Euro ergutab Eesti majanduse järgmist kasvutsüklit, aga võtab samas nurgad maha senistelt makromajanduslikelt liialdustelt — see on lihtsalt kokku võetuna saabuva euro mõju.
Nagu ikka, on välja sulanud skeptikud, kes otsivad euro halbu külgi ning räägivad rahvusliku kapitalismi lõpust. Arukas on aga see, kes imet ei looda, kuid usub asjade paranemisse. On hea meeles pidada kahte suurt eelist, mis on eurol võrreldes meie praeguse, rahvuslikus rüüs rahaga.
Eesti majanduse ühildumine Euroopaga saab euroalas jätkuda.
Mõne aasta eest olid tavapärased jutud Eesti majanduse kiirest kasvust ja keskmise sissetuleku lähenemisest Euroopa keskmisele. Täna teavad vast kõik, et pelgalt laenamise abil viie rikkaima hulka ei saa ja tuleb ka tööd teha.
Majanduseksperdid räägivad, kuidas viimaste aastate palgakasv ületas tootlikkuse kasvu, mistõttu on Eesti konkurentsivõime parandamine hädavajalik. Antud väites on suur osa tõtt, aga mitte ainult. Tootlikkus on suhteline. Pole mingit kahtlust, et Eesti teenindaja on enam-vähem sama tootlik kui Soome oma. Vahe on selles, et Soome teenindaja pakub teenust ettevõtjale, kes suudab toota ja müüa sadu kordi kallemaid asju kui Eesti ettevõtja.
Meie konkurentsivõime ei peitu mitte madalas palgas või madalates maksudes, vaid oskustes teha midagi, mille järele on globaalset nõudlust. See võib olla ka allhange, kui ta on osa kõrge väärtusega tooteahelast. Taolist allhanget ei tasu põlata.
Konkurentsivõime eelduseks on baasoskused, mida annab haridussüsteem. Ma olen täiesti kindel, et Eestis antav haridus on hoolimata poliitikute pidevast ähmitsemisest rahvusvahelises võrdluses täiesti korralik. Visalt tuleb otsida vaid oma kohta turul.
Aga see kõik on väga keeruline, kui puudub algkapital. Eesti õhuke kapitalism ei suuda kogu kasvu veel ise toita, igal juhul on vaja väljast lisa. Mõelge ise: mõni Lääne-Euroopa pensionifond peab tegema otsuse, kas suunata oma raha kasvuturule, kus hariduse ja oskuste ning tööjõukulude vahe tõotab kasumit, nagu see on täna Eestis. Tal on aga valida kahe turu vahel: ühes rakendatakse oma valuutat koos sellega kaasnevate poliitiliste ja muude riskidega. Teise majandus on aga ankurdatud euro kaudu Frankfurti. Uskuge mind, valik tehakse teise kasuks.
Vaadates seda, kui väike on Eestis praegu halbade laenude osakaal, tuleb tunnistada, et eestlane tuleb või hambad ristis oma võlaga ise toime. Mis ei tähenda, et õigusruumi parandades ei võiks seda koormat kergendada.
Laenupakkumise liialdustest hoiab euro meid järgmise kasvutsükli jooksul kindlasti eemal. Selleks on kaks põhjust. Esimene on globaalne: enam ei tule ilmselt kunagi sellist laenupakkumist, nagu me äsja üleilmselt kogesime. Selle nimel töötavad täna kõik kõrged kogud ja asutused, kel selleks jaksu ja voli on.
Teine on aga otseselt euroga seotud: meie majandus hakkab töötama samas rütmis Põhjamaade ja Euroopaga. Kasvutempo tekitas aga ilmselgelt liialdatud kasvu-ootusi, seda ka kodumajapidamiste tasemel. Bensiiniga tuld kustutavad valitsused, kes reservide kogumise asemel vehkisid viie aasta jooksul enne krahhi hoopis kulutavaid lisa-eelarveid teha, ainult süvendasid probleemi.
Nüüd tasub võtta teine hoiak: pingutada tuleb ikka, aga kasv saab olema mõõdukas. Keskenduda tuleb sellele, mida igaüks meist kõige paremini oskab.
Kodanikel on mõistlik tõlkida üldised kasvueeldused ka pere majandamise eeldusteks ning arvestada paariprotsendise inflatsiooni ja heal juhul mõne aasta pärast saabuva sissetulekute 4-5-protsendise kasvuga. Varem või hiljem hakkab vääramatult kahanema ka tööpuudus. Pole ju nii paha!
iii
IVARI PADAR, Europarlamendi saadik, Sotsiaaldemokraatlik Erakond
