Väga lihtsustatult rääkides on europrojektidega nii, et kui tahate raha taotleda, peab see summa enne kusagilt mingiks ajaks võtta olema ehk raha saab tagasi, kui teie projekt abikõlbulikuks osutub. Aga selle saab enamasti enne teada ja kindlaks teha.
Seejärel minnakse panka laenu küsima, et projekt ellu viia. Üha keerulisemaks muutuv olukord rahaturgudel aga on teinud projektitaotlejad nõutuks – kui pank raha ei anna, mida siis teha? Tänases lehes pakub Saare vallavanem Jüri Morozov välja, et riik võiks hoopiski appi tulla ja raha ette anda, kui komisjon projekti abikõlbulikuks tunnistab. Tema sõnul pole tegemist ekstra-otsusega, taolisi asju on varemgi tehtud.
Vooremaa tegijad tunnistavad, et tegemist on ideega, mida tasuks kaaluda. Esiteks ei ole Eestis tagantjärele mingeid suuri summasid varem sisse nõutud. Teiseks võiks riik raskel ajal tõepoolest oma rahvast rohkem usaldada. Mitte ei tahaks uskuda, et seda usaldust kuritarvitatakse. Aga euroraha saaks kenasti kasutatud.
Teisipäevasel Leader-meetme teemalisel kokkusaamisel tõdes Tabivere valla ettevõtja Kalev Raudsepp, et taotlustes nõutakse investeeringuobjekti asukoha plaani ja asukoha kirjeldust. Võib ka käsitsi paberile ühe punkti sirgeldada, aga kontrollijatel on kõikidel GPS-seadmed ja nad võivad kinnistule pimesi sõita. Äriühingute ja mittetulundusühingute liikmete nimekirja saab äriregistrist, kuhu klõpsates saaks vajaliku info kohe kätte.
Kui nõutakse taotlejalt küla arengukava lühikirjeldust ja see korralikult ära teha, saab see mitu lehekülge pikk. Lisaks nõutakse veel küla arengukava. Kas ei piisaks lühikirjeldusest või kui juba arengukava küsitakse, siis peaks ka sellest täiesti piisama. Miks peab tegelema üleliigse paberiuputusega? Kui räägime e-valitsemisest ja andmebaasidest, aga keegi neid ei kasuta, siis miks neid üldse luuakse? Miks küsida ikka ja jälle pabereid, kui registrid on meil elektrooniliselt kõik olemas.
5. veebruar 2009
