Kui hommikud kargemaks ja päevad lühemaks lähevad, poeb rahutus hinge ka paljudel neil, kel ammu enam esimesel septembril kooli asja pole. Seda veidrust on tunnistanud mitmed mu sõbrad-tuttavad ja sama tunnet kogen igal sügisel tõesti pisut ka ise. Eriti ärevaks teeb õunalõhn koos värske värvi hõnguga, sest just seda oli vähemalt poole septembrini tunda minu kunagise koolimaja koridorides.
Kõik on omad!
Lapsepõlve kodukodukanti suuremale rahvapeole sattunult olen äkki kui koolilaps, keda ulakad kaaslased õpetajate toa uksest sisse on lükanud (sellised tembud olid meie väikeses koolis moes). Kõiki, kes siia kogunenud, peaksin kindlasti tundma, sest enamikuga neist olen kord siinses koolimajas rohkem või vähem aastaid koos kontrolltööde kohal higistanud, aias peenraid rohinud, õues rahvastepalli ja “keerukuju” mänginud. Siiski jagan esialgu teresid igasse ilmakaarde rohkem umbropsu, sest aastad pole muutnud mitte ainult mind. Kui näiteks soliidse väljanägemisega meesterahvas tuttavlikult naeratab, siis ei pea mälus kammima mitte ainult omaealiste või klass-kaks vanemate poiste seas, vaid võimalik, et tegemist on ühe tegelasega päris pisikeste hulgast, keda vaid naljakate tukkade ja tindiste sõrmedega mäletad…
“Elus kohtudes ütle mul tere,” koputab keegi rahvarüsinas õlale. Seisan piinliku mõistatuse ees, aga toibun õnneks peagi. Kunagise klassijuhataja tunnen ära tema häälest ja silmadest — need muutuvad tõesti kõige vähem. Ja kohe meenubki, et selle harukordselt tasakaaluka daami üks karmimaid lauseid oli omal ajal: “Kaie (või Ene või Jaak või kes iganes), nii ei saa…” Oli siis tegemist tunnis kirjakeste vahetamise või kitsas jalutuskoridoris traavimisega, rohkem polnud tal pisemate või suuremate rüblikute ohjeldamiseks öelda vaja.
Kombed muutuvad koos ajaga
Ei usu siiski, et koolijütsid mitmekümne aasta eest väga kukupaid ja dressuurile alluvad olid. Aeg oli lihtsalt teine ja sellega seoses kombedki. Kui koolis vaid sadakond last, kelle vanemad ja vanavanemadki üksteist tundsid, oli karistamatult kurja teha tegelikult võimatu. Kui kolki või narrida saanud laps ise kodus oma murest ei rääkinud, siis tegi seda mõni klassikaaslane omas kodus.
Nii jõudis jutt kiusatu vanemate kõrvu ja nii-öelda külakogukonna toel võeti kõrvad pihku süüdlasel, kes inetu jutu lahti lasi või teise vastu käe tõstis. Ka vanemad õpilased ja õpetajad ei teinud iial nägu, et ei näe ega kuule. Kasvati kokku ja peeti loomulikuks, et ollakse üks pere. Kust muidu tulnuks see soojus ja äratundmisrõõm harvadel kohtumistel ka paljude aastate pärast.
Kord sai meie klassijuhataja teada, et üht juntsut on hiromandiks narrima hakatud. Keegi tarkpea olla kuulnud, et tema vanaisa töötanud kord tsirkuses. Et irvhammastele selgeks teha, mida see sõna tähendab, mida Jaani vanaisa tegelikult tsirkuses töötades tegi ja kui oodatud tema esinemine omal ajal oli, kulus õpetajal pool eesti keele tunnist. Me keegi ei jäänud seetõttu kirjaoskamatuteks, küll aga saime tükk maad targemateks muus mõttes. Ka selles, kui oluline on teada sõnade tähendust.
Üks õpetaja naaberkoolis olla esimesel koolipäeval oma vastsetele hoolealustele öelnud, et õpetajale kaebamine pole naeruväärt, seda lausa tuleb vajadusel teha. Sest kellele see mudilane siis oma muret peaks kurtma kui mitte õpetajale. Ammu juhtunu teeb hinnaliseks fakt, et sama klassijuhataja toel tarkust taga nõudma hakanud seda soovitust veel abiturientidena heldinult meenutasid.
Kindlasti tahaks nüüd keegi väita, et tänapäeva lapsed on seitsmeselt juba väga targad ja tragid, milleks neid nunnutada. Lapsed on siiski vaid lapsed, ainult meie, suured ja enda meelest elutargad, oleme hukas, sest meil on mugavam teha nägu, et kõik on OK, kui tegelikult kaugeltki pole. Meie kiire aeg sünnitab pealiskaudsust ja see annab järelkasvu juures valusalt tunda. Olen näiteks kuulnud, kuidas väikesed tüdrukud (!) tülli minnes “neljatähelisi” loobivad. Aga äkki ei tea nemadki sõnade tähendust, mida sülg suhu tõi, vaid matkivad… ei julge arvata, keda. Oh, ajad ja kombed!
Sõbrad kogu eluks
Kevadel oli kord Vikerraadio saates “Mis mõttes” teemaks koolinostalgia ja -sõprus, mis aastakümneid vastu pidanud. Stuudiosse helistanuid oli seekord tõeliselt armas kuulata.
“Kunagine pinginaaber on siiani mu parim sõbranna. Elu viis meid erinevatesse Eestimaa nurkadesse, aga kui kokku saame, on meil nii paljust rääkida. Ta on mulle lähedasem kui mõni sugulane, kasvasime ju koos üles,” tunnistas üks naine.
Kirjutan sellele mõtteavaldusele kahe käega alla. Inimene, kellega õuna ja kommi poolitanud oled, kes on sul aidanud kaduma läinud pinalit või sussikotti otsida ja kellele oma suuremaidki muresid oled usaldanud, on kindlasti omam mõnest onu- või tädilapsest, keda harva nägid.
Kasvueas veedamegi ju suurema osa oma elust koolis. Ühes klassis õppides saadakse aastatega klaariks teiste head ja vead ning veidrusedki, lepitakse ja arvestatakse nendega. Tunnistan, et minu, kes ma keskkoolis uustulnuk olin, tegi pisut kadedaks n-ö eluaegsete klassiõdede-vendade komme kasutada vastastikku kunagisi põnniea hüüdnimesid, millest abituuriumi ajaks hellitusnimed olid saanud.
Järgmisel nädalal algab taas kool. Viimasel ajal on kombeks kuulutada sel puhul välja üleriigiline koolirahu, tänavu tehakse seda koguni Jõgeval. Jääb vaid soovida, et esimesel septembripäeval antud lubadused vaid tühjadeks sõnadeks ei jääks; et ka praegused ja tulevased koolijütsid võiksid aastakümnete pärast oma kooli, õpetajaid ja kaaslasi vaid hea sõnaga meenutada.
i
KAIE NÕLVAK
