Enne suve on paljudes valimisringkondades erakondade tippkandidaadid riigikokku paika saamas.
Nagu varem märku andsin, siis võtan riigikogu valimiste lähenedes neil veergudel regulaarselt kaeda, kuidas erakondadel valmistumine kulgeb, mis on jooksev prognoos valimistulemustele ning millest võib saada valimistel põhiline teema. Seekord teen esimese vaate valimisnimekirjadele.
Päris paljudes erakondades ongi juba ringkondade lõikes teada, kes kus kandideerib ja kes esinumber on. Eelkõige põhineb see jaotus varasemal kandideerimisel, aga mitte alati, sest reeglina hoiavad rahvasaadikud kinni vaid neist piirkondadest, kus on hästi läinud või millega on pikaajalisem isiklik side.
Lisaks on ringkonnad väga erineva suurusega.
Eesti suurim valimisringkond on Harju- ja Raplamaa, kust pääseb riigikokku 14 saadikut ehk kus poliitikute kõnepruugi järgi läheb jagamisele 14 mandaati. Tavaliselt kandideerivad suurimas ringkonnas erakondade esimehed, kes on enamasti ka peaministrikandidaadid. See välistab võimaluse, et erakonna esinumber ei kasuta oma häälepotentsiaali maksimaalselt ära, nagu mõnes väiksema valijate ja mandaatide arvuga ringkonnas võib juhtuda. Eelmistel valimistel sai näiteks Reformierakonna tollane esimees Taavi Rõivas Harju- ja Raplamaal ligi 16 000 häält. Aga Keskerakonna tollane esimees ei kandideerinud koos teiste peaministrikandidaatidega, vaid seadis end üles suuruselt teises ringkonnas ehk Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita linnaosas, mis oli talle soodsam, kuna seal elab rohkem venekeelseid valijaid. Savisaar sai üle 25 000 hääle.
Eesti väikseima mandaatide arvuga ringkond riigikogu valimistel on Lääne-Virumaa, kust alates 2011. aastast saab parlamenti viis saadikut. See on üks Eesti raskemaid ringkondi ja mitmetel valimistel pole sealt keegi isikumandaati saanud. Näiteks on Reformierakonnal kolmel viimasel valimisel Lääne-Virumaal iga kord erinev esinumber olnud. Viimati oli see Valdo Randpere, kel tegelikult maakonnaga suuremat seost ei ole ning kuuldavasti on piirkond nüüd Reformierakonna keskkontorile juba soovi avaldanud, et neile seekord “randperet ei tehtaks”.
Harju- ja Raplamaal on unikaalse väljakutse ees Isamaa. Esiteks ei soovi praegune esimees Helir-Valdor Seeder tavapärasest piirkonnast ehk Järva- ja Viljandimaalt lahkuda. Veel erakordsem on, et ringkonna nimekirja eelmiste valimiste neljast esimesest kandidaadist pole erakonna eest nüüd välja minemas vähemalt kolme. Juhan Parts on Euroopa Kontrollikojas, Marko Mihkelson erakonnast lahkunud, samuti Aivar Riisalu. Esialgse info järgi toob Isamaa sinna nüüd esinumbriks Jüri Luige, kelle kandideerimine oli seni üldse lahtine.
Aga ka sotside esimees Jevgeni Ossinovski ei kandideeri Harjumaal ega oma 2015. aasta ringkonnas Ida-Virumaal. Ilmselt on erakonnas jõutud järeldusele, et Harjumaal oleks Ossinovskil keeruline Jüri Ratase ja Kaja Kallasega võrreldavat tulemust saada ning seetõttu paneb ta end üles suuruselt teises ehk juba mainitud Tallinna Kesklinna, Lasnamäe ja Pirita ringkonnas. Ka see on paras risk, kuna Ida-Virumaal ei toonud vene nimi Ossinovskile just ülemäära palju hääli.
Ida-Virumaa ongi üks keeruline ringkond, kus teistel peale Keskerakonna on sealse rahvusliku koosseisu tõttu raske hästi esineda. Seda ka siis, kui kandidaadil on vene nimi ja emakeel, aga ta kuulub lihtsalt “valesse” erakonda. Andres Anvelt on seekord sinna liikudes teinud julge valiku. Näiteks on Reformierakonna esinumbri valik Ida-Virumaal veel tegemata.
Eelmistel valimistel Reformierakonna nimekirja Ida-Virumaal juhtinud Deniss Boroditši lahkumine riigikogust keskerakondliku Tallinna linnaettevõtet juhtima osutab muide ühele probleemile, millega praegu pea kõik erakonnad oma valimisnimekirju koostades valusalt kokku puutuvad. Uute inimeste poliitikasse kaasamine on järjest keerulisem. Mitmed säravamad nimed on viimasel ajal üldse erakondadesse tulnud läbi ministriameti, mitte valimistel osalemise kaudu. Viimane selline näide on Janek Mäggi, aga meenutagem ka näiteks Maris Laurit.
Riigikogu maine ja riigikogu liikme kahanenud mõjukus on ainult pool jamast. Päris paljud kõnelused ühe või teise erakonna nimekirja kuuluva kõrgel tasemel poliitiku kandideerimise üle on jäänud parlamendi palgataseme taha. See ei ole küll populaarne järeldus, aga riigikogu liikme palga samal tasemel püsimine tõrjub üha enam võimekaid inimesi poliitikast eemale.
ANVAR SAMOST
