Oleme jõudmas Eesti uuema ajaloo järjekordsesse pöördepunkti. Seekord seisame euroala lävel. Veel päev ja astume üle ukse sisse.
1. jaanuaril saab otsa meie pikaajaline liitumiste jada: Euroopa Liit, NATO, Schengeni ühine viisaruum, kuu alguses OECD ja lõpuks euroala.
Nüüd oleme kõigi oma Läänemere naabritega võrreldes kõige integreerunum riik, kuuludes ainsana kõikidesse eelpool mainitud “klubidesse”.
Aga seekord pole tegemist revolutsiooniga, millega me viimasel kahel aastakümnel ära oleme harjunud. Euro puhul saame rääkida loomulikust arengust. Räägime sammust, mida oleme astunud vähemalt seitse viimast aastat.
Euroalaga liitumise otsustasime ühiselt ära 2003. aasta sügisel referendumil, kui otsustasime, kas astuda Euroopa Liitu või mitte. Lahtiseks jäi vaid küsimus – millal?
See sõltus meie endi tahtmisest, riigi ja majanduse arengust ning sihikindlast tööst. Asjaolu, et Eesti liitub ühisrahaga mõneti keerulisel ajahetkel, on puhas juhus. Pikemas perspektiivis ei muuda see meie jaoks midagi.
Kroon tõi rublatsoonist välja
Euroala võlaprobleeme ei tekitanud majanduskriis. Probleemide seemned külvati mulda aastakümned tagasi, siis, kui Euroopa ühisraha idee liikus vaid kõige julgemate visionääride peades.
Seetõttu teeb ka praeguste probleemide lahendamine eurot vaid tugevamaks. Ja Eestil on võimalus olla selle protsessi vahetu osaline.
Vaadates ajas tagasi ja võrreldes end oma kunagiste nn idabloki saatusekaaslastega, on Eesti otsuseid sageli esile toodud kui julgeid ja uuenduslikke. Seda kinnitavad pea kõik teadlased, kes on uurinud postkommunistlike riikide arengut.
Esile tõstetakse küll mitmeid reforme, ent sõnum on sarnane: Eestit eristavad teistest saatusekaaslastest otsustavus, julgus, riskialdis lähenemine ja valmisolek alustada täiesti uut- ja teistmoodi.
Tänasesse konteksti sobib heaks näiteks eelkõige rahareform 1992. aastal, mis oli ühtlasi ka esimene suurtest reformidest vahetult pärast iseseisvuse taastamist. Võrreldes saabuva euroga, oli tollane üleminek raskem, kuid nende olulisus on täiesti võrreldav.
Eesti krooni tulemine tähendas väljumist rublatsoonist. See tähendas teekonna algust arenenud maailma suunas.
Euroalaga liitumine tähendab taas Euroopasse jõudmist. Euroalasse jõuame oma regioonis taas esimeste hulgas, kuigi seekord mitte päris esimestena.
Koos Eesti krooniga tuli Eestimaale eelkõige raha stabiilsus, aga tuli ka finantsdistsipliin. Eesti krooni ja Saksa marga fikseeritud vahetuskurss ei püsiks iseenesest. See lõi eeltingimused, et Eesti saaks oma majanduse üles ehitada.
Ma arvan, et me kõik võiksime täna tänulikult meenutada neid mehi ja naisi, kelle julgus teha asju teistmoodi meile 18 ja pool aastat tagasi oma krooni tõi. Nimeliselt märgin siin ära kaks tuntumat nende hulgast, keda meie hulgas enam ei ole. Need on Rudolf Jalakas ja Rein Otsason.
Eesti kroon on meile kõigile armas
Esiteks on ta ilus. Teiseks, me oleme temaga harjunud. Ja kolmandaks, ning peamiselt, on kroon paljudele märk selle kohta, et oleme riik.
Seepärast võib krooni käibelt kadumine tekitada paljudes vastuolulisi tundeid. Sealhulgas ka kurbust.
Ometi, emotsioone täiesti kõrvale jättes, peaksime mõistma, et meie kroon on kogu aeg olnud vaid teistsuguse pildiga Saksa mark või euro. Et see on raha, asi, kokku lepitud vahend kaupade ja teenuste eest tasumiseks. Mida on meil kas piisavalt või vähe. Ka koledama pildiga raha puhul oleks meil teda ikka niisama palju või vähe kui täna.
Euro käibeletulek Eesti ametliku vääringuna ei muuda meie väärtushinnanguid. Tugev euro ja usaldusväärne majandus ning sealtkaudu eesti rahva heaolu on võimalik vaid juhul, kui me oskame teha mõistlikke otsuseid.
Veelgi enam: saame julgesti väita, et Eestit oodatakse euroalasse. Kehastab ju Eesti neid rahapoliitilisi väärtusi, millel euro peab seisma. Meie oleme neile truud olnud 18 aastat.
Seetõttu ootab ööl vastu 1. jaanuari meid ühtaegu vähe ja palju. Vahetub raha välimus. Teisalt paraneb Eesti rahvusvaheline staatus, nii meie endi kui eriti meie välispartnerite silmis.
Krooni tulek märkis meie majanduse esimesi edusamme. Sellega algas meie majanduses tegelik üleminekuaeg. Samuti võime tõdeda, et üks suur etapp Eesti ajaloos saab euro tulekuga otsa.
Liitumine euroalaga lõpetab iga-aastase gripilainena leviva jutu krooni võimalikust devalveerimisest.
Lõppevad ka kasutud vaidlused selle üle, milliseid meie probleemidest euro lahendab ja milliseid mitte.
Küll on aga selge, et koos euroga muutub laiem taustsüsteem. Meil on nüüd kergem end teistega võrrelda.
Kõiges muus peame ise jätkuvalt pingutama, et oma probleemidega hakkama saada.
Oleme loodetavasti majanduskriisist väljumas
Paraku on selle kaasnähuks ka viimaste kuude kiire hinnatõus, mida kiputakse sageli saabuva euro süüks ajama. Hindu tõstavad ikkagi inimesed, mitte aga 1. jaanuaril muutuv vääring.
Kriis näitas, et meie majanduse struktuur ei vasta veel arenenud maailma tasemele. Ka Eesti ettevõtete tootlikkus ja konkurentsivõime ei ole veel piisavalt head. Sageli piirdub meie arusaam konkurentsivõimest vaid hinnakonkurentsiga.
Majanduse struktuursed probleemid viisid praeguse kõrge tööpuuduse tekkimisele. Globaalse kriisi “teene” on siin selles, et seisame oma probleemidega silmitsi kogu nende ehtsuses ja koleduses.
Täna on meie ees korraga vähemalt kaks rasket küsimust: kuidas tõsta tootlikkust, see tähendab liikuda rahvusvahelises kvaliteediahelas kõrgemale, ning kuidas suurendada samal ajal tööhõivet.
Õige vastus neile küsimustele peaks sobima ka tänase konverentsi teemale – kuidas hinnata Eesti edu? Ikka toimiva riigi ja õnneliku rahvaga.
Kõige laiemas vaates on küsimus selles, kas me oleme õigesti mõistnud ja mõtestanud järgmiste kümnendite vajadusi? Kas ja kuidas oleme aru saanud 21. sajandi maailma arengusuundadest?
Seistes nüüd kindlalt “maailmakaardil”, lasub meil ka kohustus mõista maailma megatrende. Seda enam, et Eesti suurus ei võimalda neid trende nihutada meile soovitud suunas.
Lähenevaid valimisi silmas pidades ongi keskne küsimus “mida teha?”, mitte aga “kuidas teha?”. Valede asjadega tegelemiseks pole meil aega. Selleks areneb maailm meie ümber liiga kiiresti ja strateegilisi möödalaskmisi andeks ei anta.
Et me täna küsime, kuidas mõõta Eesti edu, siis järeldagem sellest, et oleme seni olnud edukad. Eesti arengu senine lugu lubab meil seada uusi eesmärke, kohendada kurssi ja – mis peaasi – olla jätkuvalt julge ja uuendusmeelne. Euro tulek ei tähenda, et Eestist peab saama igav Euroopa riik.
Tagasivaates langes meie iseseisvuse taastamine 1990. aastate alguses mitmes mõttes heasse aega. Maailm oli rahulikum kui praegu. Koguni nii rahulik, et ennustati ajaloo lõppu.
Majanduskeskkond meie ümber oli soodne. Eestit täitis ootusärevus, kõik suured muutused olid kodeeritud väljendeisse “oma riik” ja “oma raha”.
Praegu, ligi 20 aastat hiljem, on me ümbrus palju kirjum ja keerulisem. Õnneks oleme ka ise kahe aastakümnega palju targemaks, küpsemaks ja muu hulgas ka jõukamaks saanud.
Kõik see lubab loota, et me leiame mõistuse ja tahte vahetada käiku ning leida muutunud keskkonnale sobilikke uusi lahendusi.
Jah, me vajame lahendusi, mitte vaid visioone. Vastasel juhul istume kahekümne aasta pärast jälle siin saalis ja isegi konverentsi pealkirja poleks vaja muuta.
Nii tulekski Eesti edu hinnata – see on piisav, et edasi minna.
Vabariigi President foorumil “Kuidas hinnata Eesti edu?” 21. detsembril 2010
i
TOOMAS HENDRIK ILVES, Eesti Vabariigi President
