Viinamarjad on hapud, selgub Aisopose valmist, kui näljane rebane neid kätte ei saa. Nii mõtlesingi ka, et neid on raske kätte saada.
Mingil juhul ei! Veendusingi, kui jõudsin Loire’i oru viinamarjaväljadele. Seal kulgesid nende taimede sirged read üles – alla mööda künklikku maastikku – nende kõrgus tundus olevat meetri kanti. Kui taimeharud kippusid lokkama, tuli traktor ja pügas need standardmõõtudesse ja üldse mürises väljadel tihti traktoreid, paljud tööd olid mehhaniseeritud.
Paistab, et ainult viljade korjamine on jäänud käsitsitööks. Probleemiks pole mitte nendeni ulatumine, vaid kui kogu aeg kummardudes kobaraid spetsiaalsete käärilaadsete näpitsatega ära naksata, jääb selg haigeks. Pidevalt on ju samad seljalihased pinge all! Vahelduseks sobib ka põlvele laskumine, aga tihti on ridade vahed ja üldse pinnas teravaservaliste kividega üle puistatud! Paaril vanemal naisel nägingi põlvekaitsmeid, mis oleksid olnud väga asjakohased! Riietuseks olid rasked kummist joped ja püksid, eks need ka võimaldasid savisele pinnasele põlvitada! Riietus oli säärane kalakombinaatlik sellepärast, et vihmahood kimbutasid. Ajutine vihm ei saanud peatada tööd. Ja üldse oli plastist korjepangekeste tühjendamine tihti kõrgekasvuliste kogujate nõudesse omaette sirutusharjutus. Kogujate koorem võis kasvada 80kiloseks ning põllu veeres käisid nad mööda redelit üles ronides oma nõusid tühjaks kallamas. Hoopis lõbusam oli päikselise ilmaga, sest siis sai kergemalt riides olla.
Vaheldust pakkus ka autodele kolimine: päeva jooksul jõudis autodejoru mitmesse kohta ja ilusaid vaateid sai läbi autoakna palju näha. Võis silmata ka teisi autokolonne teiste põldude ääres. Olid heleda- ja tumedakobaralised viinamarjasordid, nigelaid ja saagikaid põlde. Vahel olid kobarad osaliselt hallitanud, neidki pidi koguma, sest veinitööstuses läbivad need liikuval lindil kontrolli, sobimatud praagitakse välja. Ainult need kobarad, mis polnud küpsed, tuli alles jätta. Neid oli suhteliselt vähe! Mõned kobarad olid
ülimalt suureks kasvanud, traatide, väätide sisse kasvanud ja andis otsida, kus naksamise koht on. Selle käigus sai marju vigastatud ja käed, käärid ja riided kleepisid magusast mahlast. Neid pesime pärast tööd ja koguni kogu kummiülikond sai survevoolikust vee selga. Enamik 40 korjajast olid noored inimesed, rõõmsad ja kiired. Tuju aitas hoida brigadir Bruno, kes jagas vett ja ka veini, mida sai ka pärast tööd. Aga väsinult ja tagasihoidliku söögi korral (olime n-ö oma leival) ju ei tahagi seda veini! Töö lõppes kaheksa päeva pärast ja siis tehti suur pidu, joodi ära kuueliitrises pudelis olnud 1983. aasta vein ja muidki, kingiti igale töötajale kolm uhket veinipudelit. Aga polnud isu neid kohapeal juua ja lennukisse võtta ka ei saanud. Sai kingitud meie prantsuse sõbrale Pierrot`le ja tema emale, kelle askeetlikus suvilas me seitsmekesi pesitsesime.
Naastes oma pere juurde, õpetasin neile prantsuse tere ja head-aega. Kõige paremini õppis selle ära minu 3aastane lapselaps – selleks oli kaks põsemusi. Meiegi tööpaigas oli see tavaline protseduur. Nii toimitakse, kui inimesed vähegi üksteist tunnevad.
Kodus aga laiutavad omad viinapuud, millel olen lubanud sirutada ennast õige mitme meetri pikkuseks.
EHA NÕMM
