Laiuse Jaan Poska põhikoolis tähistati emakeelepäeva kooli näiteringi Tormilinnud etendusega „Emakeele vägi“. Näidendi lavastasid 8. klassi õpilased Laura Liblik ning Kätrin Kalajas.
Näidend oli üks osa tüdrukute loovtööst. Lisaks etendusele korraldasid neiud koolis esseekonkursi ning panid oma teadmised proovile maakondlikul emakeeleolümpiaadil. „Meil on väga inspireeriv õpetaja Helge Maripuu, kes meid hästi palju toetab,“ sõnas Laura Liblik. Esseekonkursil osalesid kooli 5.–9. klassi õpilased. „Käsime teatris vaatamas etendust „Paunvere poiste igavene kevade“. Eesti keele tundides vaatasime „Kevade“ filmi ja osades klassides tuli lugeda „Kevade“ raamatut. Siis said osalejad kirjutada, mida nad eelistavad, kas teatrit, filmi või raamatut. Kirjutada võis ka ettevõtlusmuinasjutu,“ selgitas Kätrin.
Põhjalik eeltöö
Kätrini sõnul oli neil kohe alguses Lauraga plaan teha loovtöö kahasse. „Mõtlesime, mida saaks koos teha – eks ikka korraldada kooliperele vahva sündmus,“ lausus Kätrin.
Laura pidas nõu oma sugulasega, kes pakkus välja idee emakeelepäeva korraldamiseks. Mõlemad tüdrukud tunnistasid, et näidendit asusid nad kirjutama esimest korda. Lavastusele hakkasid tüdrukud mõtlema juba mullu oktoobris, ettevalmistustega alustati jaanuaris.
„Otsisime ideid, arutasime perega, kuulasime kaasõpilaste ning õpetajate nõuandeid,“ selgitas Kätrin. Ideid ja mõtteid käsid nad kogumas ka Betti Alverile pühendatud luulepäevadelt „Tähetund“ ning Rakvere teatris Urmas Lennuki lavastatud etendusel „Paunvere poiste igavene kevade“.
„Kui on kellegagi ideid jagada ning nõu pidada, siis läheb näidendi lavastamine kiirelt,“ täheldasid tüdrukud. Kätrin ja Laura on näitetrupi liikmed ning pole ka imestada, et plaani haarati teisedki ringi liikmed ning juhendaja Helge Maripuu.
„Näitering oli kohe nõus aitama ning meiega midagi ette võtma,“ kiitis Laura. Eelmisest aastast olid Laurale ja Kätrinile eeskujuks kooli- ja näiteringikaaslaste Samantha Lõhmuse ja Ranel Kase lavastatud koolinäidend.
Etenduses tegid kaasa kõik näiteringi liikmed. Tüdrukud tõdesid, kuidas iga väike osa, uued teadmised ning kogemused mängisid etenduse kujunemisel olulist rolli. „Rasmus (näitetrupi liige – MT) pani kogemata tooli kummuli ja mõtlesime, et oh, nii võikski olla – ootamatutult sobituski paika lava kujundus, sassis klassiruum. Need olemegi meie, 8. klass,“ nentis Kätrin.
Nii viibki etendus vaataja ühte mässumeelsesse 8. klassi, kus õpilased ei pea keele õppimist vajalikuks – küll loodus oma teeb ning rääkida oskab ju igaüks. Õpilased leiavad, et on niigi targad ning käändeid, pöördeid ja raamatute lugemist neil vaja ei ole.
Lavastajatena tüdrukud pealtvaatajateks ei jäänud, vaid kirjutasid endki tükki. „Oleme näiteringi liikmed ja tahtsime võimalikult palju ise asja see olla,“ selgitas Kätrin. Laura tegelaskuju lustis ringi ning tal polnud kavaski päris suureks kasvada ja igavaks täiskasvanuks hakata. Palju põnevam oli tänavatel seigelda, politseinikega mängida, hobusega ratsutada ning unistada Bali saarel puhkamisest. Kool tundus ammu tühisena.
Kätrini tegelaskuju ja tema kavaler unistasid seitsmest pojast. Noored armunud olid veendunud, et suuri tundeid keeleoskus ei sega. Kui sai selgeks, et lapsed vajavad hoolt ning tulevane töökoht haridust, lõi neiu noormehele käega. Temas tõstis pead naisõiguslane, kes ei taha kodus üksi lapsi kasvatada ning mehe vanemate kulul elada.
Aja väärtustamine
Emakeeleolümpiaadi kogemused tulid etenduseski kasuks. Oskuskeelt koolis ning igapäevaelus olid tüdrukud oma kogemuste põhjal osavalt etendusse põiminud. Nende hinnangul on oluline kasutada õiget emakeelt.
„Kasutage palju ilusat ja puhast eesti keelt. Peame emakeelt õppima, kuidas me muidu kesta saame,“ lausus Laura. „Eesti keelde pole vaja laenata sõnu inglise keelest, kui meil on oma keel,“ lisas Kätrin. Olulisemaks peavad Laura ja Kätrin tööprotsessis aja planeerimist ning ülesannete jagamist. Etendusel lavastamine, olümpiaadil osalemine ning esseekonkursi korraldamine tööde hindamisega õpetasid seda väärt oskust. Isegi kindla plaani juures tuleb arvestada ootamatustega, et keegi haigestub või on teiste huvitegevustega hõivatud. Loovtöö nõuab palju iseseisvat tööd koolivälisel ajal.
„Tegime palju tööd kodus, otsisime teemasid, koolis kirjutasime näidendi teksti arvutisse,“ rääkis Kätrin ja lisas, et õpetaja aitas teksti lihvida.
Üldiselt jäid noored loovkirjutajad etendusega rahule. „Tantsunumbri oleks võinud veidi paremini teha,“ tunnistas Laura. Publiku seas istusid ka žüriiliikmed, kes etendust hindasid. „Me ei tea, kes nad on. See selgub mais, kui meil on loovtöö kaitsmine ning esitlus,“ selgitas Kätrin. Kaitsmiseks tuleb tehtut analüüsida ning valmistuda ettekandeks.
Eesti keel ja kirjanduse õpetaja ning Tormilindude juhendaja Helge Maripuu tunnustas tüdrukuid, et nad tegid tõelise ja põhjaliku töö: kavandasid, viisid läbi ning nüüd analüüsivad. Maripuu sõnas, et emakeele aastal emakeelepäeval tulebki sündmus suurelt ette võtta. Ta on ikka seda meelt, et kui teha, siis suurelt ja nii, et sellest oleks rõõmu ja kasu nii tegijatele kui ka kuulajatele-vaatajatele.
MARGE TASUR
