Tasapisi jääb akendel vähemaks küünlakolmnurki, mis mõnes peres juba enne esimest advendipühapäeva välja toodi. Korjatakse kokku värvilised tulevanikud, päkapikud, lumehelbed ja muu meeleolu loov ning pannakse kappidesse-karpidesse järgmisi jõule ootama. Sest talvised pikad pühad on nüüd tõesti läbi, isegi neis peredes, kus neid ka vana kalendri järgi tähistatakse.
On siiski midagi, mida me uuteks jõuludeks tallele ei pane. See on kuusepuu. Küll saab teda iga aastal otsitud ja valitud, olgu siis oma või tuttava-sugulase metsast või ka mõne poe esiselt platsilt. Lumest ja jääklompidest lahti sulanud puuke lõhnab nii hästi, terve pere imetleb teda ja lapsed kibelevad üksteise võidu ehtima. Pea igal aastal tuleb keegi välja ka uue teooriaga, kuidas kalli pühadepuuga kõige targemini ja säästlikumalt ümber käia, et ta kaua ilus püsiks ja okkaid poetama ei hakkaks.
Tulesäras kuuse juures loetakse salme ja häbenetakse jõuluvana. Mõnes kodus juhtub ka, et kingipakid lihtsalt kuuse alt leitakse: kuidas need sinna said, teab ainult jõulupuu, kes saladusi hoida oskab.
Aga siis ongi jaanuar käes ja aeg pisut väsinud moega kuuseke ehetest tühjaks korjata ja kõige lühemat teed toast välja küütida – võeh, kuidas okkad pudenevad! Puu edasine saatus oleneb juba tema senise pererahva võimalustest, aga eelkõige siiski ettevõtlikkusest ja mõistusest. Kui majapidamises ahju ega pliiti pole, leidub ju ikka tuttav, kes teab kedagi, kellel koht elava tule tegemiseks olemas. Et küttepeotäis lahkemalt vastu võetaks, võib selle ise enne ka parajateks tükkideks töödelda.
Tõsi, mõnes asulas korraldatakse jõulupuudele ka ühiseid pidulikke tuleriitu, aga praktika on näidanud, et sellise aktsiooni õnnestumiseks ei piisa, kui leppida kokku vaid plats, kuhu kuused tuua. Kindlasti peab olema kaasatud kogenud lõkkemeister ja varutud üsna suur kogus sellist põletuskraami, mis märksa jõudsamalt tuld võtab kui veel pooltoored kuuseoksad. Poolsöestunud rämpsuhunnikuid, kust ka õnnetud kuusekesed välja turritavad, näeb aeg-ajalt siin ja seal vedelemas jaanipäevani ja see on tõesti masendav vaatepilt.
Vähem kurb pole vaadata korterelamute vahel tuisus lendlevaid üksikuid peopuukesi, mõnel veel karraniididki okstel. Sest paraku leidub igal pool ja igal aastal neid, kel jagus küll ettevõtlikkust, et endale kuusk muretseda, kuid jõulupuust lahti saab ta ühe lihtsa liigutusega: poetab selle aknast või rõdult alla. Rohkemaks ei piisa jaksu ega mõistust…
Õnneks on hüljatud puud selleks ajaks, kui rohi tärkab, kadunud — tänu neile, kellel käed küljest ei kuku, kui nad mõne hoolimatuse ja reeturlikkuse monumendi naabri eest ära koristavad.
Vahel tikub pähe mõte, et need, kes oma toas hoitud puukese sel moel hülgavad, võivad olla ükskõiksed ka oma looma, ning mine tea, ehk ka kaasinimese vastu.
Oleks siiski hea, kui eksin.
i
KAIE NÕLVAK
