Enne koopasse pugemist…

Kivirähu ussisõnu teadev mees elas karukoopas. Meie praegused eluasemed ei sarnane kaugeltki koobastega, üha avarduvad, mis selgus viimasest statistikaameti aruandest. Aga sümboolselt võib väita, et talv võtab inimestelt suhtlemisvõimalusi vähemale, vahel tuleb lumevangis näiteks istuda. Ja ringi sõidetakse vähem, istutakse meelsamini kodus.

Võib öelda küll, et praegu tuleb pingsalt mõelda, et kõik vajalikud liigutused oleksid  talve tulekuks tehtud. Et välisauna ei unuks mõnda nõusse vett, et vundamendi õhutusaugud oleksid kinni topitud, et mõni asi ei unuks valesse kohta, kus ta võiks ära jäätuda. Poole aastaga, mis lumede vahele jääb, jõuab ju lumevalguse unustada küll. Osaliseltki. Maa on täis kui valget vatti, on oma lapsepõlvest laul meeles.  

Fred Jüssil on üks imeilus laast või essee, mida raadiost kuulsin. Nii ilusasti pole veel kedagi kuulnud lumest rääkimas…Tema esimesed kolm aastat siin olid ju lumeta ja siis ta kujutas ette ja ei kujutanud ka, milline see lumi on.

Lõikasin viinamarja, mille harud olid kõvasti pikkust juurde võtnud. Nagu õunapuude lõikaminegi, jäi see rohkem intuitiivseks tegevuseks.

 Palju peenardel kasvanud biomassi tuli viia hunnikutesse, sest see enam ei kaunistanud peenart. Krüsanteemide õied olid külmast pruunistunud, ega sealt midagi enam tule. Ligi kolmemeetrised päevalilled jätsin osaliselt püsti. Tore oli näha seal puukoristajat toimetamas, seemneid nokkimas ja tihaseidki. Las olla lindudel oma restoran! Hiired vast ei julge nii kõrgele ronida. Kassid küll linde ei kimbutaks, see on ainus õigustus gigantpäevalilledele. Sest muidu on nad mulla raiskajad ja kui suvel õisi tahtsin murda, polnud see võimalik. Või säti kõrvale korralik treppredel! Niisama kallutades võivadki kergelt lebama jääda. Kõrge ja kõrk ilu!

Olen pahane hiirtele, kes minu ladustatud õunakastide kallale on läinud. Ajal, kui ilmad on nii soojad ja õunu igal pool väljaski lebamas.

Millist majanduslikku mõtlemist ma hiirtelt ootan, ja veel enda kasuks? Kas arvavad, et kui nad nii ruttu inimeste varude kallale lähevad, siis jätkub neile endilegi lähemaks ajaks? Oleks veel kombeid, et võtaks nii palju, kui vaja! Aga nemad teritavad oma hambaid õunte kallal, teevad kõige ilusamatest eksemplaridest libedat pudi!

Tuttav väitis, et tema keldris on õunte ümber kõvad mürgipanused, ja kõik on korras. Minagi kostitan neid, ühe surnud hiire leidsin… Aga kas me ei võiks rahus elada ja mitte inimese vara rikkuma tulla?

Miks hiired ikka peavad olema inimkaaslejad, või hoidku vähemalt natuke distantsi! Mul poleks midagi selle vastu, kui nad mu söödis elaksid ja tuuletallajad ja teised viud seal nende üle arvet peaksid ja veidi matti võtaksid!

Leidsin sibulavagudelt veel mitmeid kasvama läinuid, korjasin üles, et teha selle hooaja viimane sibulasalat, investeering tulevikku?

Lehti ei jõudnudki riisuda, aga Maalehe lisas soovitati neist muruniidukiga üle käia. Pidi saama hea väetis. No oma õue ma küll väetada ei taha, seal kasvab rohi isegi hästi.

Kristel Vilbaste soovitab Päevalehes õunapuid kasta, sest juurestik pidi olema praegu kuiv. Niiskete ilmadega ei taha uskuda, aga ilmselt ei võtnud tema seda õhust. Kastsingi, sest vihmaveetünnid olid ju pilgeni täis.

i

EHA NÕMM

blog comments powered by Disqus