Jõgeval elav saksa lambakoer Orry pälvis möödunud nädalavahetusel Pihkvas toimunud näitusel esikoha oma rühma ja ka kogu tõu arvestuses, mis sisuliselt tähendab tšempionitiitli võitmist. Kindlasti oli selles saavutuses väga suur osa ka tema perenaisel, professionaalsel Eesti Kennelliidu koertetreeneril Ene Vöörmannil.
Enne kui Orry ehk tõutunnistuse järgse nimega Stark Fassen Ornella võidukast esinemisest jutustama hakkame, oleks huvitav teada, kuidas Te üldse koertega tegelemise võlud avastasite?
Lausa sündinud koerasõber ma just pole. Olin sõbrannale öelnud, et kui korra koera võtan, siis saksa lambakoera. Mõne aja möödudes helistas sõbranna ja teatas, et Tallinnast ongi võimalik seda tõugu kutsikat muretseda. Nii saigi minust 1992. aastal esimese koera omanik. Kutsikas kippus aga ülekäte minema, pealegi puudusid mul siis kogemused temaga toime tulemiseks.
Läksin nõu küsima Eesti Põllumajanduse Akadeemia loomakliinikusse, kus kohtasingi esimesena inimest, kes tegeles ka koerte treenimisega. See oli tõesti hea juhus. Pärast seda tekkiski ka mul endal tõsine huvi koertega tegelema hakata.
Kas viisite Orry Pihkvasse võistlema, et tõestada: Eesti ja ühtlasi Euroopa Liidu koerad suudavad idapoolses suurriigis väärikat konkurentsi pakkuda?
Tegelikult oli põhjus selles, et minu tuttavad koeraomanikud soovisid Pihkvasse näitusele sõita ja kauplesid mind autot juhtima. Nõustusin ja otsustasin ka oma Orry kaasa võtta. Nii me siis sõitsime – neli koera autos, spetsiaalsetes puurides.
Kuidas Eesti ja Venemaa piiri ületamine läks?
Piiriületamine osutus piisavalt aja- ja närvikulu nõudvaks, sest Vene piirivalvurid lihtsalt olesklesid ja viivitasid dokumentide kontrollimisega. See, et nad mingit “lisatasu” tahtsid, välja ei paistnud. Küll aga peegeldus nendes olekus suhtumine, et kui tahan, tegelen piiriületajaga, kui ei, siis mitte. Koerad piirivalvuritele iseenesest aga meeldisid ja neid nähes muutusid nad koguni lahkemaks.
Missuguses paigas Pihkvas näitus toimus?
Näitus oli korraldatud ühes Pihkva kesklinna pargis. Kui Lääne-Euroopas on koertenäitused sageli staadionidel, siis Venemaal kasutatakse majanduslikke olusid arvestades odavamaid võimalusi, sobib ka park.
Mida Orryl tšempioniks saamiseks teha tuli?
Oluline on see, kuidas koer end näitusel näitab ja kuidas esineda mõistab. Vajalik on, et ta vastaks tõu standardile, oskaks hästi liikuda, oleks korralikult koolitatud. Koer peab käituma sotsiaalselt ja teadma, mida teha ringis. Kõik see nõuab väga põhjalikku koolitust. Kõige enne tuli ta tšempioniks rühmas, kus võistles kaheksa saksa lambakoera. Seejärel läksid iga grupi parimad veel omakorda võistlema, kusjuures Orry tuli võitjaks ka selles rühmas.
Sportlastel tuleb sageli võistlusteks sobiv kehakaal saavutada. Millised toitumisnõuded kehtivad aga näitusel osalevatele koertele?
Enne näitust saavad koerad tavalisest vähem süüa. Saksa lambakoer peab aga üldse väga tõsiselt kaalu jälgima, sest ta on töökoer, kes peab jooksma, “korrarikkujale” varrukasse hüppama, jälgi mööda minnes eseme leidma. Tüsedad koerad seda ju paratamatult ei jõua.
Pärast võidukat esinemist Orryle väikese preemia maiustuse näol siiski lubasite?
Veidi ikka, kuid koera kõige suurem preemia on perenaise pai. Koera võidutunne väljendub kõige paremini selles, et ta saab aru, et perenaine on rõõmus ja siis on ka temal hea olla.
Missuguse iseloomuga koer Orry on?
Orry on kaheaastane, meie peres elanud viis kuud. Keevalise loomuse tõttu ei saa koerte hingeluga vähe kursis olnud inimene tema pidamisega hakkama. Nii kasvas ta ka üle eelmisest peremehest. Minuga kohanes ta kiiresti. Noore koerana on Orry õppimisvõimeline ja tugeva töötahtega.
Kas Pihkva näitusel võis kohta ka haruldasemaid koeratõugusid?
Näitusel osales väga erinevaid koeratõuge. Haruldasemaks nendest võib pidada moskva valvekoera, keda Venemaal aretati kaukaasia lambakoerast ja bernhardiinist. Euroopa riikides on selline koeratõug keelatud. Osad moskva valvekoerad olid rahulikumad, osad agressiivsemad. Kui kohtunikud koeri paitamas ja silitamas käisid, siis nende koerte juurde nad ei läinud. Muide, näitusel saigi üks inimene kannatada. Üks koer ründas teda pildistanud fotograafi, hüppas talle õlga ja tõmbas külili. Haiglasse viimist piltnik õnneks ei vajanud.
Kui palju jäi aega Venemaa koeraomanikega vestlemiseks?
Selleks peaaegu aega ei jäänud. Küll aga ajasime juttu näituse korraldajatega, kes suhtusid Eesti koerapidajatesse ja koertesse väga hästi.
Orry pole Teie ainus koer?
Jah, koos temaga on mul kokku viis koera, kellest neli sama tõugu. Väga ilus ja tark koer on Kata (Kronis Kätkiss). Ertsu (Estrellest Ertson), kes on ainus tugevamast soost neljajalgne sõber, võtsin selleks, et ta võõrad isased emaste juurest eemale peletaks. Ertsu käis ka Taanis maailmameistrivõistlustel, kus sai siiski vaid osalemisrõõmu tunda. Esikohti võidavad tavaliselt koeraomanikud, kes oma harrastusega juba paarkümmend aastat või rohkemgi tegelenud ja võistleva koera treenimisega tegeleb terve meeskond. Mitmed autasud on välja teeninud ka Bella (Flutwelle Bella). Minu koerte rahvusvaheliseks kennelnimeks ongi Flutwelle. Selle nime saavad kõik minu koerte kutsikad ja seda nime ei tohi ükski teine koerapidaja kasutusele võtta. Minu koertepere pesamuna on Berni alpi karjakoer Dairy (Ridon Hennet Dairy).
Teil on kodus karbitäis koerte võidetud medaleid, rosette ning riiulitäis karikaid. Milliseid auhindu ise kõige tähtsamateks peate?
Kõige suurem heameel on kindlasti karikate üle, mis on saavutatud IPO võistlustel. Kõrgklassi jõudmist märgib karikas IPO3, kusjuures Eestis on alates 1998. aastast kuni tänase päevani kolmteist koerajuhti, kes sellise tunnustuse pälvinud. IPO on rahvusvaheline võistlusala teenistuskoertele, mis koosneb jäljeajamisest, kuulekusest ja kaitsest.
Mis on kõige vajalikum teie igapäevatöös ehk koerte treenimises?
Koerte treenimisel on väga oluline tunda looma psühholoogiat. See, kas koer tahab inimesega tööd teha, sõltub suuresti just koolitajast. Treenin koeri nii Jõgeval kui Tartus, kusjuures võtan treeningule kaasa ka kaks või kolm oma koera, kes ette näitavad, kuidas midagi teha tuleb.
JAAN LUKAS
