Alanud aasta toob kaasa nn tasuta kõrghariduse. Lisaks läinud aasta mais kinnitatud ülikooliseaduse muudatustele, võttis riigikogu jõulude eel vastu ka õppetoetuste ja –laenude seaduse parandused ning praegu on jõudnud lõpusirgele lepingute sõlmimine kõrgkoolide ja haridusministri vahel. Neist lepingutest nähtub, kui palju saab iga kõrgkool raha, mille järel selgub, millistel õppekavadel ja kui arvukas saab olema sügisene vastuvõtt.
Õiget eesmärki ei maksa lörtsida
Sotsiaaldemokraadid, kelle programmiliseks eesmärgiks on tasuta kõrgharidus alati olnud, hääletasid parlamendis seda õnne otsekohe lubava seaduse vastu. Meie arvates on tegu õige eesmärgi propagandistliku lörtsimisega. Me kardame, et praegusel kujul ei tõuse asjast kasu ei rahalises kitsikuses vaevlevaile kõrgkoolidele ega ka enamikule üliõpilastest — ei neile, kellest üle poole juba praegugi tasuta õpib, veel vähem aga neile, kes oma pere ainelise olukorra tõttu võivad nüüd uutmoodi “tasuta” haridusest hoopis ilma jääda.
Eks aeg ja elu näitavad, kuivõrd meie kartused tõeks osutuvad. Praegu on aga oluline, et iga abiturient ja tema pere saaks täpselt aru, mida uus kord neile tähendab, et siis oma eluplaane teha.
Sügisest enam ülikoolikohta “osta” ei saa
Neile tudengitele, kes juba kõrgkoolis käivad, ei muutu praktiliselt midagi. Kes õpib tasuta, see jätkab tasuta õppes, kes maksu eest, see maksab edasi. Ka üleminek tasulisest õppest tasuta õppesse jääb endiseks, nagu ka võimalus saada õppeedukusepõhist õppetoetust 56 eurot kuus ja täiendavat kojusõidutoetust 28 eurot kuus, mida jagub umbes 18 protsendile üliõpilastest.
2013. aasta sügisel õppima asuvatel noortel kaob võimalus “osta” endale üliõpilaskoht raha eest (v.a muidugi erakõrgkoolides), sest kõik sissepääsejad võetakse tasuta õppesse. Selle võrra muutuvad muidugi kitsamaks kõrgkoolide väravad. Viimastel aastatel on igal aastal esimesele kursusele vastu võetud umbes 12000 noort, neist tasuta kohtadele pisut üle poole.
Ja kuigi riik lubab kõrgkoolidele kompenseerida tasulise õppe lõppemise (2013. aastal kuue miljoni euro ulatuses), on päris kindel, et vastuvõtt väheneb. Ministeerium prognoosib seda 1500 koha ulutuses, mina kardan, et tegelikkus tuleb karmim.
“Pehmetel” aladel õppima pääsemine raske
Seaduse kohaselt peaks vastuvõtt olema lävendipõhine, kuid erandkorras võib kõrgkool kuulutada välja ka kindla üliõpilaskohtade arvu ja võtta vastu pingerea alusel. Lisaks muutub erialane struktuur: kui seni oli sotsiaalteadustes, äris ja juuras 82 protsenti ning humanitaarteadustes ja kunstis 47 protsenti kohtadest tasulised, siis võib eeldada, et just “pehmetel” aladel muutub õppima pääsemine raskemaks.
Enamik hakkab maksma vähem
Erinevalt senisest korrast, kus tasuta kohale saanud noor jäi üldjuhul tasuta õppima, sest semestris oli vaja koguda 75 protsenti vajalikest ainepunktidest, lõpetavad uued reeglid juba esimesel talvel paljudele tasuta õppe illusiooni. Edaspidi tuleb maksta iga ainepunkti eest, mis jääb alla nõutava 30 punkti. Valitsus peab kehtestama õppekulude osalise hüvitamise ülemmäärad, mille alusel kinnitab konkreetse “punkti hinna” kõrgkooli nõukogu. See ei kehti küll puudega üliõpilaste või alla 7-aastase lapse vanemate kohta. Kindlasti on see raha väiksem praegusest õppemaksust — nii et võiks justkui rõõmustada “õiglasema” korra üle. Vahe on selles, et kui praegu maksab vähemus palju, siis tulevikus hakkab maksma enamik, aga vähem.
Hulluks teeb asja see, et edukaks õppimiseks peab noor inimene ka sööma ja kusagil elama. Seni võis tasuta õppiv tudeng käia rahulikult osakoormusega tööl ning ots otsaga kokku tulla. Sajaprotsendilise õppekoormuse kõrvalt (tänaseist õppureist suudab seda täita 25 protsenti) aga eriti tööl ei käi.
Vajaduspõhist õppetoetust hakkavad saama ainult 30 ainepunkti kogunud ja need tudengid, kes on pärit perest, kus sissetulek iga pereliikme kohta on väiksem kui 280 eurot kuus. Vallaline või lapseta üliõpilane arvatakse oma vanemate leibkonda kuni 24. eluaastani.
Selliseid üliõpilasi on ministeeriumi prognoosi järgi esimesele kursusele astujatest umbes 37 protsenti, kellest paraku enam kui pooltel jääb sissetulek pereliikme kohta 141-280 euro vahele. Sel juhul on õppetoetus vaid 75 eurot, mis on isegi väiksem summast, mille annavad kokku tänased põhitoetus ja täiendav toetus. Tõhusamat ehk 220-eurost toetust kuus hakkavad saama süvavaesuses (sissetulekuga 0-70 eurot kuus) üliõpilased, keda võib olla ehk tuhande ringis.
Kehvematest oludest noored jäävad kõrghariduseta
Pole vaja olla selgeltnägija mõistmaks, et kodust eemal ei ela sellise sissetulekuga ära. Seega on vaja käia tööl, mis teeks kahtlaseks täiskoormusega õppe ja tooks kaasa nii õppetoetusest ilmajäämise kui ka õppemaksu. Tekib suletud ring, mis ähvardab jätta enamiku kehvematest oludest pärit noori kõrghariduseta. Lisaks viib iga hinna eest ainepunkti ehk “kehva kolmekese” taotlemine langusele õppekvaliteedi.
Kui IRL poleks püstitanud “tasuta kõrghariduse” valimisloosungit, siis võinuks meie kõrgharidus areneda mõistlikumat teed pidi. Sinna suunatava täiendava rahaga oleks tulnud suurendada tasuta õppekohtade arvu, tõsta õppetoetusi ning õppejõudude palku ning mitte kompenseerida eraraha sissevõtmise keeldu. Masuaastail vähendati kõrghariduse rahastamist niigi 18 protsendi võrra, mis on tänaseni taastamata.
Võrdselt kättesaadav ja kvaliteetne tasuta kõrgharidus on paraku võimalik vaid riikides, kus õppetoetusteks kulub 20-35 protsenti kõrghariduse rahast, mitte viis kuni kümme, nagu meil Eestis. Seepärast ongi sotsiaaldemokraadid tasuta kõrghariduse puhul paremerakondadest “parempoolsemad” ja kardavad, et 2015. aastal tuleb süsteemi taas muutma asuda.
i
JAAK ALLIK, Riigikogu liige, SDE
