Mitu inimest on minu käest seltskonnas küsinud, mis sest Kreekast nüüd saab ja kas see, mis hellenite riigis toimub, ei võiks kuidagi kahjustada Eesti püüdlusi ühineda järgmisel aastal euroalaga.
Jutt käib sellest, et Kreeka ei täida juba hea mitu aastat stabiilsus- ja kasvupakti reegleid, riigi eelarvedefitsiit jõudis eelmisel aastal ligi 13 protsendini (reeglite järgi peab see olema kuni kolm protsenti) ja mõni Euroopa poliitik on juba üles kutsunud Kreekat euroalast välja heitma. Ses valguses tekib ju tõesti küsimus, miks tuleks euroalasse keegi veel vastu võtta, kas ei tuleks seal enne kord majja lüüa.
Masu toob välja kohad, mis hakkavad kärisema. Seda nii meil kui mujal. Nii juhtus Islandiga, kus pangaralli lõppes suure krahhiga; Hispaanias, kus tööpuudus lendas taevasse; USAs, kus kinnisvaramull tekitas äärepealt sealse finantsturu kokkuvarisemise; Lätis, mis jõudis peaaegu majandusliku kollapsi äärele; Venemaal, kus nafta- ja gaasimüügist saadud tulu vähenes drastiliselt. Eestit teavad vist niigi kõik: kinnisvarakrahh, tööpuudus, majanduse kasvuprotsendi vähenemine kahekohaliste numbrite võrra.
Parem euroga kui ilma
Eurole üleminekut ei tohiks siiski vaadelda vastanduvana tööpuudusele, nagu mõnikord on tehtud, ja Eestis on ühiskond minu meelest selgelt tajunud, et euro ei ole imerohi, mis kaotab tööpuuduse ja muud probleemid. Kuid parem euroga kui ilma, näib olevat üldine hoiak.
Ja siis tuleb Kreeka. Tema rahandusministeeriumi analüüs 2010. aasta jaanuarist stabiilsus- ja kasvupakti täitmise kohta ütleb kuivalt, et viimase kuue aasta jooksul kasvas Kreeka majanduse kogutoodang küll nominaalselt 40 protsenti, kuid keskvalitsuse kulutused suurenesid 87 protsenti, seda vaid maksutulude suurenemise 31 protsendi vastu.
Sellega ongi peaaegu kõik öeldud. Nagu Eestistki, tuli hakata kärpima avaliku sektori kulutusi.
4. märtsil teataski Kreeka valitsus järjekordsetest kärpimistest: kokku kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Selle alla mahuvad käibemaksu suurendamine kahe protsendi võrra ehk 21 protsendini, kaudsete maksude kasv ja mitmed muud struktuursed reformid.
Kava järgi peaks Kreeka olema suuteline vähendama 2010. aasta lõpuks nelja protsendi võrra oma eelarvedefitsiiti ja saama selle Maastrichti kriteeriumide raamidesse 2014. aastaks. Euroopa Komisjon jäi selle kärpekavaga rahule, kuid jälgib loomulikult Kreeka eelarvedefitsiidi kärpimise täitmist.
Sõltume maailma majanduse käekäigust
Elutarkus ütleb samas, et kui kellelegi on juba antud boonuseid ja preemiaid, on väga raske sundida kedagi neist loobuma. Nii polegi imestada, kui hellenid tulevad tänavale kärpekava vastu protestima. Kuid praegu näitavad küsitlused seda, et enamus toetab siiski valitsuse kurssi kulutuste vähendamise suunas. Eesti on Kreekaga võrreldes muidugi rahumeelsem ja eks küsimus ole ka rahvuse temperamendis.
Kogu probleemistik saabki teise mõõtme, kui pidada silmas rahvusvahelist tausta. Esmalt on selge, et nii Euroopa Liit tervikuna, euroala kui ka Kreeka sõltuvad maailma majanduse kohenemisest. Seega peavad pingutama kõik, mitte ainult Kreeka. Kuid on näha, et mida soodsam on maailma majanduse tagasitulek plussmärgiga kasvunumbrite juurde, seda paremini läheb ka Kreekal. Lihtsalt öeldes: kui raha on rohkem, on elu enamasti lihtsam.
Ja on ka teine asi: Euroopa 2020. aasta strateegia, mis näeb ette Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõime tõstmist, nii et see suudaks nimetatud aastaks maailma globaaljõududega võistelda. Juba on võrreldud seda eelneva, Lissaboni strateegiaga, mis nägi ette Euroopa Liidu majanduse saamist dünaamilisimaks maailmas selleks aastaks (seda ei juhtunud), ja leitud, et mõlemal juhul on häda selles, et puuduvad sanktsioonimehhanismid. Mis siis teha, kui mingi
ELi liikmesriik ei täida strateegias kavandatud eesmärke?
2020. aasta strateegia üle käib vaidlus
2020. aasta strateegia üle vaidlus veel jätkub, kuid on ilmne, et reeglite selginemine ja ka karmistumine on pärast masu möödapääsmatu.
Siit ka loogiline järeldus: Euroopa Liit ei taha alustada 2020. aasta strateegiat vale jalaga. Loomulikult ei ole võimalik ajalugu kümme aastat ette ennustada, kuid põhi peab olema soliidne. Ei tohi tekitada olukorda, kus reegleid täitma ei pea. Seega tuleb Kreekaga asjad selgeks teha ja lõppkokkuvõttes on see kasulik ka Kreekale endale.
Ka Eesti peab täitma Maastrichti kriteeriumid ja teisalt tuleb teda selle eest tunnustada. On muidugi konks, millele on viidanud mitu analüütikut ja mis Kreekaga seoses on eriti jõuliselt päevakorrale kerkinud — jätkusuutlikkus. Eesti ei pea ju Maastrichti kriteeriume täitma ainult 2010. aastal, vaid ka edaspidi.
Ning see ongi kahtluste allikaks. Kuid saab mõelda ka teisipidi. Mis juhtuks siis, kui Eestile öeldakse, et olite toredad küll, kuid segaduste pärast euroalas ei saa teid vastu võtta? Missuguse signaali annaks see euroala usaldusväärsuse kohta laiemalt maailmas ja kitsamalt nendele ELi liikmesriikidele, kes veel pole euroalaga ühinenud? Meenutagem, et enamik 2004. ja 2007. aastal Euroopa Liiduga ühinenud riike peab euro kasutusele võtma, see on kirjas nende ühinemislepingus. Nii teataski Läti hiljuti, et nende kava on minna eurole üle 2014. aastal.
Euroopa Liit nagu iga teinegi organisatsioon vajab häid uudiseid. Eesti liitumine euroalaga 2011. aastal seda kindlasti oleks. See oleks hea sõnum maailmale, et Euroopa Liit liigub edasi lõimumisega, mille üks ambitsioonikaimaid projekte on euro, ja loomulikult on see hea sõnum ka Eestile endale. Suureneb ka Eesti usaldusväärsus maailma silmis.
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
iii
ERKKI BAHOVSKI
