Peipsi ääres Rannal õpetajate peres sündinud kauaaegne Põltsamaa ametikooli õpetaja Ene Külanurm oli noorena veendunud, et tema oma vanemate jälgedesse ei astu ning õpetajat temast ei saa. Elu teeb oma korrektiivid ja nüüd on ta Põltsamaa ametikooli üks staažikamaid pedagooge.
Ene Külanurme esimene elukoht Rannal asus otse teisel pool teed auväärsest muinsuskaitse all olevast tammest, mis seal veel praegugi alles on. Tema vanemad elasid selles majas üürilistena ja Ene kasvas seal kümne aasta jooksul koos pererahva kolme lapsega, olles nii selle suure pere pesamuna.
Huvi kokanduse ja rahvakultuuri vastu
Ene Külanurm lausus, et huvi toiduvalmistamise vastu saigi alguse maja perenaiselt, samuti on sealt pärit tema huvi ravimtaimede, rahvameditsiini, rahvakalendri ja meie rahvakultuuri vastu. Ta tunnistas, et kutsus selle pere ema ja isa küll tädiks ja onuks, kuid nad olid talle lähedasemad tema enda vanavanematest. Perenaine oli lõpetanud Eesti Vabariigi eelmise iseseisvusperioodi ajal Kehtna kodumajanduskooli ja teda kutsuti alati ümbruskonna pidudele toite tegema. Ene jälgis perenaise tegemisi suure huvi ja tähelepanuga.
Elamistingimused olid aga ühises majas kitsad ja seetõttu hakkas Ene isa perele oma maja ehitama. Mõistagi tuli seda teha laenurahaga ning kokkuhoidlikult elades. Kui maja lõpuks valmis sai, ütles Ene ema, et nüüd viimaks võib ta minna ja endale normaalsed riided selga osta. Maja ehitas Ene isa oma kätega, vaid ahjud ja pliidid ladus pottsepp. Et Ene vanemad töötasid mõlemad koolis õpetajatena, ehitati maja päris koolimaja kõrvale, eelmisest elupaigast umbes kilomeetri kaugusele. Kui pere oli oma majja kolinud, sündis teine tütar, kes on Enest kümme aastat noorem. Seetõttu suhtles Ene lapsepõlves hoopis sealsete külalastega, kellest paremini on talle mängukaaslastena meelde jäänud kaks temast nooremat poissi.
Ene Külanurm mainis, et tema pinginaaber ja lapsepõlve mängukaaslane oli ka Urve Vikat, kes praegu töötab Vooremaa lehte välja andvas ASis Seitung. Lapsepõlvest sai ta kaasa hea sportliku ettevalmistuse, sest tema kehalise kasvatuse õpetajast isa pani ka oma tütre pea kõigil spordialadel kaasa tegema. Ene ema õpetas koolis keemiat, bioloogiat ja geograafiat, isa aga andis lisaks kehalisele kasvatusele ka füüsikat ja poiste tööõpetust.
Meeldisid nii reaal- kui humanitaarained
Ene Külanurme koolitee algas 1963. aastal väikeses Ranna kaheksaklassilises koolis, mida praegu enam alles ei ole. Õpinguid jätkas ta Juhan Liivi nimelises Alatskivi keskkoolis. Vaatamata sellele, et Ene klassikaaslasi Ranna koolist Alatskivile õppima ei asunud, ei tekkinud tal kohanemisega raskusi.
Ene klassijuhatajaks Alatskivil sai tollane eesti keele ja kirjanduse õpetaja Eha Annast. Kunagise klassijuhataja sõnul pole ta siiani leppinud, et Ene tema soovi kohaselt ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima ei läinud.
Ene Külanurm ei oskagi täpselt öelda, kas ta peab end rohkem humanitaar- või reaalainete inimeseks, sest kummagagi ei olnud koolis raskusi. Ene usub, et kõik anded saab inimene vanematelt geenidega kaasa. Tema isa õppis omal ajal ülikoolis eesti filoloogiat, emale sobisid aga rohkem reaalained.
Keskkooli lõpetades polnud tal selget ettekujutust, millist eriala ülikooli õppima minna. Täiesti kindel oli tema jaoks otsus, et eesti keelt ja kirjandust ta õppima ei lähe, sest ei tahtnud mingil juhul õpetajaks saada. Nii langes liisk keemia kasuks. 1974. aastal asus ta Tartu Riikliku Ülikooli keemiateaduskonda sisseastumiseksameid tegema. Tol ajal viidi tudengikandidaadiga läbi ka vestlus, temaga rääkis tulevane kursusejuhendaja Viktor Palm. Enel on meeles, kuidas Palm talle üle prillide otsa vaadates teatas: “Ah et ema on keemia õpetaja. No siis võtame su kooli vastu.”
Keemiatudengid hoiavad kokku
Ülikoolis õppides Ene kuigi aktiivset seltsielu ei elanud. Tema kursusekaaslaseks oli muide ka kauaaegne peaminister Andrus Ansip. Kui varem korraldati kursuse kokkutulekuid iga viie aasta järel, siis hiljuti lepiti kokku, et võiks iga kolme aasta järel kohtuda. Viimati tuli kokkutulekule 27 kursusekaaslasest 21, sellest võib järeldada, et nad on kokkuhoidev seltskond. Ka Andrus Ansip on alati kokkutulekutel osalenud.
Ene Külanurme sõnul polnud õppimine keemiateaduskonnas lihtne. Praktikumis tuli näiteks toota mingit ainet kindlas koguses ja seda tuli teha üsna kaua, kuni nõutud kogus käes. Kõigil need praktikumid ei õnnestunudki. Ka teoreetiline õppetöö oli küllalt raske ja küllap sai see põhjuseks, miks enam kui 40 õpinguid alustanud tudengist ainult 27 keemiateaduskonna lõpetas.
Ka ülikooli ajal jäi Ene rahvatantsule truuks, osaledes ühes Tartu linna tantsurühmas. Veel Põltsamaal õpetajana töötadeski käis ta pool aastat Tartusse rahvatantsuproovi. Väga pime ja kõhedust tekitav teekond Põltsamaa bussijaamast koju Väike-Kamarisse tõmbas sellele meeldivale tegevusele kriipsu peale. Kodunt ja varasemast kooliajast kaasa saadud harjumus olla kehaliselt aktiivne oli ajendiks, miks ta tudengina kehalise kasvatuse tundide asemel kergejõustikutrennis käis.
Elamistingimused meelitasid Põltsamaale
Pärast ülikooli lõpetamist sai Ene Külanurm töökoha Kadrina kooli, kuid elamistingimused olid seal väga viletsad ja ei vastanud ettenähtud tingimustele. Nii õnnestus tööle saada praegusse Põltsamaa ametikooli, mis tollal kandis nime Hans Pöögelmanni nimeline kutsekeskkool nr. 28. Suurimaks motivaatoriks, mis Ene Põltsamaale meelitas, oli talle lubatud kahetoaline korter.
Suurlinna tuled pole teda enda sõnul kunagi meelitanud ja seetõttu sobis uus elukoht Põltsamaa linna külje all suurepäraselt. Tal on hästi meeles esimene tund õpetajana. Klassi õpilaste nimekirjas oli 30 õpilast, aga tegelikult oli neid kohal 31. Püüdes aru saada, miks arvud ei klapi, selgus, et üks kevadel kooli lõpetanud noormees oli tulnud vaatama, kuidas noorel, äsja tööle asunud õpetajal tunniandmine sujub.
Ene kõrvalkorteris elas siis vaba ja vallaline Arved Külanurm. Noored hakkasid teineteisel külas käima ning nii sai alguse ühine tee. Perre sündis kaks poega – Karli ja Karro. Ene Külanurme sõnul on iga ema jaoks kõige tähtsamad tema lapsed ja lapselapsed. Karli peres on praegu kasvamas kaks silmarõõmu, kes oma väikesed käed ikka vanaema kaela ümber panevad. Pojatütar Laura õpib praegu teises klassis, Jasper saab varsti kuueseks. Laural ja Jasperil on vanavanemate juures oma tuba ning maasikapeenar, mida nad veel vahel ka siis, kui õrn lumekiht maad katab, kastma tahavad minna. Vanaema ja vanaisa kasvuhoones kasvatavad lapsed ise ka rediseid ja porgandeid.
Tihedalt suhtleb Ene ka oma noorema poja Karroga. Temaga koos käisid nad hiljuti Laitse graniitvillas, kus Enele elutööpreemia üle anti. Pidulikult ürituselt tagasi sõites mõtles ema, et tal on täiskasvanud pojaga nüüd ka sõbrasuhted.
Loodab Põltsamaa ametikooli allesjäämisele
<p>
Mõeldes tagasi, tunneb Ene Külanurm, et on kunagi tehtud valikuga rahul. Just sellesse paika rajasid nad koos abikaasaga oma kodu, selles koolis on ta mööda saatnud kõik oma tööaastad. Sealsamas asub pere pisikene aiamaa, kus nad kasvatavad paljud vajalikud aiasaadused. Seetõttu seob see töö- ja elukoht teda emotsionaalselt väga tugevalt.
Kogu elu ja tegevus on olnud seotud õpetajatöö ja pedagoogikaga, milles ta on ennast ka pidevalt täiendanud. Seetõttu ei pea ta reaalseks, et saaks teha mõnda muud tööd.
Naine tunneb rõõmu sellest, et saab jätkata oma ema ja isa elutööd. Ka vanematekodu on alles ja Ene pere koos õe perega hoiab selle korras ning kasutab suvekoduna. Tema õde lõpetas Tartu Riiklikus Ülikoolis kehakultuuri eriala ja töötab nüüd Rakvere haiglas füsioterapeudina.
Rääkides oma tulevikumõtetest ja unistustest, lausus Ene Külanurm, et ei seo neid endaga. Kõige olulisemad on lapsed ja lapselapsed. Põltsamaa ametikool on olnud Ene Külanurmele esimene ja ainus töökoht. Siin on ta teinud oma elutöö, mida tõendab 7. novembril saadud elutööpreemia.
Praegusel Põltsamaa ametikoolile äärmiselt keerulisel perioodil unistab Ene Külanurm sellest, et haridusministeeriumil eesotsas ministriga oleks nii palju vastutustunnet oma riigi, rahva ja Põltsamaa ametikooli ees, et nad seda ajalooliselt tähtsat ning väärikat õppeasutust ei likvideeriks. See on kõige valusam teema, mis praegu Ene Külanurmel ning kõigil tema kolleegidel südamel on. Naise suureks sooviks oleks sellest koolist ükskord pensionile minna ja pensionil olleski selle kooli õpetajate ja õpilastega oma kooli tunnet tunda.
ENE KÜLANURME elukäik
*Tuli ilmale 1955. aastal oma vanemate esiklapsena Ranna külas praeguse Pala valla territooriumil
*Koolitee algas 1963. aastal väikeses Ranna kaheksaklassilises koolis
*Väikeses maakoolis olid kõik õpilased kaasatud isetegevusringidesse ja sportlikesse tegevustesse
* 1971. aastal asus õppima Juhan Liivi nimelisse Alatskivi keskkooli
*Alatskivil õppides laulis kooli kooris, muusikaõpetajaks oli Elma Uibo
* 1974. aastal asus õppima Tartu Riikliku Ülikooli keemiateaduskonnas
*Tööle hakkas praeguses Põltsamaa ametikoolis, mis tollal kandis nime Hans Pöögelmanni nimeline kutsekeskkool nr. 28
*Asus Põltsamaa valla Väike-Kamari külla elama 1979. aasta 1. augustil
*Aastatel 2001-2004 õppis magistrantuuris, kus täiendas ennast mentorina ja koolikorralduses
*Magistrantuuriõpingute tulemusena valmis keemiaõpik kutseõppeasutustele
*Praegu õpetab Põltsamaa ametikoolis viimase kursuse õpilastele tööõiguse aluseid
*Abielus, kaks poega ja kaks lapselast
Urve Vikat, pinginaaber Ranna koolis
Ene elas klassikaaslastest mulle kõige lähemal, veetsime palju aega koos mängides ja sporti tehes. Töökas ja korraarmastaja on ta olnud alati – vähemaga poleks leppinud tema pedagoogidest vanemad.
Ene on tubli tüdruk, edu talle!
i