Äsja lõppenud 2010. aastal möödus 110 aastat nii Ehaveres sündinud nimeka arheoloogi ja akadeemiku Harri Moora kui ka tema abikaasa Aliise Moora sünnist. Kui esimesest on Vooremaa ja selle eelkäija Punalipu veergudel nii mõnedki korrad kõneldud, siis seekord teeme juttu teisest.
Ehkki sündinud oli Aliise Moora ehk siis veel Aliise Karu 4. detsembril 1900 Tallinnas töölisperekonnas, olid tal lapsepõlvest peale tihedad sidemed oma vanemate kodupaigaga Harju-Jaani kihelkonnas. Seal omandas ta sügava lugupidamise ja armastuse eesti maarahva ja tema kultuuri vastu.
1920. aastal gümnaasiumi lõpetanud, astus Aliise Moora Tartu Ülikooli, kus õppis Eesti ja Põhjamaade ajalugu, arheoloogiat, eesti keelt ja etnograafiat. Just tema tudengipõlves sai ülikooli õppejõudude pere tõhusat täiendust Soomest — arheoloogi Aarne Mikael Tallgreni, ajaloolase Arno Rafael Cederbergi, geograafi Johannes Gabriel Granö ja etnograafi Ilmari Mannineni näol. Kõigi nendega puutus kokku ka Aliise Moora.
Aarne Tallgreni kohta on Aliise Moora meenutanud:
„Ta avas meie noorte silmad tundmata ajaloole huvitaval viisil — leida kodumaa mullapõues, nähtavatel mäekinkudel, põldudel, varedes, kangrutes, allikatel ja hiiepuudel muistsete eestlaste jälgi. Arheoloogiakursusega seotud välitööd ja kaevamised võtsid noored õhinal omaks.
Nendel suvistel välitöödel õppisime oma kodumaad põhjalikumalt tundma. Käisime kihelkonniti külast külla, talust tallu. Mina rändasin nii läbi kuus kihelkonda: Harju-Jaani, Ridala, Valjala, Püha, Tartu-Maarja ja Võnnu. Ja ikka jalgsi. Isegi jalgratast ei tahetud edasiliikumiseks kasutada, sest rattal sõites olnuks raskem tähele panna kõike seda, mida meid oli õpetatud nägema.“
Tulevase abikaasa Harri Mooraga tutvus Aliise ülikoolis. Ühel esimestest loengutest oli ta auditooriumis ringi vaadanud ning mõttes aru pidanud, kes õpingukaaslastest võiks sobida talle vennaks: „päris“ venda tal nimelt polnud, vaid ainult kuus õde (kaks neist olid lapsena surnud). Tookord torkaski talle silma üks paljaks pöetud pea, ilusa kuklajoone ja hästi puhta särgikraega noormees, kes osutus Harri Mooraks. Venda temast Aliisele siiski ei saanud, küll aga abikaasa.
Peipsimaa ja toidutraditsioonid
Noored abiellusid 1925. aastal, mil Harri Moora oli ülikooli juba magistrikraadiga lõpetanud, Aliisel aga veel õpingud pooleli. Peatselt sündisid lapsed Rein (1925), Henn (1927), Reet (1929), Ann (1930), Tanel (1938) ja Liis-Mail (1942). Toonaste arusaamade kohaselt oleks abielunaine ja nii suure lastepere ema pidanud ilmselt õpingud pooleli jätma ning teadlasetööst üldse mitte unistama. Aliise Moora viis aga õpingud edukalt lõpule (Moorade geograafist tütre Ann Marksoo sõnul nimetanud ema just teda nende pere esimeseks akadeemiliselt haritud ema poolt ilmale toodud lapseks) ja pärast sõda asus end ka teadlasena teostama: esialgu Tartus Eesti Rahva Muuseumi ja hiljem Tallinnas Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi teadurina. Tänu saatuse poolt kingitud pikale elueale ja kauakestvale töövõimele jõudis tema teadlaskarjäär kesta üle kolmekümne aasta (pensionile läks ta alles 78-aastasena!) ning anda ajas kestvaid tulemusi kaalukate teadustööde näol.
Sõjajärgseil aastail nõudis Eesti tollane poliitiline juhtkond teadlastelt erilise tähelepanu pööramist eesti-vene sidemete ajaloole ja nende positiivset hindamist. Etnograafia valdkonnas langes see mitmeti hell ülesanne Aliise Moora õlgadele, kes sellega auga ja ilma forsseerimata toime tuli. Ida-Eesti piirivööndis kogutud materjali põhjal valminud monograafia „Peipsimaa etnilisest ajaloost. Ajaloolis-etnograafiline uurimus eesti-vene suhetest“ (1964) väljub tavapärase etnograafilise uurimuse raamidest ja on tänini jäänud eeskuju andvaks paikkondlikuks süvauurimuseks rahvaelu valdkonnas. Teos oli aluseks Aliise Moorale teaduste kandidaadi kraadi omistamisel.
Tema hilisemates tegemistes tõusis kesksele kohale eesti rahva toidutraditsioonide uurimine. Selle töö lõpptulemusena valmis mahukas uurimus „Eesti talurahva vanem toit“, mille kestvast väärtusest annab tunnistust asjaolu, et 2007 andis kirjastus Ilmamaa sellest välja kordustrüki.
Armastatud abikaasa Harri kõrvale Tartu Raadi kalmistu mulda sängitati Aliise Moora 1996. aasta mais. Lesepõlve oli ta jõudnud selleks ajaks pidada 28 aastat ning ära näha 18 lapselapse ning veelgi suurema arvu lapselapselaste sünni.
Küsimusele, kas laste kõrvalt ülikooli lõpetamine ja teadustööle asumine oli siis, kui Aliise Moora sellega hakkama sai, tavatu, vastas Ann Marksoo, et tavatu oli juba see, et ühes ülikooliga seotud inimeste peres üldse niipalju lapsi oli.
„Professor Peeter Põllu peres oli neid küll vist veel rohkem, aga teistele me tegime ikka pika puuga ära,“ ütles Ann Marksoo.
Tuntud tegijad
Kui ema pärast sõda tööle läks, olid Ann ja vanem õde Reet nii suured, et said nooremaid lapsi Tanelit ja Liis-Maili vajaduse korral hoida. Hiljem palgati ka koduabiline, kes lõunasöögi valmis tegi ja nii sai ema pere suurusele vaatamata tööl käia. Sellest, et Moorade peres laste kasvatamist teadustööst vähem tähtsaks ei peetud, annab tunnistust see, et kõigist kuuest lapsest said haritud ja elus hästi hakkama saavad inimesed: sõja ajal Rootsi siirdunud Rein on meremees ja kirjastustegelane, Henn ajaloolane, Reet võõrkeeleõpetaja, Ann geograaf, Tanel arheoloog ja Liis-Mail arst.
Aliise ja Harri Moora lapselaste hulgas on samuti tuntud tegijaid, nagu äsja Euroopa aasta parimaks rahandusministriks tunnistatud Jürgen Ligi (Reeda poeg) ja Eesti Kaitseväe Kirde kaitseringkonna ülem Martin Herem (Liis-Maili poeg), kes tunnistati mullu aasta ohvitseriks. Lapselapselaste hulgastki leiab silmapaistvaid persoone, nagu näiteks Erik Moora (Hennu pojapoeg), kes ühest küljest on tõsimeelne politoloog, teisalt kuulub aga eesti filmis ja huumoris ilma tegevasse „ajutrusti“ nimega Õ-Fraktsioon.
Nimekaid inimesi on Moorade perre tulnud ka abiellumise teel. Reet oli näiteks abielus nimeka ajalooprofessori Herbert Ligiga, kes nüüdseks meie hulgast lahkunud, nende tütar Katre on aga abielus luuletaja Hando Runneliga. Kui lisada veel, et Aliise Moora õde Leida on Andres Tarandi ema ning Indrek ja Kaarel Tarandi vanaema, siis võib öelda, et tegemist on ühe tõeliselt põneva suguvõsa või hõimkonnaga, kus on ikka hinnatud nii haridust kui ka paljulapselisust.
„Ema pani kunagi oma väärtushinnangute alusel järjekorda meeste poolt peetavad ametid,“ ütles Ann Marksoo. „Ehkki meie isa oli teadlane, asetas ta teadusemehed alles kolmandale kohale. Kõige enam hindas ta põllumehe ja seejärel sõjamehe ametit.“
Tõelisi põllumehi tema järeltulijate hulgas paraku pole, sest talupidamise traditsioon sai nõukogude okupatsiooni ajal hävitatud. Sõja- ja teadusemehi on aga Aliise Moora järeltulijate hulgas piisavalt.
Ann Marksoo sõnul tekkinud emal vanemas eas tarvidus oma mõtteid riimides väljendada ja end sel viisil välja elada.
„Kui emal oli mure või tulid talle meelde helged noorusmälestused, pani ta need kirja luulevormis,“ ütles Ann Marksoo. „Seepärast paningi tema sajandaks sünniaastapäevaks koostatud ja õe abiga välja antud brošüürile pealkirjaks „Ustav abikaasa, hoolitsev ema ja luulemeelne rahvateadlane“.“
Artikli kirjutamisel on allikatena kasutatud Gea Troska artiklit „Aliise Moora 90“ (Keel ja Kirjandus nr 12/1990), Ants Viirese artiklit „Aliise Moora 4.XII 1900-8. V 1996“ (Keel ja Kirjandus nr 7/1996), Hillar Palametsa artiklit „Meenutab Aliise Moora“ (Edasi, 29. november 1980) ja Ann Marksoo suulisi meenutusi.
RIINA MÄGI
