Kolmapäeval jahtusid ehk kuumimad hirmud seoses euroalaga, kui Euroopa Komisjon avaldas soovituse Eesti liitumiseks euroalaga alates järgmisest aastast. Kas ikka otsustatakse euroala laiendada, kui Kreekas on lood hullusti ja eurotsoon on oma ajaloo seninägemata kriisis? Kas ei peaks veidi ootama ja seiskama kõigile hoiatuseks eurotsooni laienemise? Ja nii edasi.
Kui kolmapäeval pidas Euroopa Komisjoni esindus Tallinnas Euroopa Majas pressikonverentsi, esitatagi küsimus Kreeka kohta – kas Kreeka kriis mõjutas kuidagi ka Eesti hindamist. Eesti kohta ettekande pidanud Massimo Suardi Euroopa Komisjoni majanduse ja rahanduse peadirektoraadist vastas, et mitte kordagi. Loevad ikka vaid kindlad kriteeriumid.
Kuidas edasi?
Edasi otsustavad liikmesriigid: tulenevalt Lissaboni lepingust on uue asjana ette nähtud euroala riikide soovitus Eesti kohta, seejärel saavad sõna Euroopa Parlament, siis Ülemkogu ja juulis lõpetuseks Euroopa Liidu liikmesriikide rahandusministrid. Poliitiline tava näeb ette, et komisjoni soovitusi võetakse ka kuulda, seega peaks puhtformaalselt asi otsustatud olema. Ent jäägu liikmesriikidele tõesti viimane sõna.
Ootamishirmud maas, tulevad aga euro kasutuselevõtu hirmud. Nendele on raskem vastata, sest kui Maastrichti kriteeriumide täitmist ja komisjoni käitumist on võimalik mingilgi määral ennustada, ei saa paljusid euroga seotud asju nii kindlalt väita.
Olgu selleks siis tõesti esimene ja muidugi ka täiesti loogiline küsimus, kas hinnad tõusevad. Väita kindlalt, et hinnad ei tõuse, eeldaks Eestis plaanikomitee olemasolu. Kui kaupadele löödaks peale GOST ja määrataks hinnatase. Kuid plaanikomiteed ei ole, sestap kehtib Eestis turumajandus, kus hindade kujunemine on suures osas nõudluse-pakkumise otsustada.
Ent siiski saab üht-teist ära teha hinnatõusu peatamiseks. See üht-teist seostub aga ühiskondliku kokkuleppega – et ettevõtjad lepivad omavahel kokku hindade mittetõusus ja vastava deklaratsiooni on käinud välja ka Kaubandus-Tööstuskoda.
Rimiga juhtunu, kus Eesti avalikkus boikoteeris seda poeketti Eesti liha kadumise pärast Rimi lettidelt, annab tegelikult vihje, et euroga pealtnäha kaasnev hinnatõus ei pruugi olla garanteeritud. Kodanikuühiskond võib asuda boikoteerima ettevõtteid, kes tõstavad hindu euro saabudes. Minu eesmärgiks ei ole muidugi mingi revolutsiooni õhutamine ega hangudega inimeste juhatamine poodide ette, vaid tähelepanu juhtimine kodanikuühiskonna võimalustele.
Missuguse kursiga läheb kroon eurole üle?
Teine suurem küsimus, mis on samuti Eesti avalikkuses ärevust tekitanud, on kurss. Missuguse kursiga läheb kroon eurole üle? Ehkki nii peaminister Andrus Ansip kui ka rahandusminister Jürgen Ligi on korduvalt kinnitanud, et kurss ei muutu, viidates ühtlasi asjaolule, et kursi muutmine toimub Euroopa Liidus konsensuslikult, seega peab selle heaks kiitma Eesti ise, ei kipu jutud kursi muutmisest kaduma. Ei julgeks just öelda, et tegemist on hüsteeriaga, kuid arvestada tuleks valimiskampaania pisikese algusega 2011. aasta riigikogu valimisteks ja osalt ka lihtsalt arusaamatusega.
Eesti majandusele osaks langevatest kasudest on niigi eksperdid väga palju rääkinud ja seda siin üle korrata pole mõtet. Kuid suuremat tähelepanu tuleb pöörata nüüdsest euro praktilistele aspektidele. Tõepoolest, euro tulek tähendab müntide osakaalu kasvu. Siinkohal tasub meenutada, et olid ajad, kus ühekroonisega ja ka sentidega sai päris palju – kaebused, nagu olnuks kroon mugav paberraha, mille võtab üle ebamugav euro, ei vasta täielikult tõele. 1992. aastal, kui kroon kasutusele tuli, olid lood teised, ja sisemaine inflatsioon on viinud tõesti selleni, et krooni metallist käibevahendid on kaotanud palju oma esialgsest väärtustest.
Ehk aga on müntide suurem osakaal mõnes mõttes paremgi: olen kohanud näiteks automaate, kus vaja läheb …5-krooniseid münte. Millal teie midagi seesugust viimati käes hoidsite? Ja ega ühekrooniseidki münte pole alati käepärast. Euro tulek aga peaks müntide kasutamise selles plaanis lihtsamaks muutma.
Euro kasutuselevõtt pole ajaloo lõpp
Ent praktiliste asjade suhtes on eeskätt oluline teadmine, et enda silmad ja kõrvad tuleb lahti hoida. Algav teavituskampaania peaks jõudma iga inimeseni – sest raha kasutavad ju kõik, kuid on selge, et sajaprotsendiliselt hõbekandikul kogu teavet ei serveerita, midagi tuleb ka ise otsida.
Veel ühest aspektist, millest ei ole eriti palju räägitud. Kolmapäeval kõlasid juba noodid, et eurokutse andmine Eestile tähendab ka tugevat uudist Euroopa Liidu enda reputatsioonile ja et nii võivad ka teised tulevad eurotsooni liikmed oodata ausa mängu põhimõtet, seda vaatamata Kreeka kriisile. Sellele lisandub otsene välispoliitiline mõõde lähipiirkonnas: Soome ei ole enam pärast Eesti liitumist euroalaga enam mingi eurooaas või –saareke ning täpselt sama saab öelda Eesti kohta: liitumise hetkest on Eestil euroalas olev naabermaa. Ning võibolla tekib juba rootslastel tahtmine euroalaga ühineda pärast seda, kui Eesti on euro kasutusele võtnud.
President Toomas Hendrik Ilvesel oli õigus, kui ta nentis vabariigi aastapäeval peetud kõnes, et euro tulekuga muutub Eesti Põhja-Euroopa kõige integreeritumaks riigiks. Lisatagu siia veel värske kutse liituda Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooniga (OECD) ja näeme, et välispoliitiliselt läheb Eestil hästi.
Ja lõppeks sama mõte, mille ütlesin maha
On tuldud maa peale ja saadud aru, et euro tulekuga jäävad paljud probleemid alles, olgu selleks siis tööpuudus, ebakindel majanduslik olukord, suured palgavahed jne. Kuid oleks ka vale öelda, nagu oleks euro nendes hädades süüdi, euro annab lihtsalt meile stabiilsema raamistiku ja välispoliitiliselt tugevama positsiooni, kuid enamik asjadest tuleb meil endil ära teha.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
