Eestlased võivad kindlasti selja sirgu ajada ja uhkust tunda. Euroopa Komisjoni positiivne eurootsus tuli, nagu oligi arvata. Eesti vajas kangelastegu nii sisemise enesekindluse kui välise imidži seisukohalt. Sündmus iseenesest omandab erilise väärtuse seetõttu, et antud juhul oleme me „püüne” peal ihuüksinda.
Erinevalt 2004. aastast, kus Euroopa Liidu ja NATOga ühinesid kümme uusliiget korraga. Viimane meenutas nõukaaegset klassikaupa pioneeriks astumist. Toona oli vägagi selge, et kõik uustulnukad ei olnud võrdväärselt tublid. Eestit oli euronõudlikkuse teemal loksutatud aastaid. Läti ja Leedu hüppasid viimasel hetkel paati ja said kutse kiirendatud korras. Eesti eesrindlik ja edukas majanduspoliitika sai seega paradoksaalsel moel karistatud.
Tasuta lõunad viivad võlaorjusse
Aastal 2011. ühineb Eesti eurotsooniga ainukesena. Sündmuse väärtust tõstab asjaolu, et me suutsime nn Maastrichti eurokriteeriumid täita ainukesena. Eriliselt tuleb tunnistada eelarvetasakaalu kriteeriumi täitmist. Seda vaatamata globaalsele masule, milles Eesti osales “täieõigusliku“ partnerina koos oma rumalate majandusotsustega. Seda vaatamata asjaolule, et enamus Euroopa rahaliidu põhitegijatest rikuvad iseendale kehtestatud reegleid silmagi pilgutamata. Euroopa ei ole juba ammu maailma edumeelseim ja konkurentsivõimelisim majanduspiirkond. Enamik Euroopa riike naudib tasuta lõunaid, mis paratamatult viib võlaorjusse.
2009. aastal Eesti eelarvega toimunut võib kahtlemata nimetada suureks vigade paranduseks. 2008. aasta detsembris 2009. aasta eelarvet Riigikogus hääletades kiideti silmagi pilgutamata heaks valitsuse kulude kahekümneprotsendiline kasv. Toona oli ilmselt ka Tartu Ülikooli esimese kursuse filoloogiatudengile selge, et nii maailma kui Eesti majandus oli sisenenud aegade suuremasse langusse. Vägisi kipub meelde venekeelne väljend: “Ise loome endale raskusi, et neid siis hiljem kangelaslikult ületada!“
iii
Erand kinnitab reeglit
Ent euroga liitumise rõõmu kahandab suuresti asjaolu, et liitume “rikaste ja ilusate” klubiga vaid loetud päevad enne selle kokkuvarisemist. Üha rohkem tekib tunne, et meid, eestlasi, kutsuti pulma, aga kohale jõudes avastasime end matustel olevat. Ei ole suur saladus, et ühinemine ELiga toimus siis, kui vana, laisa ja põllumajandust doteeriva Euroopa probleemid olid juba päevselged. Vähe sünnitav, lühikesi töönädalaid nautiv ja vara pensionile siirduv eurooplane ei saa enam kuigi kaua nautida harjumuspäraseks saanud heaolu.
Ent on ka erandeid. Iirimaa elanike arv oli 1840. aastal 6,8 miljonit. Sadakond aastat oli iirlaste põhiline ekspordiartikkel iirlased ise. 1960. aastal elas Iirimaal 2,8 miljonit inimest. Tänapäeval on see arv üle nelja miljoni. Vananeva Euroopa heaolumudelid pärinevad ajastust, kus töötegijate ja pensionäride (st ülalpeetavate) suhe oli veel jätkusuutlik. Täna tuleb juba enamikus Euroopa riikides vähem kui kaks töötegijat ja ühtlasi maksumaksjat ühe pensionäri kohta. Telepilt on edastanud südamepõhjani solvunud kreeka pensionäride tigedaid nägusid, kes ei suuda uskuda, miks nende helge tulevik euroohvriks tuuakse. Nad ei saa aru ühest asjast. Tänapäeva Euroopas ei tohi ükski pensionär, kellel ei ole vähemalt kolme (loe: kolme, sest kaks on kohustuslik niikuinii) täisväärtuslikku üles kasvatatud last ette näidata, pensionide teemal üldse sõna võtta. Just nimelt – täisväärtuslikku ja üles kasvatatud.
Enamik rikub reegleid
Eesti Pank ja vabariigi valitsus koostavad küll juba kroonide kokkukorjamise ja eurode laialijagamise plaane, aga jätavad rahvale selgitamata, kuhu me siis ikkagi astume. Euroliidu kuueteistkümnest liikmest on enamik asunud iseenda seatud karme reegleid rikkuma. Tänane võla- ja finantskriis ei ole pelgalt Kreeka või Vahemere probleem, see ulatub Islandilt Portugalini ja Türgist Ameerikani. Viimase kriisi triljonitesse dollaritesse ulatuvate riigiabipakettide mõjuefekt (võimendi väärtus) ei ole globaliseerunud maailmas olnud nii suur, kui majandusteooria on eeldanud.
Kõige lihtsam on ülekulutamist ja selle tagajärgi seletada järgmisel moel. Kuidas on võimalik süüa ära suurem pizza, kui on küpsetatud? Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Võib ju kuulutada naabrile sõja ja konfiskeerida sõjasaagina osa naabri pizzast. Tshingis-khaan, Napoleon, Stalin ja Adolf Hitler praktiseerisid seda meetodit üsna laiaulatuslikult. Tänapäeva tsiviliseeritud maailmas on üldlevinud kombeks laenamine. Laen tuleb aga teatavasti koos intressidega tagasi maksta. Kui ülekulutamine ja laenamine muutuvad krooniliseks, muutuvad laenuandjad umbusklikuks ja laenuintress hakkab tõusma. Lisaks hakkavad intressimaksed riigieelarvele koormavaks muutuma.
Nõiaringist väljatulemiseks on riigid varem või hiljem sunnitud kas raha juurde trükkima või seda devalveerima. Esimene meetod tekitab inflatsiooni vahetult, teine kaudselt. Tegelikult on ka kolmas võimalus – sissetulekute ja tarbimise otsene kokkutõmbamine nii avalikus kui erasektoris. Kõik need teevad riigi elanikkonda vaesemaks. Ükski kolmest teest ei ole hea. Seejuures esimesed kaks on välistatud eurotsooniga liitunud riikides.
Euroopa hädas oma probleemidega
Aastal, kui euro sündis, kirjutas Nobeli preemia laureaat Milton Friedman oma sõbrale, Itaalia majandusteadlasele Antonio Martinole: “Nagu sa tead, ma olen väga pessimistlik euro suhtes …… Ma olen hetkel palju vähem pessimistlik kui enne, kuna ma ei oodanud, et erinevad riigid suudavad üles näidata distsipliini, mis on eurokõlbulikkuseks vajalik.”
Friedman osutus siiski liiga optimistlikuks. Lubatud kolmeprotsendilise eelarvedefitsiidi kriteeriumi on ületanud kõik EL liikmed peale Eesti ja Bulgaaria. Üle 10 protsendi on see näitaja Hispaanial, Kreekal, Lätil, Iirimaal ja Suurbritannial. Leedu defitsiit on veidi alla 10 protsendi, Saksamaal ligi viis protsenti. Lubatud 60-protsendilise valitsussektori võlakoorma piiri ületab kuusteist riiki kahekümne seitsmest. Väikseim võlg on Eestil (7,5 protsenti), Luksemburgil ja Bulgaarial. Suurimad võlgnikud on Kreeka (125 protsenti), Itaalia, Belgia, Iirimaa, Suurbritannia, Portugal ja Prantsusmaa.
Euroopa Liidu seadused ei saa kohustada valitsusi naabrite võlgu üles ostma, küll aga ei keela teha seda vabatahtlikult. Põhimõtteliselt võiksid Euroopa rikkad võtta tagataskust veidi raha ja osta Kreeka võlad lihtsalt üles. Ent kümneprotsendilise tööpuuduse käes virelev Euroopa on oma probleemidega hädas. Rahvaküsitluse tulemused Saksamaal ütlevad, et 70 protsenti sakslastest ei soovi oma maksuraha eest teisi riike toetada ja kantsler Angela Merkel peab sellega kindlasti arvestama. EL reeglite kohaselt peavad hätta sattunud liiget abistama kõik 27 liiget, mitte ainult 16 eurotsooni liiget, kui nii on otsustatud.
Baltikumi väike ime
Imepisikesel Eestil on eeltoodut arvestades nii Euroopale kui maailmale edastada väga oluline sõnum. Sõnum ise on järgmine: Eesti on tõestanud, et ka 21. sajandil on võimalik praktiseerida paindlikku majandusmudelit ja tööturgu. 2009. aastal alanesid palgad Lätis rohkem kui kümme protsenti. Leedus ja Eestis üle viie protsendi. Enamikus Euroopa Liidu riikides kasvasid palgad ka sügava majanduskriisi tingimustes. Ühiskond ja eelkõige ametiühingud on muutnud palgad ja tootmiskulud allapoole paindumatuks. Selles kontekstis tuleb Baltikumis toimunut väikeseks imeks pidada.
Milton Friedmani ideed ei ole surnud. Euroopa vajab värsket hingamist ja õhku ehk rohkemgi kui Eesti eurot. Eesti jaoks ei ole tähtis euro tulek. Eesti jaks on tähtis, et suutsime maailmale tõestada paindliku ja jätkusuutliku majandusspoliitika võimalikkust.
iii
ANDRES ARRAK, Mainori Kõrgkooli Ettevõtluse Instituudi direktor
