Jõgeva linnaraamatukogus tähistati kaks nädalat tagasi kirjanik Enn Kippeli 115. sünniaastapäeva. Arvatavasti oli Jõgeva üldse ainuke paik Eestis, kus Kippeli tähtpäevast välja tehti.
Jõgeva pole küll Enn Kippeli enda, vaid tema abikaasa Mareti sünnilinn, ent ka kirjanik käis siin päris tihti puhkust veetmas. Sestap ongi Jõgeval võetud Kippelit aastakümneid kui “oma” kirjanikku. Vaikides ei mindud siin mööda ka tema 115. sünniaastapäevast. Kippeli sünnijuubelile pühendatud kirjanduspäeva põhiettekandega esines kirjandusteadlane ja kirjanik Toomas Haug. Ta ise end tõsiseks Kippeli-uurijaks ei pea, ent publik kuulis tema suust vägagi haaravat kokkuvõtet Kippeli elust, loomingust ja isiksusest. Kippeli elus mängis nimelt olulist rolli aeg, milles tal elas.
“Võib öelda, et nõukogude võimul oli Kippeliga probleeme,” sõnas Toomas Haug. “Ühest küljest pidi ta 1940. aastal uue võimuga kaasa minema, sest muidu poleks teda politruki kohale pandud. Ka poolik romaanikäsikiri, mis pärast tema surma blokaadiaegses Leningradis tema laualt leiti, oli läbinisti nõukogude-meelne.”
Kippeli noorsoojutustusest “Meelis” kujundati Haugi sõnul nõuka-ajal suisa ideoloogiline teos, mis pidi ülistama eestlaste ja venelaste sõprust. Ka Jõgeva-ainelist romaani “Kuldvasikas” andis ideoloogilises “kastmes” serveerida: seda võis võtta kui kapitalistliku ühiskonna mandumist kirjeldavat teost.
Aga tegelikult oli suurem osa Enn Kippeli loomingust nõukogude ajal poolenisti või päris keelatud, sest ta oli Toomas Haugi hinnangul peaaegu et kõige venevastasem looja eesti kirjanike hulgas. Ajaloolistes romaanides, mis olid nõukogude ajal erifondi peidetud, on ta venelasi kujutanud läbivalt halvas valguses, nii et neid teoseid ei andnud kuidagi ka nõukogude võimule vastuvõetavaks ümber teha. 1967. aastal ilmus Loomingus esimene artikkel, kus Kippeli loomingust põhjalikum ülevaade anti. Tema ajalooliste romaanide kordustrükid ilmusid aga alles siis, kui Eesti taas vaba oli. Et Kippel on rahvalik kirjanik, hea jutustaja, siis anti tema teoseid välja päris usinasti ning peatselt sai Kippel eesti kirjanduses tagasi positsiooni, mis talle õigusega kuulub.
Läks kaasa
Enn Kippel oli pärit töölisperekonnast.
“See seletab mingil määral seda, miks ta 1940. aastal uue võimuga kaasa läks,” ütles Toomas Haug.
Tsaariaja lõpupoole elas Kippel Peterburis, kus töötas kondiitrina ühes Nevski prospekti kohvikus. Hiljem oli ta ametis leivatehases. Vabadussõja ajal tuli ta üle rindejoone Eestisse. Siin astus ta kaitseväkke ja jäi kuni 1940. aastani sinna üleajateenijaks. Kippel oli Haugi sõnul relvafanaatik ja suure relvakogu omanik.
Kirjanikuna läks Kippel kaasa 1930. aastate ajalooliste romaanide lainega. Kui varem polnud eestlased üldjuhul oma ajalugu ise kirja pannud, siis neil aastatel hakkasid eesti autorid siinset ajalugu n-ö omaks kirjutama.
“Mõnede arvates käivitas kõnealuse protsessi ülevalt poolt tulev ideoloogiline surve, aga minu meelest oli kirjanikel ka sisemine vajadus ajalooteemasid käsitleda,” ütles Toomas Haug.
Kui paljud autorid üritasid tema sõnul anda Eestile n-ö suurt ajalugu ja suuri kangelasi, siis Enn Kippelit üleheroiseerimises süüdistada küll ei saa. Tema tugines kirjutades võimalikult palju reaalsetele allikatele ega püüdnud ka ajaloost kirjutamise “varjus” oma kaasaja probleeme lahata (seda tegi aastakümneid hiljem edukalt Jaan Kross). Kippel keskendus puhtalt sõjamotiividele, olid need siis pärit Jüriöö ülestõusu, Vene-Liivi sõja või Põhjasõja ajast, ning jõhkraid tegusid kirjeldades ta värve kokku ei hoia hoia. Maharaiutud pead vedelevad tal maas ja veri voolab üle ukseläve. See on karm meeste maailm, kus naistel ja armastusel pole kohta. Mis venelaste hirmutegude kirjeldamisse puutub, siis seda tehes tugines Kippel ajalookroonikatele. Sakslasi kujutab ta tegelikult niisama halvas valguses. Ainult rootslased on tema silmis rohkem armu leidnud.
“Kui Peeter Esimest kujutab Kippel ara ja matsliku joodikuna, siis Karl XII oli tema kirjeldatult noor askeetlik riigipea, kes pidas kohaliku kirikuõpetajaga intellektuaalseid vestlusi piibli tõlkimisest eesti keelde,” ütles Toomas Haug.
Nälg või kirg?
Sellest, kuidas pöördelised ajad Kippeli loomingus rolli mängima hakkasid, tõi ta huvitava näite. 1939. aastal kirjutas Kippel romaani “Jüriöö”, kus koonduv eestlaste rahvavägi ootab kogu aeg abi Soomest, ent siis tuleb järsku sisse ka Venemaalt abi ootamise motiiv. Muutub kardinaalselt ka venelaste kujutamise laad. Haug käis välja hüpoteesi, et sellise pöörde põhjuseks võis olla 1939. aastal sõlmitud baaside leping. Ilmselt mõistis Kippel, et venelased jäävad siia kauemaks. 1941. aastal ilmunud “Meelises” on aga venelasi kujutatud suisa päästjatena.
Toomas Haug kinnitas, et Kippeli kollaboratsionism ei tekita temas pahameelt, vaid pigem peab ta seda Kippeli isiklikuks traagikaks. Kippeli iseloomu nõrkusest andis aimu ka üks kirjandusmuuseumist leitud kiri, mille Kippel oli kirjutanud oma kooliõele, kellega tal 1937. aastal lühike armuromaan lahvatas. Kogu kiri kujutas endast põhjendust, miks seesama kiri eelmisel päeval kirjutamata jäi. Selgus, et Werneri kohvikus, postkontoris ja mujal, kus Kippel seda kirjutada tahtis, segasid teda pidevalt mingid tuttavad, kes teda kord doominot mängima, kord muid asju toimetama tirisid. Raamatukogusse kogunenud publik kuulas Haugi ette loetud kirja kui Lutsu följetoni ja müristas naerda.
Kippeli lõpp polnud siiski üldse lõbus. Kirjade järgi suri ta 1942. aastal blokaadiaegses Leningradis nälga, ent Haugi sõnul juhtis kirjandusteadlane Endel Nirk omal ajal tähelepanu asjaolule, et Kippel kuulus nii kõrgesse nomenklatuuri, keda isegi blokaadi ajal hästi toideti. Nirk käis välja ka hüpoteesi, et Kippelit haaras elu lõpus fataalne kogumiskirg (meenutagem tema relvakogu!) ning ta vahetas oma normitoidu asjade vastu.
“Kippel oli ise ka nagu tegelane ajaloost, mitte ainult ajalooliste romaanide autor,” kinnitas Toomas Haug. “Mõnes mõttes võib öelda, et ta pääses tänu blokaadile. Kui ta pärast sõda Eestisse tagasi oleks tulnud, küll talle meelde oleks tuletatud, mida ta venelaste kohta kirjutanud on. Välja oleks kaevatud kõik Ivo Schenkenbergi praadimised ja muud asjad.”
RIINA MÄGI
