Parem hilja kui mitte kunagi: Euroopa räägib kaitsest ja tegutseb selle nimel. Donald Tusk teatas Euroopa Liidu Bratislava tippkohtumisel julgeolekujõudude viivitamatust saatmisest Bulgaariasse riigi piirijulgeoleku tugevdamiseks. Saksa kaitseminister soovib “kaitsealast Schengenit”. Muljetavaldav Ursula von der Leyen tegi avalduse Leedus, kus tema riik hakkab järgmisest aastast juhtima 1000-mehelist NATO pataljoni.
Sama meelt on ka Itaalia, kes soovib “rahvusvahelist Euroopa kaitsejõudu, mis toetub ühisele mandaadile… ja millel on ühine väejuhatus, otsustusprotsess ja eelarvestruktuuridˮ. Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tahab Euroopa sõjalist peakorterit. Ehkki osa sellest võib sõnadeks jäädagi, saab vähemalt midagi teoks.
Baltimaad on arusaadavalt mures. Kas mõni läbiproovimata Euroopa lahendus hakkab täiendama NATO-t, nagu lubatud? Suurema tõenäosusega hakkab see NATO-t hoopis nõrgestama. Kaitsevaldkonna pistrikud on kaua pidanud juttu Euroopa kaitsejõududest kasutuks ja ohtlikuks. Miks raisata raha ja jõupingutusi tarbetule “Euroopa armeeleˮ, kui meil on juba NATO? Ilma USA kõrgtehnoloogiliste relvade, transpordi ja tuumarelvadeta oleks see sobiv vaid paraadideks Strasbourg’is ja Brüsselis.
Omal ajal olid need head argumendid, ent nüüdseks on need aegunud. Suurbritannia, kes on alati olnud peamine vastuseisja Euroopa kaitsepoliitikale, on läinud EL-i otsustamise juurest vabatahtlikku eksiili. Veel halvem on asjaolu, et NATO ei ole heas seisus. Donald Trumpi saamine presidendiks (kui vabariiklaste kandidaat peab sõna) võib anda sellele USA ühepoolse julgeolekugarantii peatamisega surmahoobi. Kollektiivkaitse alus on põhimõte “kõik ühe ja üks kõigi eest”, mitte “me kaitseme teid, kui me seda vajalikuks peame”.
Enamgi veel, suurim alliansi ees seisev ülesanne – Eesti, Läti ja Leedu kaitsmine – on palju raskem, sest Soome ja Rootsi, kaks kõige tähtsamat võimalikku liitlast Läänemere piirkonnas, ei ole NATO liikmed ja ei kavatse lähiajal ühineda. (Nad kuuluvad EL-i). NATO-l puuduvad võimekused ülitähtsates kübersõja, propaganda ja finantsheidutuse valdkondades. Neist viimase toore sõnum Vladimir Putinile on: “Meil on sinu raha. Kui sa tahad seda uuesti näha, tõmbu tagasi”.
Pikaajalised väljavaated paistavad samuti süngena. Euroopa, mille rahvaarv on 500 miljonit, ei saa loota igavesti 320-miljonilise rahvaarvuga USA kaitsele, eriti olukorras, kus enamiku liitlaste kaitsekulutused on nii häbiväärselt madalad ja ebaefektiivsed. Eesliiniriikidest kulutavad vaid Eesti ja Poola kaitsele kaks protsenti SKP-st, mida allianss peab külma sõja järgseks miinimumiks.
Lühidalt, vajame Euroopa kaitsevõime taaskäivitamist. Me vajame kaitsekulutuste suurendamist ja sihipärasemat kasutamist: võimekuste senisest suuremat koondamist ja jagamist, paremat luurevõimet, rohkem õppusi, selgemat arusaama ohtudest, samuti korralikult läbitöötatud plaane neile vastamiseks. Teoreetiliselt võiks kõik see toimuda NATO raamistikus. Praktikas ei ole seda juhtunud, ei juhtu ja ei hakka ka juhtuma.
Euroopa Liit on juba praeguseks teinud kaitserindel rohkem, kui paljud taipavad. Alates 2003. aastast on EL käivitanud üle 30 tsiviil- ja sõjalise operatsiooni. EUFOR Althea (Austria juhtimisel) hoiab silma peal Bosnial; EUNAVFOR Atalanta heidutab Somaalia piraate Aafrika Sarve lähistel. Teised operatsioonitandrid hõlmavad Kesk-Aafrika Vabariiki, Tšaadi, Kongo Demokraatlikku Vabariiki, Malit ning suurt migrantide otsingu- ja päästemissiooni Liibüa lähistel.
Nende operatsioonide üle on lihtne nina krimpsutada ning nimetada neid väikesteks, tükiviisilisteks, ähmasteks, tähtsusetuteks ja kontraproduktiivseteks. Küsimus ei ole selles kas, vaid kuidas EL kaitsevallas tegutseb. Kui uute jõupingutuste tulemus on ajude ja kulutuste suunamine Euroopa võimelünkade täitmisele droonide, õhustankimise, küberruumi ja side alal, on see kõigile kasulik. Alternatiiv – sulgeda silmad ja loota USA juhitava NATO igavesele kaitsele – näib üha vastutustundetum.
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumnis esitatavad arvamused, hinnangud ja vaated ei esinda selle vahendaja uudisteagentuuri BNS seisukohti.
EDWARD LUCAS
