Inimestel on õigus saada adekvaatset meditsiiniabi oma kodupaigale võimalikult lähedal. Inimesed ei pea olema ülipikka aega kusagil kaugel järjekorras. Tegelda tuleb sellega, mitte meditsiiniabi kokkutõmbamisega tasemele, mida riik suudab ilma lisainvesteeringuid tegemata ja probleemidele tähelepanu pööramata teha. Kohalik kogukond ei tohiks niisuguseid asju aktsepteerida.
Rahvas peaks vastu hakkama
Kui järjekordselt kusagilt järgmine haiglareformi idee tuleb, siis taolise jama vastu peaks kõige aktiivsemalt hakkama võitlema just kohalik kogukond. Inimesed peaksid selgelt teada andma, et nad tahavad oma haiglat, neil on seda vaja. See tähendab, et kohalik kogukond peaks ka natuke oma meditsiini eest hoolitsema. Kindlasti veidi rohkem, kui ta seda praegu teeb. See hoolitsus ei pea olema rahaline, vaid võiks väljenduda hoopis empaatias, ühistöös ja ühistegevuse kavandamises kohaliku kogukonna teiste sotsiaalsete osadega, olgu see siis sotsiaalabi, vanurite probleemide lahendamine või kohalikud hooldekodud.
Haigla püüab samuti alati omalt poolt aidata. Meie hooldekodudes pole arstiabiteenistust, tihti on patsientidel ka psühhiaatrilisi probleeme. Me lepime oma psühhiaatriga kokku, saadame ta hooldekodusse, ta vaatab patsiendid üle ja saab jagada personalile soovitusi, mida muuta ja korrigeerida.
Ka maavalitsus peaks olema see koht, kus meditsiini eest tugevasti võideldakse. Selle koha pealt ei saa kurta, viimased kaks maavanemat on meditsiini eest seisnud. Maavalitsus on võtnud ka Jõgeva haigla oma tiiva alla.
Püramiid on tagurpidi pööratud
Sotsiaalministeerium kavandab haiglareformi, mille käigus muutuksid maakonnakeskuste haiglad tervisekeskusteks, kust kaoks ära aktiivne ravi ning alles jääksid hooldusravi ja perearstid, tõenäoliselt ka kiirabi. Aktiivse ravi asemel ehk jääb alles mingi osa päevaravist ja päevakirurgiast ning mõned eriarsti vastuvõtud.
Taoline reforo on inimvaenulik ning tekitab olukorra, kus tekib neli linnriiki – Tallinn, Tartu, Pärnu ja Jõhvi. Mida teeb Eesti suuruselt kolmas linn Narva, rääkimata Jõgeva maakonnast ning tervest Lõuna-Eestist? Tartu Ülikooli Kliinikum, kes peaks olema kogu Eesti meditsiini lipulaev ning tõesti tegelema meditsiini tipu arendamisega, avab lihtsaid mädanikke ning lõikab veene, pimesooli. See on absurd. Oma olemuselt on kogu meditsiinisüsteem nagu püramiid, kus all peaks olema lihtsam töö ja maakonnahaiglad, keskmises osas keskhaiglad ja kõige tipus regionaalhaiglad, mille töömaht peaks olema kõige väiksem, aga kõige keerulisem. Praegu on püramiid pööratud tagurpidi – see baas, mis peaks maakonnas tagama suurema osa tervishoiuteenuseid, on kokku tõmmatud nagu püramiidi terav ülemine ots. Üleval laiub kaks suurt regionaalhaiglat, kes püüavad teha kõiki ja kõike. Samas kõigutavad väiksemadki muutused nende tegevuses kogu püramiidi.
Sinna juurde käib absurdne jutt. Üks tüüpilisi näiteid on võidurelvastumine, mille kohta räägitakse, et ostetakse tohutult kallist aparatuuri, mis seisab jõude. See on vale. Kui me vaatame Eesti tervishoiu kaetust nüüdisaegse aparatuuriga, siis oleme ka vaesematest Euroopa riikidest oluliselt maha jäänud. Ameerika Ühendriikidest rääkimata. Räägime uhkelt kompuutertomograafidest ja väidame, et kompuutertomograafi ostmine Hiiumaale on puhas raharaiskamine. Kui nii mõtlema hakata, siis on üldse Hiiumaal elamine puhas raiskamine. Sinna sõitmiseks on parvlaeva vaja, kõike tuleb kohale vedada. Toome inimese hoopis helikopteriga Tallinna kompuutrisse! Meil on aga sada päeva aastas, mil ka helikopter ei saa lennata! See sada päeva on siis inimese enda risk, kas ta jääb ellu või ei.
Kui vaadata doktor Haussi seriaali, kus patsient tuleb sisse ja arst käsib kohe teha PET ja siis edasi vaadata… Seal on see rutiinne uuring, aga meil Eestis pole taolist aparatuuri olemaski!
Meil oli veel hiljuti aeg, kus Tallinnas turskemat, 110 – 115 kilo kaaluvat meest polnud üldse võimalik angiograafi alla panna, et teha veresoonte uuring. Rääkimata sellest, et paljudele uuringutele on ülipikad järjekorrad. Teatud uuringud aga on lihtsalt rutiinsed, need peavad olema kättesaadavad. Kõige kasutum aparaat on Jõgeva haiglas defibrilaator. Kui inimesel süda seiskub, siis sellega saab südame uuesti käima lüüa. Mujal maailmas pannakse need aparaadid üles kaubanduskeskustesse, et kui inimesega midagi juhtub, ta kaotab teadvuse, siis on tavainimesel võimalik seda võtta. Meie ütleme, et oleme aparatuuriga ülevarustatud. Jah, me pole ka mitu aastat defibrilaatorit vastuvõtuosakonnas kasutanud – õnneks pole vaja läinud.
Tänapäeval on võimalik saata kõikvõimalike uuringute tulemusi läbi interneti kas või tohtrile teise maailma otsa. Aga kohapeal peab see aparatuur olema!
Eesti tervishoiu juhtimise ja majandamisega tegelevad inimesed, kellel ei ole selleks mingisuguseid oskusi ega teadmisi, samuti mitte tahtmistki end koolitada. Häid tervishoiujuhte võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ministeeriumis ei tööta neist keegi. Küsimus on palgapoliitikas. Inimesed suudavad töötada väljaspool tervishoiusüsteemi ning teenida oluliselt rohkem raha ja ennast paremini ära majandada.
Saame lahendada üksikjuhtumeid
Üldiselt on nii, et rasketel aegadel tuleb teha kõik, et süsteemi säilitada. Kui on head ajad, siis võib optimeerida ja arendada. Jutt, et Eesti tervishoiusüsteemi on võimalik veel efektiivsemalt tööle saada, ei vasta paraku tõele. Eesti meditsiinisüsteem on üks Euroopa kuluefektiivsemalt toimivaid süsteeme. Kusjuures kuluefektiivsus on saavutatud patsientide arvel. Minu arvates võiks riik sellest aru saada, et tema kodanike raha on samuti riigi rikkus ja riigi raha.
Eesti meditsiinisüsteemi eelis on selle väiksus, st meil on võimalik alati laskuda probleemide lahendamisel üksikühikuni ehk eraldi lahendada Jõgeva või Valga, Paide või Rakvere haigla probleemi. Ka üksiku perearsti probleemi on võimalik lahendada, kõikidele on võimalik teha erisusi. Kui probleeme lahendatakse põhimõttel üksikult üldisele, siis tekibki uus kvaliteet. Aga meil tahetaks kõik ühtemoodi teha – olgu see siis Vormsi saarel või keset Tallinna linna. See on arusaamatu.
i
PEEP PÕDDER, sihtasutuse Jõgeva Haigla juhataja
