Üleeile hilisõhtul helises Elvas paiknevas Lõuna-Eesti häirekeskuses telefon ning meeshääl teatas, et Jõhvi-Tartu maantee vahetus läheduses on toimunud kahe sõiduauto ja veoauto kokkupõrge. Helistaja, kes nimetas end juhuslikuks möödasõitjaks, oskas öelda ainult seda, et mõlemad sõiduautod, nii Volga kui ka Moskvit? on kraavis, kannatanute arvu ja seisundi kohta ta aga teavet anda ei osanud, kuna pelgas lähemale minna.
Kuigi ka häirekeskuse töötajad teadsid, et end juhuslikuks möödasõitjaks tituleerinu on tegelikult Jõgevamaa Päästeteenistuse operatiivteenistuse osakonna juhataja Tõnu Vare ning et kraavi lennanud sõidukitesse litsutud kunstverega üle valatud inimesed on tegelikult kõige parema tervise juures, andis häirekeskuse dispet?er siiski Jõgevamaa Päästeteenistuse Palamuse ja Mustvee komandole, Jõgevamaa Päästeteenistuse operatiivkorrapidajale ning Mustvee kiirabibrigaadile kiire korralduse välja sõita. Kohale kutsuti ka politseijõud. Raadiosidedialoogides figureeris siiski sõna “õppus”: polnud ju vaja, et juhtunut reaalseks õnnetuseks pidavad operatiivautojuhid kiirema kohalejõudmise nimel liialt riskeerima oleksid hakanud.
Kui häirekeskuse väljakutsed eri teenistustele olid eetris kõlanud (raadiosideseansid olid liba-õnnetuspaigal viibinutele tänu tehnilistele vahenditele kuulda), jäid õppuse läbiviijad, hindajad ja pealtvaatajad põnevusega ootama, kes esimesena kohale jõuab. Jõudis Mustvee kiirabibrigaad. Mõneminutiste vahedega järgnesid Mustvee ja Palamuse päästekomando, päästeteenistuse operatiivkorrapidaja ja politseijõud.
Õigupoolest pidid esimesena kohale jõudnud meedikud esialgu piirduma vaid kannatanute arvu ja vigastuste umbkaudse ulatuse kindlakstegemisega: abi andma said nad hakata alles siis, kui päästjad olid seitse kannatanut plekilõikurite abil autorusudest vabastanud. Kaheksas kannatanu ? veoauto juht ? kõndis omil jalul ja püüdis meedikutele pealetükkivalt oma ebakompetentset abi pakkuda. Millest meedikud delikaatselt, aga kindlalt ära ütlesid.
Üldmuje hea
Kella poole üheks öösel olid seitse “vigastatut” ja üks “hukkunu” õnnetuspaigalt minema toimetatud ja õppus “Voore Pauk 2005” võidi lugeda edukalt lõppenuks. Oma esialgse mulje ütlesid Jõgevamaa Päästeteenistuse, Sihtasutuse Tartu Kiirabi ja Lõuna Politseiprefektuuri esindajatest hindajad ning Päästeameti vaatlejad õppusel osalenutele kohe välja. Väikseid “iluvigu” mõistagi leiti, ent üldiselt jäädi nähtuga rahule. Oma arvamuse võisid tegelikult välja öelda pealtvaatajadki: ka nende hulgas olid ülekaalus teemaga hästi kursis olevad pääste- ja meditsiinitöötajad.
“Üldmulje õppusest on igati positiivne,” ütles õppust jälginud Päästeameti operatiivkorrapidaja Ivar Kaldasaun. “Ent mõistagi andis ka siin tunda maapiirkondade üldine probleem, et eri teenistused ei jõua kohale ühel ajal, nagu näiteks Tallinnas, vaid laekuvad riburada. See tähendab aga seda, et täisjõuga tööle saadakse hakata mõningase hilinemisega.”
Ivar Kaldasauna ja Päästeameti operatiivteenistuse osakonna juhataja Mart Haljaste arvates on Voore Paugu sarnased õppused päästetöötajate koolitusprotsessis vältimatud: tänu neile hoitakse end reageerimis- ja teiste teenistustega koostöövõimelisena ka siis, kui tegelikus elus väga drastilisi õnnetusi ette ei ole tulnud.
Õppuse juhi Tõnu Vare sõnul valiti Odivere küla õppuse läbiviimispaigaks sellepärast, et see asub kahe komando, Mustvee ja Palamuse komando teeninduspiirkonna kokkupuutepunktis ning mõlemal on sinna enam-vähem ühepikkune maa sõita. Pimedal ajal korraldati õppus aga selleks, et anda päästjatele ja meedikutele lisakogemus.
“Senini on nii meie teenistuse sisesed kui ka suured üleriigilised õppused toimunud päevavalges,” ütles Vare. “Pimedus muudab aga sündmuspaigal orienteerumise tunduvalt keerulisemaks.”
Kõige suuremaks probleemiks on Vare sõnul praegu eri teenistuste vahelise raadioside pidamine.
“Kui päästjatel ja kiirabil on omavaheline püsiraadioside olemas, siis selleks, et ka politseiga sündmuskohal raadiosidet pidada, tuli appi võtta meie autode peal olnud käsiraadiojaamad,” ütles Tõnu Vare. “Nii et peame ka päris õnnetuste puhul jälgima, et meie juhtimisautost lisaraadiojaamad võtta oleksid.”
Ootamatusteks valmis
Nii ulatuslikke õppusi kui üleeilne korraldatakse Jõgevamaa Päästeteenistuses vaid kord aastas, väiksemahulisemaid jõutakse aasta jooksul teha paar-kolm.
“Juba ainuüksi suurõppuse ettevalmistamine võtab aega paar kuud,” ütles Tõnu Vare. “Muuhulgas viime komandodele, kelle piirkonnas õppus on plaanis korraldada, läbi ettevalmistavad koolitused. Ent koostada tuleb ka mahukas dokumentatsioon, hankida igasugused kooskõlastused jne. Õnneks suhtutakse meie õppuste korraldamise vajadusse kõigis instantsides väga mõistvalt.”
Lähinädalatel seisab õppuse läbiviijatel ja hindajatel nähtu ja videolindile jäädvustatu põhjalik analüüs. Õppuse lõpparuandes tuuakse välja positiivsed ja negatiivsed momendid ning pakutakse võimaluse korral välja ka probleemide lahendusteed. Lõpparuannet tutvustatakse ka neile päästetöötajatele, kes õppusel ei osalenud, samuti teistele osalenud eriteenistustele.
Päästjate elu teeb Tõnu Vare sõnul raskeks see, et ükski järgmine õnnetus ei sarnane eelmisega ning tuleb kogu aeg millekski uueks ja ootamatuks valmis olla.
“Seepärast püüamegi õppustel lavastada natuke raskema situatsiooni kui tavatöös keskmiselt ette tuleb,” ütles Vare. “Kuigi meie maakonda läbival Tallinna-Tartu-Luhamaa maanteel on mitme auto kokkupõrked ka tegelikkuses täiesti võimalikud.”
Juhtunuks aga õppuse ajal Mustvee ja Palamuse päästekomando ning Mustvee kiirabibrigaadi tööpiirkonnas tegelik õnnetus, poleks kannatanud abita jäänud: Mustvees valves varupäästjad ja Tartust kohale suunatud varu-kiirabibrigaad. Suurema õnnetuse korral oleks osa õppustel osalejaid õnnetuspaigale suunatud või õppus sootuks katkestatud.
RIINA MÄGI
