Võib liialdamata väita, et Eesti on n-ö eurovaimus elanud kogu viimase masuaasta ja ehk kauemgi. Kannatada on jäänud veel aprilli keskpaigani, kus Euroopa Keskpanga tähtsad isikud meid eurokõlblikuks või siis -kõlbmatuks kuulutavad. Et eurotee on sileda asfaldi asemel rohkem munakiviteena tundunud, selles on “süüdi” Hollandi väikelinnas Maastrichtis 1991. aastal formuleeritud eurokriteeriumid. Teisisõnu tingimused, millele riik peab vastama, kui ta tahab eurotsooniga liituda.
Eurokriteeriumid
Need kriteeriumid olid järgmised. Esiteks inflatsioonikriteerium. Liituja inflatsioonimäär ei tohi olla 1,5 protsendipunkti kõrgem kui kolme kõige madalama euroliidu liikmesmaa inflatsioonimäärade keskmine. Selle tingimusega saab Eesti tõenäoliselt tänu masule hakkama. Eelmisel korral, 2007. aastal, sai just inflatsioon meile saatuslikuks. Toona kasvas sisemajanduse kogutoodang rekordiliselt: 11,4 protsenti. Majandusbuumiga kaasnenud palga- ja hinnaralli andis üldiseks hinnatõusuks 6,6 protsenti. 2009. aastal langesid hinnad 0,1 protsenti.
Teine Eestile möödunud ja ka jooksval aastal kõige rohkem peavalu valmistanud eurokriteerium on eelarvedefitsiidi tingimus. Euroga liituvate riikide eelarvedefitsiit ei tohi olla suurem kui kolm protsenti võrreldes sisemajanduse kogutoodanguga. Eesti pingutas möödunud aastal tugevalt püksirihma ja paljud eestimaalased, eriti riigisektoris töötajad tundsid seda kindlasti ka omal nahal. Kuigi lõplik eelarvetasakaalu number selgub alles statistika täpsustumisel mõne kuu pärast, on optimismiks põhjust. Reaalselt laekus 2009. aastal tulusid 0,7 protsenti kavandatust rohkem, kulusid aga oli 95,6 protsenti plaanitust.
Kolmanda ja neljanda eurokriteeriumiga pole Eestil raskusi. Kaks aastat enne ühinemist ei tohi rahvusvaluutat devalveerida. Vaatamata kõigile (pahatahtlikele) spekulatsioonidele, on Eesti kroon endisel euroga seotud fikseeritud kursiga. Devalveerimiseks pole põhjust olnud. Ka intressitingimusega pole probleeme. Maastrichtis lepiti kokku, et valitsuse võlakirjade intress ei tohi pikaajaliselt ületada parimat näitu rohkem kui kaks protsendipunkti. Eesti valitsus pole võlakirju emiteerinud ja seetõttu ei ole ka midagi võrrelda.
Ehk läheb seekord õnneks
Niisiis, hea uudis on see, et Eestil läheb seekord ilmselt õnneks. Eksperdid on viimati eurotsooniga ühinemise tõenäosuseks pakkunud üheksakümmend viis protsenti. Kui ennustused tõele vastavad, eristub Eesti üle hulka aja esimest korda lääne investori silmis Lätist ja Leedust ning teistest Ida-Euroopa riikidest. Kui NATO ja Euroopa Liiduga ühinemine käis kampaania korras (kõik korraga), siis 2011. aastal on Eesti tõenäoliselt ainuke, kes eurotsooniga liitub.
Mida see endaga kaasa toob? Kas tädi Maali peaks selle üle rõõmustama või peaks ka midagi kartma? Kõigepealt peaks rõõmustama selle üle, et toodud ohvrid ei olnud asjatud. Eelarvekärped olid valusad. Aga nad saavad kompenseeritud täiendavate (välis)investeeringutega Eestisse, mis peaks ka tädi Maali elu pikemas perspektiivis paremaks muutma.
Euro tulek tõstab Eesti usaldusväärsust välisinvestori silmis igatahes. Teiseks vajab Eesti ka sisemiselt uut võitu, mis aitaks masust räsitud inimesi helgema pilguga tulevikku vaadata.
Ei ole saladus, et mitmete varemliitunute kogemus vihjab ka nn hindade ülespoole ümardamise võimalusele. Kaupmeeste mõttemaailm on juba kord nii üles ehitatud, et seda ajaloolist võimalust ei tohiks kasutamata jätta. Enne näiteks kakskümmend seitse krooni maksnud asja uus hinnasilt kipub kindlasti kahe euro poole, kuigi õige uus hind oleks üks euro ja seitsekümmend kolm eurosenti. Kui kaupmeestel lastaks niimoodi toimida, tooks euro tulek kindlasti kaasa hinnatõusulaine. Valitsuse roll ja kohus on see ära hoida. Kindlasti aitaks näiteks aasta jooksul kehtiv kohustus kanda hinnasiltidele koos uute eurohindadega ka vanad kroonihinnad. Aga inimeste mälu pidi teatavasti lühike olema ja kaupmees teab seda.
Elu ei lähe kohe paremaks
Muid käegakatsutavaid muudatusi ei tohiks euro tulek lihtinimesele kaasa tuua. Elu ei lähe kohe 2. jaanuaril 2011 paremaks ega halvemaks. Nagu öeldud, pikemas perspektiivis läheb ta tänu majanduse elavnemisele kindlasti paremaks. Hindade ülespoole ümardamise tõttu võib elu muutuda veidi kallimaks. Esimene juhtub kindlasti, teine võib-olla. Lisaks peab eestlane ostma endale uue rahakoti. Eurod on mõõdult väiksemad. Lisaks on Eesti kroonid ka ilusamad, aga see on rohkem maitseasi ja viimase üle teatavasti ei vaielda. Ka münte tekib rohkem ja seetõttu muutub rahakott paksemaks. Aga selle pisiasja elame ehk üle.
Igatahes soovitaksin kõigil eestimaalastel järgmiseks aastavahetusek üks täiendav vahuveinipudel varuda. Olen kindel, et rõõmustamiseks saab olema rohkem põhjust kui kurvastamiseks. Jaksu selleks kõigile.
ANDRES ARRAK, Mainori Kõrgkooli Ettevõtluse Instituudi direktor
