Mõni aeg tagasi sai teatavaks, et Eestis on järsult langenud sündide arv – 2011. aastal sündis üle 1100 lapse vähem kui 2010. aastal. Tagasilöök mõjub eriti karmilt pärast hiljutisi optimistlikke aastaid, mil sündivus kasvas ja korra võis rõõmu tunda loomuliku iibe plussi jõudmise üle. Et vaibuda ei taha ka noorte tööjõuliste inimeste lahkumine välismaale, on põhjust muretsemiseks kuhjaga. Seda enam, et väljavaade alanud aastale ei ole samuti helge. Lisaks on rahvastikuteadlased hoiatanud, veelgi kurvemaks võib minna pilt 8-10 aasta pärast, mille pereloomise ja lapsesaamise ikka jõuavad need noored, kes on pärit madala sündivusega aastakäikudest.
Kõik see sunnib küsima, mida ikkagi teha otsustavalt teisiti, et lapsi sünniks rohkem ja Eesti tühjaksvoolamine lõpeks. Meil on aastaid kõvasti vanemahüvitise propagandatrummi taotud, et nn emapalk lahendab ära madala sündivuse probleemi.
Vanemahüvitisena välja makstud raha on vaieldamatult olnud paljudele peredele suureks toeks. Aga seda ei tea täpselt keegi, kui palju lapsi on ilmale tulnud vaid ainult tänu vanemahüvitisele. Mina usun, et kõige rohkem lapsi on sündinud armastusest.
Lõppude lõpuks ei saa naised ja mehed lapsi mitte selleks, et rahva iivet tõsta, vaid ikka seepärast, et lapsed on elu kõige loomulikum osa. Nad pakuvad eelkõige suurt rõõmu, aga loomulikult ka muret ja vaeva.
Kui sajand tagasi olid perepojad ja -tütred taluperemehele muu hulgas ka tasuta tööjõuks, siis nüüdisajal on laste kasvatamine, arendamine ja koolitamine seotud väga suurte väljaminekutega. Tahab ju iga ema ja isa oma järeltulijatele parimat. Enne nii tähtsa otsuse langetamist peab inimestel olema teadmine, et nad suudavad oma lapse üles kasvatada ega jää hätta ka töökaotuse või üksijäämise korral.
Riik aitab täna laste kasvatamisega seotud kulutusi küll osaliselt katta, kuid teeb seda pisut kentsakal moel. Lapse sünni järel kuldab ta pere piltlikult öeldes vanemahüvitisega üle, kuid jätab sisuliselt üksi niipea, kui lapsel täitub poolteist aastat. Igakuine 19 euro suurune lastetoetus on elukalliduse tõusu taustal muutumas üha naeruväärsemaks.
Riigieelarvest jagub vanemahüvitisele aastas 170 miljonit eurot, ent lapsetoetusele, mida makstakse lapse täisealiseks saamiseni, vaid 70 miljonit eurot. Eesti peretoetuste süsteem toetab üsna heldelt sünde ja väikelapsega kodus olemist, kuid sellega asi ka piirdub. Paljusid peresid tabab pärast lapse pooleteise aasta vanuseks saamist rahanduslik šokk, eriti kui emal pole võimalik kohe tööle asuda. Mina ei pea nii järsku üleminekut kõige mõistlikumaks.
Miks mitte leevendada vanemahüvitise lõppemisega tekkivat “auku” nii, et maksta vanemale natuke vähem hüvitist, kuid selle eest kauem? Siis ei pea ka laps minema lasteaeda enne, kui käimine on kindel ja esimesed sõnad suus. Mõtlemapanev on seegi tõsiasi, et kui Eesti peretoetuste (kaasa arvatud vanemahüvitis) osakaal SKTst oli eelmisel aastal 1,7 protsenti, siis sündivuse poolest esirinnas olevates Soomes ja Rootsis on vastavad numbrid kolm ning Taanis koguni 3,8 protsenti SKTst.
Oleme jõudnud punkti, kus riigiisad õhutavad üksteise võidu inimesi rohkem lapsi saama, kuid teisalt plaanivad noored Eestist lahkumist, sest nad ei näe endal siin tulevikku.
Rahva säilimine ja juurdekasv ei ole ühe või kahe partei eraasi, vaid meie kõigi ühine mure ja hool. Kui Reformierakond jääb edasi trampima vanemahüvitise ja IRL emapensioni otsa, siis loodetud läbimurret ei tule.
Leian, et Eesti erakondade kohus on konsensusele jõuda. Eesmärk peab olema selline Eesti, kus inimesed tahavad peret luua, lapsi saada, tööd teha ja väärikalt vananeda.
i
KALVI KÕVA, riigikogu maaelukomisjoni esimees, sotsiaaldemokraat
