Keegi pole vaidlustanud haldusreformi vajalikkust, sest kõik on juba ammu mõttetust jahumisest tüdinenud. Sestap – tehke lõpuks ometi ära!
Omavalitsuste volikogude mõnetine peataolek on asendunud lõpuks tegevustega; volikogud on hakanud sundliitmise hirmus naabritele liitumisettepanekuid tegema. Vabatahtlikult, teadmata, kuhu välja jõutakse…
Valitsuskoalitsiooni poolt pakutud haldusreform pole oma sisult midagi muud kui omavalitsustele tehtud ettepanek anda koalitsioonile vabatahtlikult võimalus riigihalduse radikaalseks tsentraliseerimiseks ja omavalitsusliku elukorralduse marginaliseerimiseks ning praktiliseks lõpetamiseks. Kes vaevub haldusreformi dokumentidega tutvuma, leiab pea, et omavalitsusüksused muudetakse reformi käigus teeninduskombinaadi või majavalitsuse taolisteks üksusteks.
Lugeja võib ju vastu vaielda, et valitsuse soov on siiras. Ega ikka ole küll! Reformikavas pole tõsiseltvõetavat peatükki, mis kajastaks omavalitsust pärast reformi lõppemist. Ja pole midagi imestada, sest Eestil puudub tõsiseltvõetav omavalitsuspoliitika ja regionaalpoliitika.
Vabariigi Valitsus pole suutnud omavalitsusliitudega isegi partnerluslepingut sõlmida.
Peamiseks tüliõunaks oli omavalitsuste rahastamine. Probleem, mis haldusreformimise käigus optimeeritakse … lõplikult. Sest omavalitsustele soovitakse panna üha uusi ja uusi kohustusi ilma vastavate ressurssideta.
Paraku ootab sama saatust ka omavalitsuslik elukorraldus, kui omavalitsuste volikogud ei oska haldusreformi kava ridade vahelt endile sobivat tulevikupilti kokku seada.
Vaatamata valitsuse suutmatusele piiritleda-eristada riigi juhtimistasandit omavalitsuslikust, samuti riigi territoriaalset jaotumist allüksusteks, on tõsiasi, et peataolek peab lõppema.
Mitu valda oleks Eestile paras ja keda kellega ning kuidas ühendada, on täna omavalitsuste endi teha.
Kuna reformikava on pakkunud vabatahtlikele liitujatele välja “porgandeid” ehk liitumispreemiaid ja koondatavatele kompensatsioone, võiksid liituvad omavalitsused kõik pakutu vastu võtta. Seda enam, et ka valitsuskoalitsioon ise ei tea, mis pärast saama hakkab.
Sestap võtkem omaks haldusreformi kätketud kriteeriumid ja liitugem vähemalt 11 000 elanikuga omavalitsusteks (ja kasseerige kümme eurot elaniku kohta ja 250 000 eurot uue 11000 elanikuga omavalitsuse eest).
Kuid liitugem nii, et liituvad vallad-linnad säiliksid “eos” oma piirides osavaldade (oma osavolikogudena) liitumislepingu alusel. Miks vajame alternatiivi? Eks ikka selleks, et reformimise käigus koos pesuveega last (loe: kodaniku tasemel omavalitsust) välja ei viskaks… Et seda ei juhtuks, on enesestmõistetav, et volinikud valitakse asumipõhistes valimisringkondades.
Omavalitsused olid ja peavad jääma eesti kultuuriväärtuse kandjaiks. Pean ebamõistlikuks olemasolevat omavalitsuslikku toimivat osa mitte lammutada, vaid anda ühinemisel uus sisu. Ainult omavalitsuslik elukorraldus ja -kvaliteet suudab vastu seista ääremaastumisele ja väljarändele, samuti tagada rahvaarvu tõusu. Ääremaastumine on tõsiasi – 2014. aastal oli Tallinna ja Harjumaa osakaal kogu Eesti SKTs 62 protsenti.
Omavalitsuste ühistegevuse eesmärgiks on ühiste poliitikate, piirkondlike ja regionaalsete probleemide kooslahendamine, lähtudes majanduslikust otstarbekusest ja perspektiivsetest kaalutlustest.
Pragmaatilistel kaalutlustel on vaja täpsustada olulisemaid ühistegevusi ja suundumusi.
- Koolivõrk ja lasteaed-koolide võrk, koolide ülalpidamine, põhihariduse täielik (va HM metoodika) ja lõplik korraldamine;
- Terviseasutuste ja vanurite hooldekodude võrk, terviseasutuste ja hooldekodude ülalpidamine;
- Ettevõtluspoliitika kujundamine, koordineerimine ja ettevõtluse taristute arendamise toetamine;
- Kultuuri- ja kehakultuuripoliitika kujundamine ja arendamine, kultuuri- ja spordirajatiste ülalpidamine;
- Arhitektuuri-, planeeringute-, ehitusjärelvalve- ja maakorraldus;
- Avaliku korra kaitse, päästeteenistuse ja keskkonnakaitse koordineerimine,
- Energia- ja soojamajanduse koordineerimine;
- Omavalitsuste ja riigihanked. Omavalitsuste hangete tingimused peaksid omavalitsused kehtestama ise;
- Maa- ja metsamajanduspoliitika kujundamine ja rakendamine;
- Teede korrashoid ja ühistranspordi korraldamine jne.
Loomulikult on eeltoodu võimalik vaid siis, kui Eesti riik seda soovib ja omavalitsusi partnerina aktsepteerib. Riigi omavalitsuspoliitika muutuse nurgakiviks võiks olla üksikisiku tulumaksu tunnistamine 100protsendiliselt omavalitsuste tulubaasi osaks. Kusjuures ümberjaotus arvestaks elanike asustustihedust ja riigi keskmist nn pearaha; ümberjaotusvalem tuletataks omavalitsuste liidu eestvõttel ja koostöös riigiga.
AVO BLANKIN, pensionär
