Igatahes saab asi juba enne südaööd klaariks. Nädal tagasi samal ajal oli eetris võistluslaulude eeltutvustuse saade. Nagu eestlastele kombeks, on vahepealne aeg toonud eurokarussellil tiirutajate sekka üksjagu pori ja pisaraid. Skandaal oligi veel puudu, aga lõpuks tuli seegi.
Kas me sellist lauluvõistlust tahtsimegi?
Nüüd on teada, et varasema kümne laulu asemel saab valida üheksa seast. Mõni päev enne finaali selgus, et ühe laulu puhul pole tegu originaalloominguga, vaid see oli avalikkuse ette jõudnud varem teise esitaja kaudu. Noorukese Julia Bomani lauldud “Nevemore Island” diskvalifitseeriti. Mõneti on see vahest isegi hea – jääb vähemalt üks noor ja andekas inimene edasisest sopast puutumata. Paraku on eesti rahval kombeks kõike erakordselt traagiliselt võtta, olgu siis tegu kasvõi tühisemagi lauluvõistlusega.
Tahes-tahtmata peab küsima – kas me sellist lauluvõistlust tahtsimegi? 87 eurolauluks kandideerinud laulu seast valis eel?ürii välja kümme. Tõsi, õige pea langes üks välja, sest tegu oli välismaalasest autoriga, mida reglement ei luba. Nii pääses sisse joone alla jäänud üheteistkümneski.
Eeltutvustuse järel algas hakkimine ajakirjanduses. Võtsid sõna nii moekunstnikud, tantsuspetsialistid kui ka isakesed sellesama eel?ürii koosseisust, kes laulud telemajja saabunud singlite järgi välja olid valinud. Kritiseeriti nii laule kui nende esitajaid. Viimaseid vahest kõige enam, seda nii laulmise kui ka riietuse pärast.
Laulude autorite enamik on varasematest eurolaulukonkurssidest tuttavad. Ikka Pajusaar, Pilvre, Lõhmus jne. Solistid on aga peamiselt uued. Hakka või arvama, et need, kes tulest, veest ja vasktorudest läbi käinud, ei riski enam kaasa teha, teades kaasmaalaste reageerimist. Kõik ütlejad tahavad ju ennast mingil moel välja elada.
Kõigest lauluvõistlus
Tegu on ju kõigest lauluvõistlusega ning Eesti ei osale selles sugugi mitte esimest korda. Varasemad Eurovisioonid on näidanud, et peale jääb pigem show kui kõikidele reeglitele vastav laul. Meie eel?ürii, kes on olnud peaaegu kõikidel aastatel valdavalt samas koosseisus, valib teatavasti võistlusele saabunud laulude seast välja need, mis on kõige paremini viimistletud. Ehk ei olegi siis imeks panna, et tegu on ühtede ja samade laululoojatega, valdavalt jõukamatega, kellel oma stuudio viimistlemiseks rohkem võimalusi annab.
Polegi siis imestada, kui lõppvõistlusele pääsevad ühtlaselt uimased kõikidele nõuetele vastavad laulud. Siin ei aita ei esitajate ega laulude autorite siunamine. Kus ikka sädet pole, sealt ei maksa seda ka otsida. See on nagu tavaeluski. Tuimus, ülipüüdlikkus ja korralikkus pole kunagi muljet avaldanud ja vägisi ei saa isikupära tekitada. Punnitades jääd paraku vaid halliks hiirekeseks ja ei enam. Sära ei ole.
Võib-olla peaks eel?üriisse kuuluma kõik need, kes Eurovisioonil varem osalenud. Neil on vähemalt aimu, mida seal oodatakse. Näiteks võib ju Cardinalsi ja Arne Lauri esitatud laul “11” olla kuitahes muljetavaldav, aga midagi eestlaslikku pole selles kohe kindlasti mitte.
Ehk peaks hoopis korraldatama omal maal rohkem mitmesuguseid lauluvõistlusi, siis ei saaks see üks ja ainus kindlate piiridega võistlus ka nii palju liigset kära ja emotsioone tekitada.
VAIKE KÄOSAAR
