Jõulukuu esimene nädal on möödas, suurteks pühadeks valmistumine kogub tuure. Iga uue kuu algus toob teatavasti kaasa rõõmsa sündmuse: pangakontodele laekuvad pensionid, toetused, töötasud. Ja siis algab osturalli.
Meie väikese maakonnakeskuse kohtagi on öeldud, et siin on linnapäevad iga kuu alguses, juhtub siis kultuurisündmusi lisaks olema või ei. Et kodanik just siis oma asjad ajab ja suuremad ostud teeb, kui “rahalaev” värskelt pärale jõudnud, on muidugi loomulik ja inimlik. Aga praegu on detsember, kingituste ja pidulikuma suupoolise varumise, kalmu- ja kuuseküünalde ostmise, päkapikususside täitmise kuu.
Poodides plingivad kutsuvalt mitmekümneeurosed valgusvoolikud, säravad pööraselt kallid aiapäkapikud, jõuluvanad, karumõmmid ja muud lustakad kujud, mille elektrivalgus muinasjutuliseks ja mitmevärviliseks muudab. Ja oh neid riiulitäisi kipskujukesi, miniatuurseid korvikesi-kruusikesi, küünlajalgu ja päkapikupildiga linikukesi, mille tarbimisväärtus kaheldav, kuid hind mõtlemapanev! Kaks-kolm eurot siia, pisut rohkem sinna… ja juba võtab kukalt kratsima, et kuhu see sajaline küll kadus.
Lähedaste vajadused ja soovid on enamasti teada, neile kingid loodetavasti aegsasti ostetud või kootud-õmmeldud. Kui aga tarvis pühade ajal naabriperre külla minna, soov head tuttavat meeles pidada, üksi elavat vanainimest üllatada, siis mõelgem enne ostu järele, kas on kellelegi tõesti tarvis veel mõnd kena, kuid mõttetut vidinat. Hiinas toodetud lustikaubaga, mis pealegi kärmelt laguneb, oleme ju juba meiegi aastakümneid tuttavad.
Kui pole mahti kooki või pirukat küpsetada ja kodused hoidistevarudki kuigi esinduslikud pole, siis võiks ju osta kostiks kaasa kuhjakese puuvilju või pähkleid, vorstikangi, tüki head juustu…
Kindlasti tekib meil aasta viimastel päevadel ootamatuid väljaminekuid, soove minna mõnele kontserdile, vajadusi kulutada bensiiniraha pikemaks sõiduks. Et ka siis kerge südame ja normis rahakotiga poodi minna saaks, tuleks leida endas lähinädalatel meelekindlust kassikullaahvatlustele vastu panna.
