastuolulisem neist riikidest on ilmselt Serbia, mis sattus 1999. aastal pärast Kosovo sündmusi NATO õhupommituskampaania objektiks ja millest on eraldunud kaks riiki – seesama Kosovo ja Montenegro.
Vahepeal tundus, et Serbia läheb täielikult Venemaa mõju alla, kuid 2009. aastal esitas Belgrad taotluse ELiga liitumiseks. Võib-olla suudab ELiga liitumise kavatsus aidata kaasa ka Kosovo staatuseküsimuse lahendamisele.
Horvaatia aga on ajutiselt sulgenud 25 peatükki 35st ja on ilmselt üks kõige tõenäolisemaid kandidaate Euroliidu järgmise liikmesriigi kohale. Millal Horvaatia liitub, on juba raskem öelda, kuid see leiab aset siiski juba lähitulevikus.
Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia (FYROM) on aga hädas nimega. Nimekuju Makedoonia ei luba kasutada naaberriik Kreeka, nii jäi Skopje ilma NATO kutsest 2008. aastal just Ateena vastuseisu tõttu ja sama kehtib ka ELi puhul.
2006. aastal Serbiast iseseisvunud Montenegro on esitanud liitumisavalduse ja kuna see riik pole olnud ka eriti sõjast räsitud, võivad sel olla päris head võimalused tulevikus ELiga liituda.
Ka Albaania on esitanud liitumistaotluse, kuid ilmselt läheb siin rohkem aega.
Stabiilsus aitab paremale järjele
Keerulisim ongi olukord Kosovo ning Bosnia-Hertsegoviinaga. Kosovo pole ikka veel lõplikult iseseisev rahvusvahelise õiguse subjekt, sest mitu riiki pole seda tunnustanud. Bosnia-Hertsegoviina aga pole keerulise sisepoliitilise olukorra tõttu liitumistaotlust esitanudki. Ent on selge, et Euroopa stabiilsuse seisukohalt ei ole hea, kui Balkanile jääksid säärased “augud”, kus valitseks ebakindlus.
Balkan ei ole lihtsalt mingi näpuharjutus ELile. Veel 1990. aastail toimus seal täiemahuline sõjategevus. Kuid riigid on teinud teistele järele jõudmiseks ka kõvasti tööd – võisin selles veenduda näiteks 2009. aastal Horvaatias Dubrovnikut külastades. Kuigi linn oli omal ajal sõjas puruks pommitatud, ei olnud siis seal märkigi sõjast. Ent emotsioonid on jäänud, kõikidel on sõda värskelt meeles ja nii aitakski stabiilsus ja kindlusetunne Balkanimaid paremale järjele. On ju Euroopa Liidu üks alusmõtteid sõja vältimine.
Mõni võib nüüd küsida, miks neid kriteeriume liituda soovijatele ikka vaja on. Aga lihtsalt sellepärast, et EL on demokraatlike riikide ühendus. Inimõigusi ja teisi demokraatlikke väärtusi austav EL ei saa lubada plekki oma kuuel. Tegelikult on veelgi tähtsam nende kriteeriumide täitmine liitujatele endile. Olen käinud korduvalt Türgis ja mulle on alati rõhutatud, et kriteeriumide täitmine ei ole niivõrd oluline Brüsselile, vaid ikka Türgile endale – riik teeb läbi muutused paremuse poole.
Niisiis on tähtis teada, et ELi laienemine jätkub. Kuid nagu Eestigi puhul, sõltub enamik laienejaist endist: kuidas nad suudavad ületada mineviku taaga ja oma riiki reformida. Kriteeriumid on vaid suunajuhisteks.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke seisukohti.
i
<p style=”MARGIN: 0cm 0cm 0pt” class=”MsoNormal” align=”justify”>ERKKI BAHOVSKI
