Jõgevamaa mullune aasta lasteaiaõpetaja Ene Kund ise lapsena lasteaias ei käinud. Seepärast ei osanud ta pärast keskkooli sinna tööle asudes midagi karta ega oodata. Ent üsna ruttu hakkas talle tunduma, et on õigesse kohta sattunud: lastega sai laulda, joonistada ja meisterdada ning ükski päev ei olnud eelmisega sarnane. Nüüd teab Ene sedagi, et kunagiste kasvandike edusammud koolis ja “päris” elus on lasteaiaõpetajale ammendamatu rõõmuallikas.
“Minu elu on olnud ses mõttes igav, et kõik asjad on mu ellu tulnud kuidagi iseenesest,” ütles Jõgeva Rohutirtsu lasteaia õpetaja Ene Kund. “CVsid laiali saatma ja tööintervjuudel käima pole ma näiteks kunagi pidanud.”
Sadukülas kasvanud ja Jõgeval keskkooli lõpetanud, tahtis Ene minna Tartu ülikooli keeli õppima, aga ei saanud erikoolidest tulnud noortega konkureerides kõrgkooli sisse. Niisiis tuli tööle minna. Et Sadukülas just sel ajal lasteaed avati, läks ta ennast pakkuma sinna. Ning sai varsti aru, et lasteaedniku amet talle sobib.
“Lasteaias sain tegelda sellega, mis mulle meeldib: muusika ning joonistamine-meisterdamine, mis mulle alati istunud, on lasteaias tähtsal kohal,” ütles Ene.
1970. aastate keskel, kui ta oma lasteaednikukarjääri alustas, tegutsesid Eestimaal veel sellised nähtused nagu ööpäevalasteaiad ning Saduküla lasteaedki oli üks sellistest. See tähendab, et tööga hõivatumad vanemad tõid oma lapsed sinna terveks nädalaks ning kasvatajatel tuli neile ka vanemate eest olla. Nii mõnegi toonase kasvandikuga on Enel hilisemas elus väga südamlikke kohtumisi olnud.
Kuigi ta asus end kohe Tallinna Pedagoogilise Instituudi kaugõppes erialaselt täiendama, ei jäänud ta lasteaeda kauaks, sest peatselt kutsuti ta komsomolitööle ja sealt hiljem parteitööle. Oli nende organisatsioonide roll Eesti ühiskonnaelus tagantjärele hinnates, milline see oli, Ene ei pea ka neid aastaid enda jaoks mahavisatud ajaks, sest need õpetasid talle nii mõndagi. Näiteks suhtlemist endast tükk maad vanemate ja kõrgemal positsioonil seisvate inimestega, mitmesuguste probleemide lahendamist ja inimeste tundmist kui niisugust: Enele on alati meeldinud inimesi jälgida ja nende käitumist analüüsida.
“Võtsin toona neid olusid, milles me elasime, paratamatu reaalsusena ja tegutsesin nii, nagu mu mõistus võttis. Kindlasti ei saanud ma paljudest asjadest aru, aga ega ma mingisse suurde ideoloogiasse oma nina toppinudki, vaid tegelesin pigem inimestega ja praktiliste küsimuste lahendamisega,” meenutas Ene. “Ning ka komsomoli- ja parteikomitees oli tarku inimesi, kellega sai kõike arutada ning kes rääkisid sedagi, millest leht ei kirjutanud.”
iii
Ühised mälestused
iii
Jõgeval tegutses tol ajal Ants Paju asutatud ja juhitud noorteklubi Hekto — kelle jaoks kuulus, kelle jaoks kurikuulus. Ene jaoks, kes oli harjunud kõiges, mis teda huvitas, aktiivselt kaasa lööma, oli noorteklubiga liitumine täiesti loomulik asi. Paraku oli Hekto just teatud osale komsomoli- ja parteitöötajatest pinnuks silmas, sest klubis tehtav ei tahtnud kuidagi mahtuda toonase ametliku noorsootöö raamidesse. Seda, et tal ühtaegu komsomoli rajoonikomitees töötades ja Hektosse kuuludes suisa hamletlike küsimuste ees oleks tulnud seista, Ene siiski ei mäleta. Teatud mõistmatust mõnede kolleegide poolt tuli ette küll.
“Mulle meeldis Hekto juures see, et seal polnud esikohal meelelahutus, vaid me tegime ka palju tööd, millest jäi nähtav jälg maha. Oli hea tunne, kui said olla kasulik,” ütles Ene. “Väga meeldisid mulle ka kohtumised teatriinimestega: Ants oskas neil õhtutel erilise õhustiku luua. Romantiline merereis Ruhnu saarele jääb eluks ajaks meelde.
Kunagiste hektolastega kokku saades ei pruugi me iga kord otseselt neid aegu meenutadagi, aga kuklas tiksub ikkagi, et meil on ühine taust ja ühised mälestused. Iseasi, kuipalju endisi hektolasi Jõgeva kanti veel jäänud on.”
Kui partei rajoonikomitee 1990. aastal uksed kinni pani, oli praegu Rohutirtsu nime kandvas Rohu tänava lasteaias kasvataja koht vaba ning Ene pöördus tagasi õpitud ameti juurde. Eestimaa lasteaianduses olid siis üsna segased ajad. Vanad põhimõtted, millest senini oli juhindutud, olid kõlbmatuteks tunnistatud ja prügikasti visatud, uusi polnud aga veel jõutud välja töötada. Paljud arvasid koguni, et lasteaedu pole üldse vaja, vaid emad peaksid väikeste lastega nende kooliminekuni kodus olema.
“Tollal oli lasteaed tõesti pigem lastehoiuasutus, mitte tõsiseltvõetav haridusasutus nagu praegu,” ütles Ene Kund.
Praeguseks toimunud muutusi kajastab juba kasvõi see, et lasteaias töötavaid pedagooge nüüd nagu kooliski õpetajateks nimetatakse. Sarnasust kooliga on muuski.
“Nagu kooliõpetajatelgi, on meil kohustus analüüsida oma tööd ja laste arengut ning olla nõuandjaks lapsevanemale,” ütles Ene.
Arenguvestlusigi korraldatakse juba lasteaias. Kui mõni lapsevanem algul sellesse ettevõtmisse ka eelarvamusega suhtub, siis tagantjärele ollakse pigem tänulikud.
“Kui suudad arenguvestlusel olla piisavalt diskreetne, võita lapsevanema usalduse ning tõestada, et tahad mitte moraali lugeda, vaid teda ja last aidata, siis tekib lapsevanemaga väga meeldiv koostöösuhe,” ütles Ene.
iii
Hoolivad vanemad
iii
Lapsevanemate kohta oligi tal palju head öelda.
“Kuigi on ka tööga väga hõivatud või oma muredega kimpus lapsevanemaid, hakkavad minu meelest üha enam tooni andma sellised noored pered, kes oma lastest väga hoolivad ning kes ei oma küll laste kasvatamise alal suuri kogemusi, ent on väga altid head nõu kuulda võtma,” ütles Ene Kund. “Sellistes peredes peetakse loomulikuks, et isad tegelevad lastega niisama palju kui emad. Isad ongi lasteaia ettevõtmistes varasemast palju rohkem kaasa lööma hakanud. Ning kui nende poole mõne abipalvega pöörduda, aidatakse alati. Mõni tuleb lausa ise küsima, ega ta millegagi aidata ei saaks. Väga sooja ja toetavat suhtumist oleme lapsevanemate poolt viimasel ajal kogenud. Linnavalitsuse poolt samuti. Tundub, et meie tööd on üldse rohkem väärtustama ja tunnustama hakatud.”
Lasteaednikud on omalt poolt pingutanud selle nimel, et lasteaias valitseks üksteisest hooliv õhkkond. Hommikuti võetakse lapsed vastu kallistusega ja õhtul saadetakse samal viisil teele. Ning öeldakse: “Tore, et täna tulid! Homme näeme!” Lapsigi innustatakse üksteist kallistama ja lohutama ning arendatakse neis tolerantsust.
Mõnikord tuleb lastele ka sootuks uusi asju õpetada. Keskkonnasäästlikke eluviise, sealhulgas prügi sorteerimist. Pärast üht selleteemalist projekti, mille Ene läbi viis, kutsuti teda lasteaias tükk aega naljatamisi Ökokratiks. Taoliste projektipakkumiste peale tavatsebki Ene vastata: “Miks mitte! Teeme ära!” Uute asjade tegemine ja uudsete probleemide lahendamine talle meeldib. Tema meelest ei jäägi lasteaiaõpetajal muud üle kui lapsi arendades ka ise areneda ja ennast pidevalt koolitada. Koolitusi pakutakse õnneks rohkesti ning lasteaia juhtkond soosib neil osalemist igati.
“Metoodilised võtted, mida lasteaiaõpetajad kasutavad, on näiteks väga palju muutunud,” ütles Ene Kund. “Mängu kaudu õpetamine pole näiteks sugugi nii lihtne, nagu esmapilgul paistab. Rahutute ja hüperaktiivsete lastega hakkamasaamine nõuab samuti teadmisi ja oskusi.”
Ene on enda meelest aastate jooksul kannatlikumaks muutunud. Ja see tuleb lasteaias töötades kasuks. Energiat paraku aastatega juurde ei tule, vaid seda kipub ikka vähemaks jääma.
“Kui ühe lasteaiarühmaga tegeleb kaks õpetajat ja üks õpetaja abi, siis üks neist võiks ikka noor olla, sest lastele meeldib, kui nendega tegeleb noor inimene,” ütles Ene. “Usun, et mul endalgi tekkisid esimeste, Saduküla lasteaia aegsete kasvandikega nii erilised sidemed sellepärast, et olin siis noor ja mul oli neile väga palju anda. Võib-olla peaksid lasteaiaõpetajad üldse natuke varem pensionile saama, sest viimasteks tööaastateks ei pruugi neil enam piisavalt energiat jätkuda.”
Küsimusele, milline näeb välja üks tõeliselt hea päev lasteaias, vastas Ene:
“Hea päev on siis, kui lapsed on saanud piisavalt tegelda oma põhitöö — mängimisega —, kui me oleme koos midagi ilusat loonud ja kui minul õpetajana on õnnestunud mõni üles kerkinud probleem positiivselt lahendada. Eriti toredad on need päevad, kui oleme lastega majast väljas käinud ning näinud midagi huvitavat ja õpetlikku, nagu hiljutisel õppekäigul Jõgeva Sordiaretuse Instituuti, teinud midagi kasulikku, nagu metsas loomadele süüa viimas käies, või saanud ilusaid elamusi, nagu kultuurikeskuses Jõgeva jõuluvanal külas käies.”
