Kui mullu andis Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituut (EMHI) Eesti elanikele kuumahoiatuse 12. juulil, siis tänavu teavitati rahvast üle kuu aja varem, 7. juunil.
Niisugused ilmamuutused tekitavad alati hulgaliselt küsimusi, mis kipuvad korduma aastast aastasse. Ka nüüd päritakse sünoptikuilt ja klimatoloogidelt, kas säärast põrgupalavust on üldse Eestis juunikuus esinenud? Rahvast huvitab seegi, kas lõunamaine ilm jääb veel kauaks püsima? Kas praegune päike on eriti põletav? Miks on ametlikud soojanäidud erinevad “minu maja seinal oleva kraadiklaasi omadest”? Jne.
Meie meteoroloogid annavad kuumahoiatusi küllaltki harva. Peamiselt domineerivad ikkagi tormi-, äikese-, tuleohu- ja põuahoiatused. Oleme küll põhjamaa, kuid siiski jõuavad vahel meieni ka niisked õhumassid soojalt Vahemerelt või kuiv mandriline õhk Lõuna-Venemaalt. Harva, kuid isegi juunikuus. Praegu kestab olukord, kui Ida-Euroopa kohal laiutav, Saksamaal Christianeks ristitud kõrgrõhuala toimib kui “ilmapolitseinik”, mis ei lase jahedust ja niiskust toovaid Arami ja Balthasari nimelisi tsükloneid Atlandilt siiakanti tulla.
Sageli toob just asend kahe rõhkkonna vahel meile lõunast kuumapahvakuid ja meie atmosfäär läheb üha palavamaks. Kui selline olukord kestab päevi, nimetatakse seda kuumalaineks.
Hoiatused kogu Euroopale
Neli aastat tagasi loodi Euroopa avalike ilmateenistuste ametlike hoiatuste tarvis uus koduleht – http://www.meteoalarm.eu/ (eesti keeles: http://www.meteoalarm.ee/). Seal võib meie maailmajao kaardilt saada selge ülevaate igasugu ohtlikest ilmanähtustest enamikes maades. Aprillist 2010 on jõudnud ka Eesti selles vallas Euroopasse – koos Läti, Horvaatia ja Serbiaga.
Mida too kaart siis näitab? Näeb, millised ohtlikud ilmanähtused esinevad 30 riigis. Seda nii 24 kui 48 tunni jooksul. Need nähtused on: tugevad vihmad, äikesetormid, kuumalained, külmalained või kiilasjää, metsapõlengud, laviinid ning üleujutused või ohtlikud lained rannikuil.
Piktogrammid on üpris arusaadavad – ainult kunstniku nägemuses on metsatulekahju pigem kuuseoksal laulva linnu moodi, lennuväljadel kasutatavate kergelt lehvivate triibuliste “sokkide” kujutised peavad aga hoiatama väga kõva tuule eest.
Jälgi värve! Kui riik (või selle piirkond) on kaardil rohelist värvi, siis on seal ilma poolest rahulik aeg. Kollane värv tähistab võimalikku ohtu, oranž ja eriti punane aga seda, et ohutase on väga kõrge. Kui klõpsata riigi kohal, siis saab samuti näha, millistes paikades millised ohud elanikke või külalisi ees võivad oodata.
Eesti soojarekordid
Eesti soojarekord (35,6 kraadi) on mõõdetud 1992. aasta 11. augustil Võrus. Võrdluseks on kõrvale tuua Euroopa rekord (48 kraadi), mis mõõdetud 1977. aasta 10. juulil Ateenas. Nii et meie rekord ei tundu kuigi “väärikas”. Häda on aga selles, et oleme kohastunud keskmistele soojanäitajatele 15 kuni 17 kraadi suvekuudel. Rõõmustame, kui vesi järvedes ja meres soojeneb 21–23 kraadini, 25 kraadist nimetame juba “supiks”. Kui aga õhusoe (varjus muidugi) kerkib 30 kraadini, siis hakkab see paljudele tervisele, töötamine kontorites muutub piinaks.
Millal jõuavad tavaliselt kuumalained Eestini?
EMHI 2008. aastal välja antud teatmikus “Eesti ilma riskid” on näiteid toodud 1992., 1994., 2003. ja 2006. aasta kuumalainetest, mis külastasid meid juulis või augustis. Kuumalained juunis on aga märksa haruldasemad. Maksimaalne õhutemperatuur oli 30 kraadi või enam viimati kolm päeva järjest 2006. aasta 20.–22. juunini Narva-Jõesuus, Valgas ja Võrus.
Varasematel aastatel esines taolisi palavaid perioode näiteks harvemini: 1896, 1905, 1917, 1940 ja 1950. aasta jaanikuul. Selle kuu temperatuurirekord (34 kraadi) pärinebki 18. juunist 1905 (mõõdetud Tartus).
Miks tuleva palavuse puhul alati ei hoiatata?
Ei hoiatata seetõttu, et üks-kaks kuuma päeva jõutakse ikka välja kannatada, neid isegi nautida. Kui aga ööpäeva maksimaalne õhutemperatuur ületab 30 kraadi viiel või enamal päeval, siis seda olukorda peetakse meie kandis juba eriti ohtlikuks ilmanähtuseks. Selline seis näikse saabuvat Eestisse ka tänavusel suvel.
Esiteks ei ole me kohanenud palavuses elama, kuigi väidame, et ega soe konti riku. Teiseks — elame mere ääres ja siinne kuumus on väga sageli niiske, märg leil on aga teatavasti karmim kui kuiv.
Kliimaandmete read näitavad, et soojalaineid on tõesti rohkem hakanud meie aladele jõudma. Nagu seda ennustavad ka Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli (IPCC) raportid. Kas aga iga pahvak on seotud üleilmse soojenemisega, on kahtlane.
Praegune päike ei ole eriti terav. Palavus on see, mis tekitab päikesega käsikäes põrgupalavuse mulje ning võib viia kuumarabanduseni. Veel tuletab EMHI tungivalt meelde, et meie metsades suureneb järsult tuleoht.
Enesetunnet mõjutavad veel tuul ja õhuniiskus. EMHI kodulehelt võib näiteks näha, et 7. juunil mõõdeti Paldiskis (Pakri ilmajaamas) pärastlõunal õhutemperatuuri maksimumiks +30,6°C. Et õhu suhteline niiskus oli 29 protsenti ja keskmine tuule kiirus 3,3 m/s, siis tundsid sealsed elanikud end taolise ilmanähtuste kompleksi juures olevat kui varjus, kuid 27,7-kraadises soojuses.
Suviseks lohutuseks Haljala kandi vanasõna: “Parem soojas surra kui külmas elada.”
i
AIN KALLIS, EMHI arendusosakonna peaspetsialist
KÜLLI LOODLA, EMHI ilmavaatluste osakonna juhataja
