Hiljuti neljakümneseks saanud endine rattaproff Erki Pütsep särab siiani maastikurattavõistlustel, kuid kinnitab, et sport on tema elus pere ning rattapoes töötamise järel kolmandale positsioonile taandunud. Kahel korral Jõgevamaa parimaks sportlaseks valitud Pütsep teeb nüüd sporti pingevabalt ja mõnuga ning on valmis ratta päevapealt nurka viskama, kui ta sõitmist enam ei naudi.
Vahetult enne sünnipäeva Alutaguse rattamaratonil kõigile konkurentidele tuule alla teinud Erki Pütsepa sõnul seab ta praegu sporti tehes esikohale pere huvid. “Sõite valides proovin asjad alati nii sättida, et nädalavahetusest jääks üks päev kindlasti perekonnale,” lausus ta. “Mängin siis lapsega või teen näiteks aias tööd.
Siiani on sport minu jaoks kõige tähtsam olnud ning tihtipeale olen teinud seda pere arvelt. Täna on pere minu jaoks aga number üks ning sport on töö järel alles kolmandal kohal. See ei lähe nüüd enam mitte kunagi kolmandalt kohalt number kaheks või üheks,” lubas Pütsep.
Karjääri jooksul korduvalt vigastustega kimpus olnud Erki Pütsep saab nüüd sporti teha pingevabalt ja mõnuga. “Varasemate koormustega võrreldes ei ole see sport, täna on see minu jaoks juba rohkem tervisesport,” ütles ta. “Püüan eelkõige ennast vormis hoida ja mitte käest lasta.
Tervis on nüüd korras ning kuna kõik tuleb nii lihtsalt kätte, siis ei sea ma endale ka mingeid vanuselisi piire,” rääkis Pütsep. “Mõne aasta eest mõtlesin, et kui mingi vanuseni jõuan, siis ma endale enam võistlejanumbrit külge ei pane. Nüüd olen aga veendunud, et jätkan veel vähemalt neli-viis aastat täpselt nii nagu praegu, kui ma võistlen vaid siis, kui mul selleks tahtmine on. Ühel päeval olen kindlasti valmis ka täiesti teadlikult sõitma esimese või teise saja piiril ning ettepoole enam mitte trügima.”
Jätkamisotsuse tegemisel arvestab Erki Pütsep eelkõige seda, kas ta rattaga sõitmist endiselt naudib. “Sõidan täpselt nii kaua, kuni see on mulle nauditav,” lausus ta. “Ja kui ma ei naudi seda enam, siis ma ka ei sõida. Kui see juhtub näiteks ülehomme, siis viskan ka ülehomme ratta nurka.”
Kolm kümnendit kestnud karjääri jooksul maanteerattal kokku ligi pool miljonit kilomeetrit läbinud Erki Pütsep eelistab nüüd maastikurattaga sõitmist. “Maanteetrenni enam ei kisu ning maanteerattaga sõidangi praegu põhiliselt vaid võistlustel,” nentis ta. “Metsa vahel on palju huvitavam sõita ning maastikusõit on minu jaoks üldse põnevam. Maanteesõidus on rohkem taktikat ja kavaldamist, maastikul on aga enam mees-mehe võitlust ning see adrenaliin, mille sealt saab, on minu jaoks palju kihvtim.”
Maastikuratta kõrval rohkem ka maanteerattaga sõitmiseks ei jätku Erki Pütsepal enam aega, oma osa võtab töötamine Tallinnas Männiku teel asuvas RedBike rattapoes. “Kahjuks on ööpäevas vaid 24 tundi ning sageli jääb viis-kuus tundi puudu, sest teha on hästi palju,” nentis ta. “Olen perfektsionist ning mulle ei meeldi asju lihtsalt ära teha. Kui juba teha, siis kvaliteetselt ja korralikult.”
Rattapoes saab kahel olümpial startinud Erki Pütsep liikumishuvilistele jagada aastakümnete jooksul kogunenud väärtuslikke teadmisi ja kogemusi. “Rattapoes käivad sportlikud inimesed ning ma saan neid näiteks õpetada õigesti treenima ja puhkama,” ütles ta. “Ostjatega tuleb kindlasti ka aus olla. Tänu oma kogemustele saan neil aidata leida just see vahend, mis on nende jaoks kõige sobilikum, ning mitte müüa asju, mida tegelikult ei vajata. Konkurents on sellel alal väga tihe ning rattaklienti petta ei saa. Eesti on ju väike ning tahan siiski sirge seljaga käia ja öösel hästi magada,” lisas Pütsep naerdes.
Eeskujud lähedal
Spordi juurde jõudis Erki Pütsep isa Vello Pütsepa õhutusel, tema juhendamisel alustas ta Kuremaal ka jalgrattatreeninguid. “Isa võttis mind spordivõistlustele kaasa ning pärast tööd kutsus ka jooksma ja rattaga sõitma,” meenutas ta.
Eeskujusid polnud Erki Pütsepal vaja kaugelt otsida. “Väiksena olid kõik mu eeskujud oma kodukülast – Andrus Aug, Lauri Aus. Kõik olid omad poisid. Kaugemalt oli iidoliks ehk vaid Riho Suun,” lisas ta.
Ardi Väljaru juhendamisel tegutsenud rattatrenniga, kus juba käisid ka Lauri Aus, Andrus Aug, Toivo Reinov jt, liitus Pütsep 9-10aastaselt. “See trenn oli Kuremaal ainuke, kust käidi ka väljaspool maakonda üle-eestilistel võistlustel. Eesti mõistes tegijaid vendi oli poe kelder lausa täis, kõik olid kuskilt juba medaleid võitnud. Ühel päeval koputasin nende uksele ja läksin ka ise trenni. Nii see pihta hakkaski.
Grupp oli meil tugev, medaleid tuli uksest ja aknast,” naeris Erki Pütsep, kes ka ise jõudis kiirelt esimeste võitudeni. “Mäletan aastat, kui kõigis noorte vanuseklassides oli Eesti parima tiitel Centrumi ratturi käes. Tugevaks tegid meid treenerid ja kasutatud treeningsüsteem. Kõik treeningupartnerid olid minust kolm-neli aastat vanemad ning kogu aeg tuli mul konkureerida endast vanemate ja suurematega. Seetõttu polnud kunagi ka sellist tunnet, et olen kõige tugevam. Alati oli keegi vanematest poistest minust parem ning alati tuli järjest rohkem ja rohkem pingutada.”
Mõne aasta pärast pidi Erki Pütsep hakkama saama ka üksi treenides. “Ardi Väljarul tuli ühel hetkel teisele tööle minna ning mina jäin 14-15aastaselt täitsa omapead,” lausus ta. “Talviti ei olnud mitte kedagi, kes mind treeniks ja tuli kõike teha üksi. Õnneks olin sellise iseloomuga, et mul ei olnudki otseselt treenerit vaja, kes mind piitsutaks, mul on kohusetunne kogu aeg olnud ja suhteliselt vara sain aru, et kui ma trenni ei tee, siis minust ei saa mitte midagi.”
Eesti taasiseseisvumise järel pääses Erki Pütsep kohe ka esimestele välisvõistlustele, 1992. aastal osales ta esmakordselt U18 vanuseklassi MM-võistlustel. “Kuulusin küll alles B-klassi, aga kuna olin suht tugev, siis võeti mind juunioride koondisse. Kui välismaal võistlema hakkasime, oli tasemevahe algul meeletu – kemplesime siin siledal maal omavahel, seal aga hakkasid mäed pihta ja eks varustus oli ka kehvem. Esimesel aastal oli parim koht viies, järgmisel hakkasime juba võitma ja kolmandal aastal tegime puhta töö.”
- aasta juunioride MMil Ecuadoris sai Erki Pütsep grupisõidus kõrge seitsmenda koha, pronksmedali võitnud hispaanlasest jäi ta raskel rajal maha vaid 42 sekundiga. “Euroopas ei kaotanud me Janek Tombakuga medalivõitjatele kordagi,” meenutas Pütsep. “Rahapuudusel läksime 3000 meetri kõrgusel merepinnast asunud võistluspaika kuus päeva enne starti ja aklimatiseerumise mõttes oli see kõige halvem aeg.”
Ülieduka 1994. aasta järel (55 karikat!) kutsusid Erki Pütseppa enda koosseisu praktiliselt kõik Prantsusmaa amatöörtiimid ja tulevik näis helge ka profilepingut silmas pidades. Ootamatult tulid vahele aga terviseprobleemid ning lepingu Ag2r profimeeskonnaga sõlmis Erki Pütsep alles 2003. aastal.
“Kahjuks tekkisid nii minul kui Janekil arteriprobleemid,” meenutas Pütsep rasket perioodi. “1995. aasta suvel hakkasin tundma, et veri ei läinud enam jalga, operatsioonil käisin aga alles neli aastat hiljem, sest probleemi põhjust oli raske üles leida. Kõik arvasid, et valu on põhjustatud seljast, aga lõpuks selgus, et süüdi oli siiski vasaku jala arter. Sel perioodil katkestasin suurema osa sõite, aga õnneks alla ei andnud. Kui probleemile jaole saadi ja öeldi, et tuleb operatsioonile minna, olin maailma kõige õnnelikum inimene.”
Kolm kõige raskemat
Operatsiooni järel pidi Pütsep vahepeal nõrgemaks muutunud vasakule jalale järeleaitamistunde tegema. “Vasakul jalal polnud lihast enam ollagi, jala ümbermõõt oli 3-4 cm väiksem kui teisel,” ütles ta. “Saint-Etienne klubis hakkasin ennast eriharjutustega taas üles töötama ning järgnenud kolm aastat olid kõige raskemad treeninguaastad minu elus. Treenisin vaid selle mõttega, et profiks saada.”
- aasta oli Pütsepale üsna ulmeline – amatööride võistlustelt tuli 7 võitu, 13 teist ning 15 kolmandat kohta. “26aastaselt olin lõpuks valmis olema proff,” rääkis Pütsep. “Kiirused olid proffide hulgas küll teised, aga mõne kuuga harjusin ära ning suutsin juba ka tiimis mingit rolli mängida, ei olnud ainult joogipudeli vedaja.
Amatöörina olin hästi aktiivne sõitja, kogu aeg ründasin ja ei tahtnud kunagi grupis olla. Hakkasin ründama just selle mõttega, et arenen vaid siis, kui olen eest ära. Viimasel amatööriaastal olin 95 protsenti sõiduajast peagrupi eest ära. Läksin ja tulin, olin hästi aktiivne ja see jäi ka profina külge. Tänu ründavale sõidustiilile torkasin ka profimaailmas kohe silma, olin tihtipeale eest ära ja tegin sellega endale nime. Selline taktikaline pool, sõidunägemus on mul olnud juba maast madalast.”
Profina leidis Erki Pütsep endale kiirelt kõige sobivama rolli, olles tiimis hinnatud abimees. “Minu mõttemaailm on selline, et ma tahan olla ühes asjas tugev. Profimaailmas on kõik paika pandud, tiimis on kaheksa meest ning igaühel on oma roll. Sain ruttu aru, et tippsprinter ma ei ole, olin selline sprinter, kes on võimeline tulema kolmandaks-neljandaks.”
Karjääri jooksul startis Erki Pütsep kahel olümpial. Sydneys sai ta grupisõidus 54. koha, Ateenas pidi rasketes oludes sõidu pooleli jätma. “Sydneyks ei olnud ma valmis,” tunnistas Pütsep. “Olin sel aastal veel amatöör, minu sõidud olid sel ajal 100 km lühemad. Meie eesmärgiks oli tookord Jaan Kirsipuu peale mängida ning see, et raskel trassil lõpuni jõudsin, oli minu jaoks üllatav ja uskumatu.
Aga Ateena läks konkreetselt…,” jättis Erki Pütsep lause lõpetamata. “Rada oli perfektne ning täpselt mulle ja Janekile sobiv, igal ringil üks kilomeeter hästi järsku tõusu. Tegime olümpia eel ka perfektse ettevalmistuse, aga võistluspäeval oli Ateenas 44 kraadi sooja ning mitte midagi ei olnud teha. Kaks ringi enne lõppu tulid üle keha krambid ning jäin grupist maha. Oleks kasvõi kümmekond kraadi maha keeratud või mõni pilv ette pandud… Kuu aega hiljem MM-il oli tõsiselt raske, neljakilomeetrise tõusuga ring, mis mulle ei sobi. Lõpuks sain aga tiitlivõistluste parima, 27. koha. Tagantjärele vaadates oleksime Janek Tombakuga võinud olümpial teha ühe elu parematest sõitudest ja see jäi ikka jubedalt kripeldama.”
Kogu oma edukat karjääri kokku võttes jäävad Erki Pütsepa sõnul kõige rohkem kripeldama just vigastused. “Olen kindel, et ilma vigastusteta oleks profileping tulnud juba 20aastaselt,” märkis ta. “Kahju on just kaotatud aastatest, aga ei ole mõtet midagi kahetseda, sest tagasi võtta ju midagi ei saa. Suur osa elust on alles ees ning väga palju on veel teha.”
MATI ALEV
