Kaks Vene riigiduuma liiget, Jevgeni Fjodorov ja Anton Romanov, on saatnud kirja Venemaa peaprokurörile Juri Tšaikale. Uudisteagentuuri RIA Novosti valduses oleva kirja järgi paluvad duumasaadikud hinnata kunagise NSV Liidu Riiginõukogu tegevust, millega tunnustati 1991. aastal Baltimaade iseseisvust. Riiginõukogu loomine olevat olnud ebaseaduslik, sestap on ebaseaduslik ka Baltimaade tunnustamine. Tegemist olevat olnud lausa riigireetmisega.
Diplomaatilised suhted tunnustatud riikide vahel
Fjodorovi ja Romanovi kiri tekitab paratamatult küsimusi ja järeldusi. Meenutagem, et Venemaa president Vladimir Putin esitas märtsis sellelesamale riigiduumale ratifitseerimiseks Eesti-Vene piirilepped. Kui aga riigiduuma liikmed tegelevad küsimusega, kas Baltimaade iseseisvus on üleüldse seaduslik ehk põhimõtteliselt seavad kahtluse alla Baltimaade õiguse iseseisvalt olemas olla, siis miks peaks riigiduuma ratifitseerima piirilepped? Kui iseseisvat Eestit ei ole, ei saa olemas olla ka eraldi piiri. Polegi, mida ratifitseerida. Igal juhul tekib küsimus, kas ratifitseerimisprotsess aeglustub, sest enne tuleb ära oodata Tšaika vastus. Ja kui vastus on jaatav, st, et riiginõukogu loomine oli ebaseaduslik, mis siis?
Eesti iseseisvuse mitteeksisteerimisel muutub arusaadavamaks ka Eston Kohveri röövimine piirilt. Saab ju öelda, et tegemist oli arreteerimisega, sest kuna Eestit pole olemas, pole ka Eesti kodanikku ja Venemaa toimetab lihtsalt oma territooriumil kui Nõukogude Liidu õiglusjärglane. Paljud venemaalased ilmselt nii mõtlevadki.
Lõppude lõpuks tuleb küsida, mis asju ajab siin Vene saatkond (vastavalt ka Eesti saatkond Moskvas), kui Baltimaade iseseisvuse tunnustamine oli vale? Diplomaatilised suhted saavad olla üksnes rahvusvaheliselt tunnustatud riikide vahel. Äkki on siis ka Eesti, Läti ja Leedu ÜROs ebaõiglaselt?
Kas Saksamaade taasühinemine oli seaduslik?
Tegemist polekski üksnes Balti-Vene küsimusega. Riigiduuma oli varem jõudnud arutada, kas Saksamaade taasühinemine oli seaduslik, viies teema järelikult Euroopa tasemele. Sama juhtub ka Baltimaade iseseisvuse seaduslikkusega, sest kui riigiprokurör Tšaika jõuab järeldusele, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamine oli ebaseaduslik, on ebaseaduslik kohe ka osa Euroopa Liidust ja NATOst. Sest nendes organisatsioonides on riigid, mis peaksid justkui kuuluma Venemaa koosseisu.
Oi, kui hea malaka ELi ja NATO osaline ebaseaduslikkus Venemaale annaks. Mistahes läbirääkimistel ELi ja NATOga saab alati vajadusel öelda, et ELi ja NATOga sõlmitud lepingud ei kehti, sest nendes organisatsioonides on ebaseaduslikud territooriumid. Küll leiaks selle seisukoha toetajaid ka Euroopa Liidus ja NATOs, vaadates, kuidas Euroopa äärmusparteid Moskva tegevust “mõõduka tasu” eest toetavad.
Oma “panuse” andis riigiduuma tõeotsinguisse ka Eesti Euroopa Parlamendi saadik Yana Toom, kes palus Euroopa Komisjonil kontrollida Eesti keelenõuete vastavust Euroopa Liidu seadustele. Vaevalt, et Toom kooskõlastas oma mure ajastuse keelenõuete pärast riigiduuma liikmetega, ent skeem on sama: Euroopa Liidus on midagi, mis ei vasta seadustele.
Samalaadset argumenti olen kuulnud isiklikult varemgi. Nii näiteks arvas üks analüütik kunagi Barcelonas, et Eesti ja Läti võeti Euroopa Liitu hinnaalandusega, sest venekeelsete elanike õigused polnud tagatud. Et Euroopa Liit justkui pigistas silma kinni ja krahmas endale tükikese Vene “loomulikust” mõjusfäärist.
Samasugune jutt käib ka Ukraina kohta
Võrdluseks: samasugust juttu Euroopa Liidust on rääkinud ka nn Venemaa mõistjad Ukrainaga seoses – et Euroopa Liit muudkui tungis edasi ja ässitas Ukrainat Euroopa Liidu suunas liikuma, missugune tegevus mõistagi ärritas Venemaad.
Ometi on Euroopa Liit kehtestanud selged kriteeriumid ühendusse saamiseks. 1993. aastal võttis Euroopa Liit vastu Kopenhaageni kriteeriumid, mis tähendab demokraatlikest väärtustest kinnipidamist. Kui neid ei täideta, siis pole ka Euroopa Liitu asja. Eestis ja ka Lätis on käinud loendamatud komisjonid, keeleseadust on vaaginud mitmed rahvusvahelised eksperdid ja küsimus oli arutlusel ka liitumiskõnelustel Euroopa Liiduga. Lühidalt: Eesti poleks Euroopa Liidus, kui mingisugused seadused siin ei vastaks Euroopa Liidu omadele. Sama käib ka Ukraina kohta. Pigem on Euroopa Liit olnud Ukraina suhtes väga ettevaatlik ega ole kuhugi tunginud.
Riigiduuma liikmete kirjaga seonduv on praegu pigem ikkagi teoreetiline materjal. Aga näitab samas, kuidas Venemaa ametnikud võivad tagataskust välja tõmmata igasuguseid ettekäändeid, mis raskendavad riikidevahelist suhtlust. Sinna juurde käivad Vene poliitikute ja ametnike kinnitused, et Venemaa ei kavatse Baltimaadesse tungida. Kuid suhteid parandada ka kuidagi ei taheta – kas seatakse kahtluse alla riiginõukogu Baltimaade iseseisvust tunnustav otsus või ütleb Vene peaminister Dmitri Medvedev, et enne, kui president Toomas Hendrik Ilves pole Kadriorust lahkunud, pole Eesti-Vene suhete paranemist mõtet loota.
Kes aga arvab, et Venemaa ettekäänetes on midagi uut, võiks mõelda 1558. aastal alanud Liivi sõjale. Nimelt teatas Venemaa, et Tartu piiskopkond on põline Vene ala juba Jaroslav Targa ajast ja kuna Tartu piiskopkond pole maksnud nn Tartu maksu, tuleb alustada sõda. Tegelik põhjus oli muidugi selles, et Vene tsaar Ivan Julm oli suutnud laiendada Vene ala jõuliselt ida suunas ja vajas nüüd samasugust laiendust lääne poole. Tartu piiskopkond aga keeldus olemast Vene vasall. Tol korral jäi Liivimaa Venemaal vallutamata, aga näide peaks olema piisav: kunagi ei tea, kust Moskva leiab põhjuse sõda alustada. Kui tahad rahu, valmistu sõjaks, seda mõistsid juba vanad roomlased. See mõte pole kaotanud aktuaalsust ka täna.
ERKKI BAHOVSKI, Diplomaatia peatoimetaja
