Üks tänavustest Põltsamaa linna teenetemärgiga tunnustatud tublidest inimestest on kauaaegne Põltsamaa kunstielu eestvedaja ja arendaja Ethel Hakkaja. Hoopis kaugemalt pärit naisena on ta võitnud paljude täiskasvanud põltsamaalaste südame ning arendanud kunstiannet ja kunstile vastuvõtlikku meelt väga paljudel lastel.
Talle omistatud Põltsamaa linna teenetemärgi kohta ütles naine, et küllap see oli kunstiseltsi 25aastase tegevuse eest ja noortele kunsti õpetamise eest. “Tegelikult on mulle osaks saanu tunnustus kõigile kunstiseltsi liikmetele. Minule annab see jõudu ja lisab motivatsiooni inimesi jätkuvalt kunstialaselt arendada, et nad mõistaksid kunsti, ja et neil tekiks läbi kunsti harjumus tarbida kõrgkultuuri. Ma väga loodan, et suudan inimesed nüüdisaegset kunsti mõistma õpetada. Kui inimesed tulevad näitusele ning saavad sellest aru, võin öelda, et olen oma elus midagi väga olulist saavutanud ning võin tulevikus oma elutööle rahulolevalt tagasi vaadata.”
Kasvas üles töökas peres
Vanemad nägid lapsi nii harva, et isegi lastele keeldude ja käskude jagamiseks ei jätkunud aega. Ethel ei mäleta, et vanemad temaga kunagi riielnud oleks. Küll püüdis kooliajal üks Etheli koolivend teda n-ö kulakliku päritolu pärast kiusata. “Halastust see poiss minult ei leidnud ja suutsin ta paika panna,” meenutas Ethel kunagist kooliaega. Etheli isa Siberist ei pääsenud, taluperemehi armeesse ei mobiliseeritud, vaid saadeti Siberisse tööpatti, kus tuli metsatöid teha.
Etheli isapoolne vanaema oli tõsiusklik, mistõttu võib Ethel enda kohta öelda, et on saanud kristliku kasvatuse. Naabrilapsi läheduses ei elanud, sest talud asusid üksteisest üsna kaugel. Etheli mängukaaslasteks olid tema õed ja vennad. Nad said omavahel küllalt hästi läbi. Õed-vennad suutsid majapidamistööd alati omavahel ära jagada. Nad võtsid omavahel loosi ‒ kes koristas tubasid, kes tegi süüa, kes küttis ahju. Tööde jaotamist tüdrukute ja poiste töödeks neil ei olnud, vaid kõik tegelesid kõigi töödega.
Koos mõtlesid nad ka mänge välja. Ethel on kindel selles, et mida rohkem lapsed ise mänge ja tegevusi välja mõtlevad, seda loovamad on nad täiskasvanutena. Üks tema kahest vennast õppis arhitektuuri ja Ethel ise on kunstialase koolitusega. Üks õdedest oli tõsise lugemishuviga laps ja tema läks bibliograafiat õppima.
Sai esimese maali eest puuduliku
Etheli kui kunstiinimese jaoks on eredalt mällu jäänud tema esimene puudulik hinne kunstiõpetuses ‒ maalimise eest. Lastele anti ülesandeks vabas õhus maal teha. Ethel tegi oma maali moodsa kunsti teosena, mida tollane nõukogude koolitusega kunstiõpetaja ei osanud hinnata. Tänapäeval avaldaks ta ise õpetajana lapsele sellise maali eest kiitust. “Mingit okast mul hinge ei jäänud ega löönud seetõttu kunstiõppimisele käega,” mõtiskles Ethel.
Etheli elus oli väga huvitav periood teismelise eas, kui vanemad Kurtnas töö leidsid ja sinna elama läksid. Siis elasid nad koos noorema vennaga vanas kodus edasi ja pidid iseendaga toime tulema. Ethelil tuli hakkama saada lehma lüpsmise, toidu valmistamise, koristamise jmt. taoliste tegevustega. Samas jätkus neil vennaga aega põnevateks mängudeks, sest omaette elades võisid nad teha kõike, mida hing ihaldas. “Mul oli siis kaks täielikult vaba suve,” rääkis naine.
Juba neljandas klassis läks Ethel õe eeskujul kunstiringi, kuid seal polnudki nii huvitav ning ta loobus sellest üsna pea. Kuid natuke hiljem tuli poiste internaati kasvatajaks mees, kes asus juhendama kunstiringi. Selles ringis Ethelile meeldis. Kunstiring teguses poiste internaadi keldrikorrusel. Seitsmenda klassi õpilasena tegi Ethel seal oma esimesed õlimaalid, mida ka koolimajas üles pandud näitustel eksponeeriti.
Malevaelu viis noored kokku
Kunstiinstituuti võeti tollel ajal ühele erialale vastu vaid kaks õppurit, teine neist tollase NSV Liidu mõnest vennasvabariigst. Kunstikallakuga klassis õppinud kuus kaaslast vähemalt esimesel katsel kooli sisse ei saanud ja nii asus Ethel õppima Tartusse.
Oma suvisestel vaheaegadel lõi ta üliõpilasmalevas kaasa. See oli hea võimalus raha teenida ning malevaajal säilis ka stipendium ‒ 37 rubla. “See oli kõrgendatud stipendium, mida ma kunstikoolis õppides sain,” täpsustas Ethel. “Jõudsin ka talvel õppimise kõrvalt tööl käia. Malevas sain kokku oma tulevase abikaasa Tiit Hakkajaga, Läänemaal, Vabaduse nime kandvas malevarühmas. Tiit õppis siis Eesti Põllumajanduse Akadeemias mehhaniseerimise erialal, ning et olime mõlemad ajutised tartlased, üürisime seal endale korteri. Lõpetasime mõlemad Tartus kooli 1978. aastal.”
Väga meeldib külaühiskond
Noor pere asus elama Põltsamaale. “Ega ma enne 1977. aastal toimunud pulmapidu Põltsamaale ei sattunud. Mulle on alati meeldinud Põltsamaa väike kogukond. Peale Tallinnat Tartusse õppima asununa tundus Tartu mulle väikese linnana, millega ma ära ei harjunud. Aga kohalik väike kogukond, mida ma külaühiskonnaks nimetan, sobis mulle hoopis paremini. Võib-olla sellepärast, et olen talus üles kasvanud. Mulle meeldib, et kõik tunnevad üksteist, ja et paljudes kohtades pole vaja inimestele oma nimegi öelda. Seetõttu on Põltsamaa mulle läbi minu kõigi siin elatud aastate igati sobilik paik olnud,” jutustas ta.
Ethelile teadaolevalt on Põltsamaa kandist pärit tema emapoolne vanaisa, kes valmistas omal ajal sarapuuokstest punutud isikupärast mööblit ja sai selle eest erinevatel konkurssidel mitmeid esikohti.
Etheli abikaasa oli õppima suunanud Lillevere nimeline kolhoos Põltsamaa naabruses ja tal tuli sinna tööle asuda. Ethel leidis endale töökoha Jõgeva kommunaalettevõtete kombinaadi Põltsamaa osakonna kunstnikuna. Tema töökoht asus põltsamaalastele tutvustamist mitte vajavas Kördiööbiku majas. Ta kuulus siis kunstnike rühma, kellel tuli Jõgeva rajoons dekoraatoritöid teha. Isegi liiklusmärke on tulnud Ethelil värvida.
Kommunaalettevõtete kombinaadis töötasid siis ka praegune Põltsamaa raamatukogu direktor Rutt Rimmel ja Põltsamaa fotokunstnik Väino Valdmann. Õigupoolest pidanuks Ethel kommunaalettevõtete kombinaati tööle asuma 1978. aasta 1. augustil, aga just sellel päeval nägi ilmavalgust tema esimene poeg Ott. Elukoha leidis noor pere Tiidu vanemate juures Põltsamaal. Et tööstaaži mitte katkestada, võis sellel ajal noor ema poolteist aastat kodus olla, kuid raha lapsega kodus olemise eest ei makstud. Ethel käis lapse kõrvalt paari kuu vältel ka tööl ning vahel töötas kodus.
Aastal 1980. aastal sündis perre teine poeg, kes sai nimeks Madis. Siis andis Lillevere kolhoos noorele perele kolmetoalise korteri uues kortermajas elurajoonis Sõpruse pargi kõrval. “See oli tõeliselt suur õnn kui noorel perel oli omaette elamine koos oma köögi, vannitoa ja muu eluks vajalikuga,” rääkis Ethel.
- aastal asus Ethel Hakkaja tööle lasteaias “Tõruke”, taas dekoraatori ametis. “Seal töötades olen kahel korral Lenini näokuju tekrast välja lõiganud, kristliku kasvatusega inimesena, nagu ma olen. Mulle minu töö seal väga meeldis, sest sain ju tegeleda alaga, mida olin õppinud ja mis mind alati köitnud on. Ma olen tänulik ka selle eest, et selles majandite ehitatud ja rahastatud lasteaias sellise ameti esindajale töökoht loodi. Veel eelmise riigikorra lõpus avanes Hakkaja perel võimalus saada ühepereelamu Põltsamaa valda, teisele poole linna piiri, Tartu maantee äärde, paisjärve kaldale. Aastal 1995 kolisid nad oma uude avarasse kodumajja. Ehkki see tuli suures osas endal valmis ehitada. Alguses tasuta antud maja tuli hiljem, reformide käigus, siiski välja osta, ent üle jõu see ei käinud. Maja renoveeris perepoeg Ott, kelle abiga paigaldati sinna ka maaküte.
Asutas oma kunstiäri
Peale mitmeid aastaid lasteaias tundis Ethel, et soovib oma ellu muutust ja värskust. Ta seadis 1989. õppeaasta eel sammud Põltsamaa keskkooli suunas, et pakkuda ennast kunstiajaloo õpetajaks. Kooli direktori Kalju Teras, arvas on hea mõte noortele kunstiajalugu õpetada.
“Kunstiajaloos sain ma põhjalikud teadmised Tartu Kunstikoolis. Ehkki moodsast kunstist selles siis suurt ei räägitud, sest piiritagused asjad meie tollasele riigile siis veel ei sobinud. Mina arvasin siis ja arvan nüüdki, et lastele peaks kunstiajalugu õpetama. Lastele meeldib väga kunstiajalugu õppida, sest see on ju huvitav. Oleks ka pisut arusaamatu kui muusikatunnis õpetatakse muusikaajalugu ja kunstiõpetuse tunnis kunstiajalugu ei õpetata. Pedagoogilist ettevalmistust mul ei olnud ja see kajastus ka minu palganumbris,” jutustas ta.
Elu on täis ootamatuid pöördeid ja võimalusi. “1992. aasta sügisel kutsus andragoogi kutset omav Põltsamaa keskkooli inglise keele õpetaja Aino Vagur mind Põltsamaa kultuurikeskusesse nahakunstiringi juhendama. Siis veel seda tegevust vabahariduseks ei nimetatud, kuid tegelikult olen ma sellest ajast alates vabahariduse valdkonna õpetaja, st täiskasvanute koolitaja. Umbes pool aastat hiljem, 1993. aasta kevadel asutasin ma oma kunstiäri, mis tollal asus Põltsamaal Pargi tänavas. Sukeldusin tühjade taskutega pea ees ettevõtlusesse, lohutuseks teadmine, et minuga sarnaseid inimesi oli ümberringi küllalt palju. Minu silme ees ei virvendanud rahanumbrid. Kunsti ei saagi raha pärast teha. Sain teha hoopis seda, mida hing ihaldas,” rääkis Ethel.
Pärast oma äriga alustamist mõistis oma elu kunstile pühendanud naine, et kool pole tema jaoks päris õige koht. Pargi tänava ateljeesse koondusid kohe maalihuvilised ja suvel oli juba esimene maalilaager, mis lõppes näitusega kultuurimaja ees. Talvel jätkus maalimine ning hakati korraldama juba tõsisemaid näitusi. Pargi tänavas asunud ateljee ei olnud sellise tegevuse jaoks mõistliku koha peal ning tegevuse jätkamiseks tuli hakata otsima paremat kohta.
Kohaliku kunstielu juht ei mäletagi täpselt, kuidas ta just Põltsamaa lossikompleksi sattus, aga seal tegutseb ta juba 1994. aasta jõuludest alates. Kunstiharidusest huvitatud inimeste ring tasapisi laienes ja 2000. aastal asutas Ethel lossikompleksi Põltsamaa kunstikooli. See sai võimalikuks tänu varem loodud kunstiseltsile. Kui kunstiringis käis paarkümmend last, siis tänaseks on kunstihuviliste laste arv kasvanud kuuekümneni.
Tahab õpetada moodsat kunsti mõistma
Töövälisest elust on Ethelile meelde jäänud 1980. aastatel Põltsamaal koos käinud väga populaarne pereklubi, kuhu oli keeruline n-ö löögile saada. Tollastelt pereklubi õhtutelt meenuvad põnevad esinejad, teiste seas Katrin Karisma ja Hendrik Krumm.
Kunsti kõrval on Ethel ka käsitööd teinud. Ühelt poolt meeldimise ja teisalt ka vajaduse pärast. Kuid tema esimeseks eelistuseks on alati olnud ning jääb ka edaspidi kunst. “Kui me kunstikoolis loengut kuulasime, siis ikka ühteaegu muudkui kudusime. Kodus meeldib mulle ka aiatöid teha. Omal ajal oleme me oma perega ka tõsisema kapsa- ja suhkrupeedi kasvatusega tegelenud. Vene ajal tegid seda paljud. Kevad-suvisel perioodil teen hea meelega sõrmed mullaseks ja toimetan kodus. Lõõgastuda aitab mul maalilaagrites käimine, mis toimuvad Põltsamaalt kaugemal ja millest esimesed said ette võetud nõukaaegsete sõiduautode Žigulitega, mina olin rongijuhiks. Kõige toredam ongi nädalaks koos sarnaste huvidega inimestega välja maalima ja puhkama sõita. Tänavu läheme laagrisse juba 25. korda.
Teine minu jaoks meeldiv puhkamise viis on suvitamine Vahemere rannal, ehkki reisida mulle tegelikult ei meeldi, sest reisimine ei arenda loovust ja on väga väsitav. Olen käinud neljal korral Roomas maalimas. See mulle meeldib, sest pakub võimalust ühteaegu tegeleda minu hobiks ning tööks oleva maalimisega, võimaldab rannas mõnulemist ning kultuuriväärtustega tutvumist. Viimasel kahel aastal olen Iisraeli läbi sõitnud ja näinud kui targad, töökad ning oma kogukonda hoidvad inimesed on juudid. Kui ma reisile läheksingi, siis pigem ikka Rooma maalima või soojale maale päikest püüdma,” mõtiskles Ethel Hakkaja.
Ethel Hakkaja elukäik
*Nägi ilmavalgust 1955. aastal Tallinnas
*Lapsepõlvekodu on Harjumaal Maidlas. Kasvas viielapselises peres koos kahe vanema õe ja kahe noorema vennaga. Lapsed kasvasid üles üsna omapead, sest vanemad pidid koguaeg tööl olema.
*Koolitee algas 1962. aastal Maidla neljaklassilises algkoolis
*Pärast kolmanda klassi lõpetamist 1965. aastal saadeti Ethel koos vendade ja õdedega õppima Tallinna 2. Internaatkooli. Pärast põhikooli lõpetamist läks Saku kooli. Jätkas õpinguid Tallinna 24. Keskkoolis.
*Läks õppima Tartu kunstikooli.
*Abiellus 1977 Tiit Hakkajaga.
*Mõlemad lõpetasid Tartus koolid 1978. Samal aastal koliti Põltsamaale.
*1978. aasta suvel sündis poeg Ott ja 1980. aastal sündis poeg Madis.
*1983. aastal asus tööle lasteaias “Tõruke” dekoraatorina.
*1992. aasta sügisel hakkas kultuurikeskuses nahakunstiringi juhendama.
*1993. aasta kevadel asutas oma kunstiäri.
*2000. aastal asutas lossikompleksi Põltsamaa kunstikooli.
TOOMAS REINPÕLD
