Teisipäeval, 27. juulil tuli Euroopa Komisjon lagedale soovitustega, kuidas Eesti võiks eurole üleminekul käituda. Kirja oli pandud, mida Eesti võiks teha paremini, et inimestel oleks nii 2011. aasta 1. jaanuaril kui sellele järgnevatel päevadel võimalikult mugav asju ajada. Ei ole mõtet hakata siinkohal üheksale A4 formaadis leheküljele kirja pandud teksti ümber jutustama.
Õiglane hinnakujundus
Piirdugem vaid mõne soovitusega: Eesti peaks euroga seonduvat teavitustööd paremini koordineerima, sularahaautomaatidesse pole hea panna üleminekuperioodil 50-euroseid (sest vahetusraha tuleks palju tagasi anda) ja tagasi tuleks raha anda vaid eurodes. Iseäranis peaks inimesi huvitama soovitus, mille järgi tuleb julgustada ettevõtteid liituma õiglase hinnakujunduse algatusega, millega lubatakse austada eurole ülemineku reegleid ja mitte kuritarvitada üleminekuaega enda huvides.
Sest olgem ausad: hinnatõus paneb inimesi enim muretsema. Juuli algul viis Eesti Konjunktuuriinstituut (EKI) kohalike elanike seas läbi uuringu, millest selgus, et enamik pelgab, nagu kaasneks euro kasutuselevõtuga hindade tõus. 56 protsenti vastanuist arvas, et hinnad tõusevad veidi, ning 29 protsenti arvas, et hinnad tõusevad oluliselt.
Sellest, et hindu kujundab turumajandus, on juba Vooremaas kirjutatud. Ent tasub tähelepanu pöörata ka mõne teise, eurole üle läinud riigi kogemusele. Tasub meenutada sedagi, et kokkuvõttes põhinevad Euroopa Komisjoni soovitused Eestile just kogemustel teistest euroala riikidest. Tegemist ei ole sulepeast välja imetud teksti, vaid reaalsest elust võetud faktidega.
Slovakkias toimis järelevalve
Eesti ajakirjanduses ongi ilmunud tänaväärt tekste teiste maade kogemustest. Nii näiteks ühines viimati, 2009. aastal euroga Slovakkia. Sealne mr Euro, Slovakkia valitsuse eriesindaja eurole ülemineku küsimustes (sellist ametikohta Eestis pole) Igor Barát on Postimehele (PM, 10.06.2010) öelnud, et hindade tõstmine otseselt euro kasutuselevõtuga seotult oli konkreetselt keelatud. Turumajanduse vabadust ei saanud küll ära keelata, kuid toimis järelevalve.
Ning sarnaselt Eestiga oli Slovakkiaski vastu võetud nn eetikakoodeks, millega ühinenud kohustusid hindu mitte tõstma, saades ka vastavad kleebised. Baráti sõnul oli koodeksiga liitujaid umbes 3000, mida oli suhteliselt vähe, kui arvestada, et Slovakkias oli registreeritud firmasid 10 000 – 15 000.
“Kuid nende 3000 seas olid võtmetegijad. Suured kaubandusketid nagu Tesco, tanklaketid, mobiilioperaatorid ja pangad. Kokku 16 000 erinevat müügi- ja teeninduspaika,” nentis Barát.
Rootsi, mis aga 2003. aasta referendumi tõttu eurole üle ei läinud, kuid sellegipoolest selleks valmistus, oli teinud tööandjate ja ametiühingutega kokkuleppe, mille järgi hindu ei tõstetaks kuus kuud enne ja pärast €-päeva.
Vaba turumajanduse põhimõte au sees
Eestis võivad ettevõtjad alates 28. augustist ühineda ausa hinnakujundamise leppega ehk eetikakoodeksiga, tehes seda euroveebi (http://euro.eesti.ee) kaudu. Kes soovivad ennast euro tulekuga seotud teemadega põhjalikumalt kurssi viia, saavad seda teha Eesti Kaubandus-Tööstuskoja kodulehel (http://www.koda.ee/failid/Kokkuvote_naidetest_erinevates_riikides.doc).
Mõnikord tundub ka, et asutakse mugavale silmakirjalikule positsioonile, millelt on hea Euroopa Liidu suunas tuld anda. Ühelt pool kurdetakse liigsete euronormide pärast (minu arvates pole neid norme ülearu palju), aga teisalt hädaldatakse, miks Euroopa Liit ei tee midagi võimaliku hinnatõusu vastu eurole üleminekul.
Vaba turumajanduse põhimõte on ka Euroopa Liidu tegevuse aluseks ja Eestis palju kirutud normid on mõeldud vaid siseturu sujuvamaks toimimiseks, mitte kellegi elu raskeks tegemiseks. Kui nüüd ette kujutada, et Euroopa Komisjon hakkaks reguleerima hindu ka Eestis, ei jõuaks seda kära ära kuulata. Pealegi rikuks see ikkagi räigelt vaba turumajanduse põhimõtet.
Ent samas on euro kasutuselevõtt teistes riikides näidanud, et paanikaks pole kusagil põhjust olnud – kogu rahavahetusprotsess on kulgenud ladusalt ja tõrkeid pole esinenud. Selge on ka, et sellise tulemuseni ei jõutud mitte isevooluteed ujudes, vaid reaalsele €-päevale eelnes tõhus ettevalmistustöö.
Lastele saab selgitada mängudega
Siit ka Euroopa Komisjoni soovitused Eestile. Eurole üleminek on nähtus, millega puutuvad kokku kõik elanikkonna kihid. See puudutab nii lapsi, teismelisi, tööealisi inimesi kui pensionäre. Ka vene keelt rääkivaid inimesi, kelle teavituse nimel tuleb eriti head tööd teha. See omakorda tähendab aga, et teavitus ei saa olla ühetaoline. Ei saa ju rääkida rahavahetusest näiteks seitsmeaastasele lapsele samamoodi kui 40-aastasele kõrgharidusega tööl käivale inimesele.
Nii et kui kellelegi tundub, et euroga seonduval teavitustööl on muututud kuidagi labaseks või kõik on puust ja punaselt ette tehtud, siis palun arvestage, et võib-olla ei saa näiteks lastele selgitada kursiga seotud nüansse kõikides oma peensustes. Lapsevanemana võin öelda, et lastele saab paljugi selgemaks mängides, see aga on asjade mõningane lihtsustamine.
On siiski alust arvata, et Eesti pole mingi eriline maa. Miks peaks euroala tulevane 17. liikmesriik olema kuidagi teistsugune kui 16 eelmist? Miks peaks siin midagi viltu minema? Muidugi ei ole euroala see, mis oli 2002. aastal – vahepeal oleme kogenud kriisi Kreekas —, kuid kui jutt käib lihtsalt rahavahetusest, siis miks peaks just Eestis valitsema häda ja viletsus?
Erkki Bahovski on Euroopa Komisjoni Eesti esinduse meedianõunik. See artikkel väljendab tema isiklikke vaateid.
ERKKI BAHOVSKI
