Euroopa Keskpanga juht Jean-Claude Trichet andis pühapäeval Eestile üle eurotähe, sümboliseerimaks veidi enam kui kolme kuu pärast toimuvat rahareformi. Millised on eurole ülemineku otsesed ja kaudsed mõjud, vaevad Vooremaa vestlusringis ettevõtjad Rein Kilk, Erik Konno OÜst Olly ja Aivar Kokk.
Kas euro tulekuga seotud kulud ja tulud on tänaseks kokku löödud?
Kilk: Eurole üleminek toob Eesti ettevõtetele ja inimestele raha sisse esiteks sellega, et kaovad konverteerimiskulud, milleks praegu kulub umbes 700 miljonit krooni aastas. Teiseks kaovad ära tänased kroonilaenud, mis on eurolaenudest kallimad, ja see hoiab kokku umbes 800 miljonit. Ehk siis 1,5 miljardit krooni aastas on see raha, mida me kõik saame.
Eurole ülemineku kulud moodustavad keskmiselt 0,14 protsenti ettevõtte käibest. Isegi kui kulud on Eesti peale miljard krooni, siis see tuleb tagasi vähem kui aastaga. See on matemaatika.
Meil tehakse see viga, et eurole üleminekust räägitakse kui tehnilisest küsimusest, kuid psühholoogilist külge ei ole üldse analüüsitud. Me oleme kahekümne aasta jooksul näinud oma silmaga kolme suurt jõnksu: iseseisvuse taastamine, rublalt kroonile üleminek, Euroopa Liitu astumine ja nüüd on tulemas neljas. Ma arvan, et tegelikult on eurole üleminekuga kaasnevad muutused sügavamad, kuid me ei oska neid täna ette näha.
Me nägime, millise väärtushinnangute muutuse tõi kaasa üleminek kroonile, mis ei olnud pelgalt mehaaniline rahavahetus. Me ei osanud seda ennustada, arvasime, et vahetame rahapaberid ära ja laseme samamoodi edasi. Ei läinud nii.
Konno: Katusepakkujana tunnetan, et praegu vahetavad inimesed oma raha katuste vastu.
Kilk: Rublalt kroonile ülemineku ajal olin üliõnnelik, kui mulle pakuti osta ridaelamuboks Ihastes. Sain selle miljoni rubla ehk 100 000 krooni eest. Miljon rubla tundus väga odav! Valitses ootus, et kui minnakse oma rahale üle, siis hinnad hakkavad tõusma. Inimesed ahmisid endale kõike kokku. Mis aga sai? Müüsin sama boksi hiljem kolm korda odavamalt maha, kui ostsin.
Kõik eeldasid enne reformi, et hinnad hakkavad tõusma ja müügil enam midagi ei olnud. Praegu on seis sarnane: kolm kuud on euroni jäänud, kuid mis saama hakkab, ei tea, seda pole analüüsitud.
Olen näinud lehes reklaami, mis euroga hirmutades kutsub inimesi kiiresti ehitusmaterjale ostma. On seda ka tunda, et inimesed kulutavad rohkem?
Konno: Isegi olen sellist reklaami teinud, et vaheta soodsa kursiga. Minu meelest on see õige suhtumine, sest kui valida, kas vahetada raha auto vastu, mille väärtus kohe langeb, või värskendada kinnisvara, siis viimane tegevus on õige. Tuleb euro soodsalt või mitte, kuid inimestel on siis raha paigas ja õigesti kulutatud. Tänane hinnatase on ka mõistlik.
Kilk: Mina ei julge väita, kas üht- või teistpidi talitada on õige. Kurikuulsa kinnisvarabuumi ajal tundus ka nii loogiline, et võtad kesklinnas selle korteri ära. Vaatasin, et Tallinna Tornimäe kõige kõrgemal korrusel müüdi tollal korter maha 125 000 krooni ruutmeeter, kuid nüüd on hind 37 000 krooni. Kolm korda on hind madalam.
Samas tuli eelmisel nädalal eurobaromeetri uuring, et kahes eurotsooni riigis on inimesed euroga rahul, kuid ülejäänud millegipärast pole. Millest see tuleb? Me oleme praegu elevil, kuid mis aasta pärast toimub, me ei tea. Mingi pettumus kindlasti tuleb, ja juba aasta alguses.
Kokk: Naabrite juures on õppetund olemas ja miks riigiisad sinnapoole ei vaata? Olin kaks päeva Soomes ja vestlesime sellest, kuidas seal eurole üleminek käis. Soomes oli eurole ülemineku eelsel aastal hindade hullumeelne tõus, nii nagu praegu Eestiski.
Ühelt poolt peaks inimestel rahakott tühi olema, kuid ettevõtjad ei suuda enam madala hinnaga toota, sest kaks aastat on püksirihma koomale tõmmatud, kuid riik on makse tõstnud, sisendid on kallinenud. Kui leivatootjad soovivad hinda tõsta, sest gaas, elekter ja vili on kallinenud, siis süüdistatakse neid kartellikokkuleppes. Meil püütakse enne valimisi manada ette, et tänu eurole hakkab kõik libedamalt käima, aga kui Soomes maksis enne eurot tass kohvi kaks marka, siis täna maksab sama kohv kaks eurot.
Mina loodan, et mõned hinnad kukuvad järgmisel aastal kõvasti, kinnisvara osta täna veel ei tasu.
Konno: Praegu annad lapsele taskurahaks 25 krooni, kuid jaanuaris selle asemel poolteist eurot andes väga auväärse isa muljet ei jäta. Peaks nagu viieka andma.
Kilk: Tegeletakse tühja-tähjaga, sõlmitakse mingeid naeruväärseid kokkuleppeid ümardamise osas. Öeldakse, et euro toob välisinvesteeringuid. Me oleme nagu ullikesed, istume ja ootame. Kas keegi teab inimest, kes läheb Soome investeerima, sest seal on euro? Otsige Eestist üks inimene, kes on Soome investeerinud põhjusel, et seal on euro! Mina ei tunne ühtegi sellist.
Leedu peaminister on vändanud mööda maailma ringi ja teinud selle töö ära, mis meil on tegemata, ja toob sinna välisinvesteeringuid. Suured pangad viivad oma arvelduskeskused, töötlemiskeskused Leetu,
Kokk: Eesti valitsus on olnud kui tõsine kapitalistlik ettevõtja. Ta on mõelnud ainult oma kasu peale ja ohverdanud kõik oma töötajad ehk eesti rahva. Maksud on tõstetud, koormised on suured, elatustase on kukkunud, oleme kõigis asjades viimase viie hulgas. Meil on kuidagi tagurpidi kõik käinud.
Kas eurole üleminekul tulnuks üleminekukursi muutmisega kroon sisuliselt devalveerida, et anda Eesti eksporditööstusele parem start?
Kilk: Me oleme teatud asjades väga kinni. Keegi ei julge sellist asja välja öelda, et kaalume mingi muu kursiga üleminekut. Seda ei tohi rääkida, sest me oleme endale mingi kinnisidee võtnud ja see on nagu tünnis-sõit: paneme jube kiiresti edasi, aga tegelikult tiirleme ühe koha peal, mingi omaenda kinnisidee ümber.
Teine selline asi on Eesti väike välisvõlg. Kui aga võtta viimaste aastate välisvõla kasv, siis on see kogu maailmas üks kiiremaid. Me elame veel vana rasva arvelt ja arvame, et kõik on korras. Riik võtab sel aastal välislaenu eelarveaukude lappimiseks ja investeeringuteks. Kui sellises tempos jätkata, siis oleme mõne aastaga suurima välisvõlaga riik.
Kokk: Vaadatakse ainult riigilaenu, mitte seda, palju on ettevõtjad ja inimesed laenu võtnud. Tegelikult on Eesti laenukoormus palju suurem kui naabritel. Tänu sellele, et riik pole teinud investeeringuid, on seda pidanud tegema keegi teine. Ühelt poolt on küll kokku hoitud, kuid teisalt on ettevõtjad ja elanikkond pidanud rohkem laenama ja kulutama.
Kilk: On mingi loosung, mis on nagu kalju. Aga miks Poola ei lähe eurole üle? On terve rida eurotsooni mitte kuuluvaid riike, kes ütlevad, et nemad praegu ei soovi ühineda, kuna see kahjustab nende majandust. Võib-olla on neil õigus, võib-olla on meil õigus, ma ei tea. See on selge, et miski selge pole.
Eurotsooni kuuludes on meil edaspidi lihtne jälgida kaupade ja teenuste hindu meil ja teistes riikides. Millised hinnad peaksid meil eurotsoonis ühtlustumise tagajärjel tõusma, millised langema?
Kokk: Kui vaadata lõhe või forelli hinda, siis Soomes saab filee sama hinnaga kui siin roogitud kala. Soomes on odava juustu hind paar eurot madalam kui Eestis. Nii kalleid riideid ei ole võimalik mujalt osta kui Eestist. Samas on leib meil odavam. On asju, mille hind alaneb, ja asju, millel tõuseb. Hinnaralli käib meil juba mitu kuud täie hooga. Iga päev kuuleme uutest hinnatõusudest, teisipäevast on poelettidel piimahind kaks krooni kallim, oktoobrist tõusevad leiva ja saia hinnad. Hirmuga mõtleme tulevaste küttearvete peale. Kõik kallineb, aga palgatõusu ei ole lähenevatel aastatel küll loota.
Kilk: Ühtlustumine tuleb. Katla ühes servas ei saa keeta paksemat suppi ja vastupidi ka. Küllap mingi aja jooksul toimub segunemine, kuid jäävad vahed, nagu on vahe Londoni ja Glasgow hindades.
Konno: Suhtlemisest soomlastega tean, et täna on Soome ettevõtja sellega rahul, et marga asemele tuli euro. Hinnad on stabiliseerunud ja nad ei kurda. Kui rublast sai kroon, läks meil elu paremaks. Ma olen igal juhul kahe käega euro tuleku poolt.
Kilk: Kui miski on selge, siis mingi mehaanilise iga-aastase võidu me saame: kursivahe ja kroonilaenude kadumisega laenud odavnevad.
Kokk: Ma lihtsalt loodan, et valitsus lõpetab maksude tõstmise ja ei mõtle enam uusi makse juurde.
Kirja pani ARVED BREIDAKS
