Viimasel ajal on Eestis aina sagedamini kuulda loomade väärkohtlemisest. Kas on ühed inimesed muutunud loomade saatuse suhtes tundlikumaks ja teised jõhkramaks? Või on ajad tõesti nii palju raskemaks läinud? Vooremaa käis asja uurimas volitatud loomaarsti Enn Angerjärve juures.
Mitu väikeloomakliinikut Jõgevamaal on ja milliseid teenuseid nendes pakutakse?
Jõgevamaal on kaks väikeloomakliinikut, üks Põltsamaal ja teine Jõgeval. Need kliinikud võtavad kliente vastu, teevad operatsioone, annavad konsultatsioone ja ravivad.
Need on kohad, kust loomaomanik võib abi saada hommikust õhtuni, kuid väljaspool tööaega tuleb väga kiirete probleemidega Tartusse pöörduda. Hädajuhtumi korral võib helistada lihtsalt numbril 1188 ja küsida valvekliinikut, nad ühendavad kohe Tartuga.
Kas väikeloomal, koeral ja kassil, peaks olema ka oma kindel arst?
Muidugi, loomaga on nagu inimesega. Nii, nagu inimesel on perearst, kes teda tunneb, peaks ka loomal olema kindel arst. Nii on hea ka loomaomanikul, kui tal on oma loomaarst, kes tunneb nii teda kui tema looma.
Kas inimeste suhtumine oma lemmikloomadesse on kuidagi muutunud, kas nad on läinud teadlikumaks ja oskavad oma loomi varasemast rohkem hoida?
Aasta aastalt linna rahvastik suureneb. Kui vanasti peeti kasse ja koeri linnas vähem, siis nüüd nad on palju rohkem linnastunud. Lemmikloomad on aga nagu pereliikmed ja inimesed suhtuvad neisse ka vastavalt.
Inimeste jõukuse tase on üldiselt tõusnud, nad tahavad ka oma loomadega rohkem tegeleda ja nad märkavad ebakõlasid, kui kusagil on loom jäetud hooldamata, on haige jne.
Kas Jõgevamaal on olnud kuulda loomade väärkohtlemisest?
Jõgevamaa oma 38 000 inimesega ja kolme väikelinnaga on väike maakond ja siin pole viimastel kuudel küll midagi hullu ette tulnud. Tavaliselt tuuakse sügisel lautade või talude juurde kasse, selline suhtumine on kahjuks tavaline, arvatakse, et siin saab piima… Keset talve koerapoegade pappkarbiga koridori jätmisest või kassi surnuaeda viimisest pole Jõgevamaal küll kuulda olnud.
Kuhu viiakse Jõgevalt leitud hulkuvad ja kodutud loomad?
Lähimad varjupaigad on Tartus ja Rakveres. Igal omavalitsusel on eelarves teatud summa, mis kulutatakse omanikuta loomade püüdmiseks ja varjupaika viimiseks.
Sellest summast tehakse ka kulutused inimeste korralekutsumiseks. Omavalitsusel on ka karistamisõigus, kui loomapidamisseadusi rikutakse.
Kas Jõgevamaal on sellist rikkumist ja karistamist ka ette tulnud?
Jõgeva linnas oli juhus, kus kaks rotveilerit hulkusid ringi, tungisid võõrasse hoovi ja läksid sealsele hundikoerale kallale. Nad puresid teda hullult, peremees läks vahele, kuid koerad tahtsid ka temale kallale tulla. Peremees oli jahimees ja sai aru, et pole pääsu, lasi mõlemad ründajad maha. Kutsus politsei ja väärteomenetleja, saadi teada, kelle koerad need olid. Süüdlaseks jäi kurjade koerte omanik, kes oma loomi kodus kinni pidada ei suutnud. Teda trahviti.
Hundikoer, keda rünnati tema oma territooriumil, surigi. Tal olid tekkinud sisemised verejooksud ja traumad.
Kas karistama kiputakse kiiresti või tehakse seda alles äärmisel vajadusel?
Me kaitseme küll koera, aga koeraomanikel peab olema vastutus. Kui koer on ketis või ka toakoer ja pääseb lahti erandjuhul, siis esimesel korral teda ei trahvita. Aga kui koer pidevalt vabalt ringi jookseb, inimesi hirmutab või isegi hammustab, siis saab omanik kindlasti trahvi. Mulle on sageli helistatud ja kurdetud, et koer tuli kallale ja pures. Kannatanu tahab teada, kas koer on marutaudi vastu vaktsineeritud. On hea, kui loomaomanikud tunnevad ise muret, et vaktsineerimise oleks tehtud ja et nad oma looma niimoodi hoiaksid, et ta teistele liiga ei tee.
Milles seisneb omaniku vastutus ja millele tuleb mõtelda enne lemmiklooma võtmist?
Inimese vastutus seisneb esmalt selles, et ta peab looma hoidma, söötma, jootma, temaga jalutama. Looma võttes peab inimene mõtema, kas saab sellega hakkama. Sageli olen näinud vanu inimesi, kelle suur kaukaaslane lõriseb. Olen mõelnud, kuidas omanik sellist looma vajadusel kinni jaksab hoida. Inimene peab loomast üle olema nii vaimult kui jõult.
Kuidas vaktsineeritakse suuri, kurje koeri?
Tavaliselt võtab omanik koera kaelarihmast ja surub ta kuhugi vastu. Kui minnakse väikeloomakliinikusse, siis peab omanik suutma koera fikseerida, vajadusel talle suukorvi pähe panema.
Vaktsineerimine on tegelikult kerge ja valutu torge, süstimine ise pole keeruline, vaid keeruline on see, et loom ei taha paigal püsida ega võõrast ligi lasta. Enamasti koer aga kuuletub. Meie piirkonnas on olnud ehk vaid 2-3 juhust, kui on vaktsineerimisel raskusi ette tulnud.
Äärmisel juhul on võimalik teha ka rahustav süst, see looma ei kahjusta, kuid ka siis on vaja loom fikseerida.
Kas majanduslangus ennast väikeloomapidamises ka juba tunda annab?
Praegu ei tunneta veel midagi. Mäletan, kui sotsialism lõppes ja kroon tuli, siis mitmed inimesed ütlesid, et mul on kaks või kolm koera, kas ei saaks magama panna, ma ei jõua neid enam toita.
Kuidas sellisesse soovi praegu suhtutaks?
Kui koer on terve, aga peremees ei saa teda mingitel põhjustel hoida, siis pakume, et pange kuulutus ajalehte, et ta leiaks uue peremehe. Tervet koera ei taheta üldreeglina magama panna, mõnes riigis on see keelatud ka. Eutanaasia tehakse vaid surma eel, kui loom on agoonias valudes maas, on auto alla jäänud ja raskes seisus, ravi ei anna enam tulemusi. Kui peremees palub, siis saab aidata.
Kas inimesed kiibistavad oma lemmikuid, kas nad steriliseerivad ja kastreerivad tubaseid loomi?
Võib küll ütelda, et inimesed on palju kompetentsemad. Nad käivad väikeloomakliinikutes, küsivad nõu, peavad arstiga aru.
Kas lemmikule tuleb anda spetstoite või seda, mis inimesest üle jääb?
Sobilik oleks, et vähemalt osa päevasest söögist oleks ikka heakvaliteetne spetsloomatoit, mida saab osta loomakliinikust või spetspoodidest. Päevasest söögikordadest pool kuni kolmveerand võiks saada seda. Kuid ainult see pole ka hea, loom võiks ikka saada osa ka sellest, mida inimene ise sööb.
On muidugi selge, et hea peremees ei anna koerale solki, sest koer pole siga, aga kas sealiha ise on koerale kahjulik? Pole näinud ühtegi koerakonservi, mis oleks tehtud seast.
Osa koeratõuge ja ka mõned väikemad koerad on tundlikumad. Ei saa nii, et jõulude ja jaani ajal anda palju konte korraga, pigem alati natuke. Koer matab küll kondid maha, aga vahel on kont nii ahvatlev, et ta võib oma seedimisele liiga teha küll.
Ettevaatlik tuleks olla nii kutsikatega kui vanemate koertega. Palju oleneb ka sellest, kas koer elab toas või õues ja kui palju ta liigub. Kui koeral on tunda vananemise märke, siis peab toiduga ettevaatlik olema, sest seedimine muutub nõrgemaks.
Suhtumine sealihasse ja kontidesse on sõltuv ka elatustasemest. Kui loomadega tegeletakse ja neid uuritakse rohkem, siis on rahvas jõukam ja minnakse ka äärmuslikuks, söödetakse üle.
Eks koeraga on nagu inimesega, et kui ikka vähe liigub, siis palju pekki ei anna. Väga rasvaseid asju, mida ise ei taha, pole mõtet koeralegi anda.
Kas see peab paika, et kass võib koeratoitu süüa, koer kassitoitu mitte?
Väike vahe on nende koostises küll. See on toiduhügienistide ja loomaarstide soovitus, nad on teinud arvestusi ja katseid ja neid võib usaldada.
Kus saab Jõgevamaal lemmiklooma kiibistada ja palju sellest reaalset kasu on?
Jõgeva Veterinaarkeskuses ja Põltsamaa veterinaarapteegis. Asi võtab aega, aga kasu tast tuleb. Kui loomake, kellele omanik on kiibi panna lasknud, leitakse, siis on selge, et tal on peremees, kes tema pärast muretseb. See loomake jõuab ka kiiresti koju tagasi.
Kuidas aru saada, kas hulkuv loom on kiibistatud?
Kiip pannakse loomale reeglina vasakule kaela peale naha alla, aga käega katsudes ei tunne midagi.
Seadus näeb ette, et hulkuvast loomast tuleb teatada omavalitsusse, seal täpsustatakse, mis edasi teha, tõenäoliselt kutsutakse loomaarst, kes vaatab looma üle, tema loeb ka välja, kas loomakesel on kiip, kuid igal loomaarstil pole ka kiibilugejat.
Kohe esimese valuga pole aga ehk mõtet omavalitsusse tormata või vetkeskusse teatada, enne ikka võiks vaadata, äkki tuli loom lihtsalt jalutama või on naabrite oma. Kui abi on tõesti vaja, siis on selleks igas omavalitsuses olemas järelvalvespetsialist ja väärteomenetleja.
Kui koera liikumist on omanikul võimalik piirata, siis kass ju kõnnib ikka omapäi. Kas soovitate linnakasse kastreerida ja steriliseerida ning kui palju muudab see nende käitumist?
Loomulikult muudab kastreerimine ja steriliseerimine looma käitumist, loom jääb palju rahulikumaks, ta ei käi enam pulmas, ei saa pureda, haigestub vähem. Kas seda operatsiooni teha või mitte, peab inimene otsustama. Ta võib enne selle kohta lugeda, meie anname nõu, aga otsuse teeb inimene ise. Ainult omanik teab, mis on tema looma jaoks kõige õigem valik.
Steriliseerimine on kindlasti tõhusam kui hormoonravi. Nii steriliseerimine kui hormoonide tarvitamine on ikkagi sekkumine looma psüühikasse ja ainevahetusse. Kergekäeliselt ei maksa seda teha.
Kas looma võtmine muudab ka inimest?
Loom on pereliige, ta kuulub meie elu ja kommete juurde. Targad on need loomad, kellega inimene suhtleb, kes väga omapead ei jää, kellel on sõbrad — teised loomad ja inimesed. Üksi jäädes loom nüristub. Kui aga inimene temaga heatahtlikult tegeleb, annab loom selle kõik inimesele tagasi. Loom saab inimesest aru ja inimesel, kes peab looma, on teine vaatepunkt ja suhe elavasse loodusse.
JAANIKA KRESSA
Tavaliselt võtab omanik koera kaelarihmast ja surub ta kuhugi vastu. Kui minnakse väikeloomakliinikusse, siis peab omanik suutma koera fikseerida, vajadusel talle suukorvi pähe panema.
Vaktsineerimine on tegelikult kerge ja valutu torge, süstimine ise pole keeruline, vaid keeruline on see, et loom ei taha paigal püsida ega võõrast ligi lasta. Enamasti koer aga kuuletub. Meie piirkonnas on olnud ehk vaid 2-3 juhust, kui on vaktsineerimisel raskusi ette tulnud.
Äärmisel juhul on võimalik teha ka rahustav süst, see looma ei kahjusta, kuid ka siis on vaja loom fikseerida.
Kas majanduslangus ennast väikeloomapidamises ka juba tunda annab?
Praegu ei tunneta veel midagi. Mäletan, kui sotsialism lõppes ja kroon tuli, siis mitmed inimesed ütlesid, et mul on kaks või kolm koera, kas ei saaks magama panna, ma ei jõua neid enam toita.
Kuidas sellisesse soovi praegu suhtutaks?
Kui koer on terve, aga peremees ei saa teda mingitel põhjustel hoida, siis pakume, et pange kuulutus ajalehte, et ta leiaks uue peremehe. Tervet koera ei taheta üldreeglina magama panna, mõnes riigis on see keelatud ka. Eutanaasia tehakse vaid surma eel, kui loom on agoonias valudes maas, on auto alla jäänud ja raskes seisus, ravi ei anna enam tulemusi. Kui peremees palub, siis saab aidata.
Kas inimesed kiibistavad oma lemmikuid, kas nad steriliseerivad ja kastreerivad tubaseid loomi?
Võib küll ütelda, et inimesed on palju kompetentsemad. Nad käivad väikeloomakliinikutes, küsivad nõu, peavad arstiga aru. Kas lemmikule tuleb anda spetstoite või seda, mis inimesest üle jääb? Sobilik oleks, et vähemalt osa päevasest söögist oleks ikka heakvaliteetne spetsloomatoit, mida saab osta loomakliinikust või spetspoodidest. Päevasest söögikordadest pool kuni kolmveerand võiks saada seda. Kuid ainult see pole ka hea, loom võiks ikka saada osa ka sellest, mida inimene ise sööb. On muidugi selge, et hea peremees ei anna koerale solki, sest koer pole siga, aga kas sealiha ise on koerale kahjulik? Pole näinud ühtegi koerakonservi, mis oleks tehtud seast. Osa koeratõuge ja ka mõned väikemad koerad on tundlikumad. Ei saa nii, et jõulude ja jaani ajal anda palju konte korraga, pigem alati natuke. Koer matab küll kondid maha, aga vahel on kont nii ahvatlev, et ta võib oma seedimisele liiga teha küll. Ettevaatlik tuleks olla nii kutsikatega kui vanemate koertega. Palju oleneb ka sellest, kas koer elab toas või õues ja kui palju ta liigub. Kui koeral on tunda vananemise märke, siis peab toiduga ettevaatlik olema, sest seedimine muutub nõrgemaks. Suhtumine sealihasse ja kontidesse on sõltuv ka elatustasemest. Kui loomadega tegeletakse ja neid uuritakse rohkem, siis on rahvas jõukam ja minnakse ka äärmuslikuks, söödetakse üle. Eks koeraga on nagu inimesega, et kui ikka vähe liigub, siis palju pekki ei anna. Väga rasvaseid asju, mida ise ei taha, pole mõtet koeralegi anda. Kas see peab paika, et kass võib koeratoitu süüa, koer kassitoitu mitte? Väike vahe on nende koostises küll. See on toiduhügienistide ja loomaarstide soovitus, nad on teinud arvestusi ja katseid ja neid võib usaldada. Kus saab Jõgevamaal lemmiklooma kiibistada ja palju sellest reaalset kasu on? Jõgeva Veterinaarkeskuses ja Põltsamaa veterinaarapteegis. Asi võtab aega, aga kasu tast tuleb. Kui loomake, kellele omanik on kiibi panna lasknud, leitakse, siis on selge, et tal on peremees, kes tema pärast muretseb. See loomake jõuab ka kiiresti koju tagasi. Kuidas aru saada, kas hulkuv loom on kiibistatud? Kiip pannakse loomale reeglina vasakule kaela peale naha alla, aga käega katsudes ei tunne midagi. Seadus näeb ette, et hulkuvast loomast tuleb teatada omavalitsusse, seal täpsustatakse, mis edasi teha, tõenäoliselt kutsutakse loomaarst, kes vaatab looma üle, tema loeb ka välja, kas loomakesel on kiip, kuid igal loomaarstil pole ka kiibilugejat. Kohe esimese valuga pole aga ehk mõtet omavalitsusse tormata või vetkeskusse teatada, enne ikka võiks vaadata, äkki tuli loom lihtsalt jalutama või on naabrite oma. Kui abi on tõesti vaja, siis on selleks igas omavalitsuses olemas järelvalvespetsialist ja väärteomenetleja. Kui koera liikumist on omanikul võimalik piirata, siis kass ju kõnnib ikka omapäi. Kas soovitate linnakasse kastreerida ja steriliseerida ning kui palju muudab see nende käitumist? Loomulikult muudab kastreerimine ja steriliseerimine looma käitumist, loom jääb palju rahulikumaks, ta ei käi enam pulmas, ei saa pureda, haigestub vähem. Kas seda operatsiooni teha või mitte, peab inimene otsustama. Ta võib enne selle kohta lugeda, meie anname nõu, aga otsuse teeb inimene ise. Ainult omanik teab, mis on tema looma jaoks kõige õigem valik. Steriliseerimine on kindlasti tõhusam kui hormoonravi. Nii steriliseerimine kui hormoonide tarvitamine on ikkagi sekkumine looma psüühikasse ja ainevahetusse. Kergekäeliselt ei maksa seda teha. Kas looma võtmine muudab ka inimest?
Loom on pereliige, ta kuulub meie elu ja kommete juurde. Targad on need loomad, kellega inimene suhtleb, kes väga omapead ei jää, kellel on sõbrad — teised loomad ja inimesed. Üksi jäädes loom nüristub. Kui aga inimene temaga heatahtlikult tegeleb, annab loom selle kõik inimesele tagasi. Loom saab inimesest aru ja inimesel, kes peab looma, on teine vaatepunkt ja suhe elavasse loodusse.
JAANIKA KRESSA
