Maire Kurs elab Pala vallas Vea külas ning on praegu noor pensionär. Kuue lapse emana oli tal võimalus pensionile jääda tavalisest viis aastat varem. Põlise maanaisena on Mairel tulnud kodukandis pidada mitmeid ameteid. Kõige pikemat aega on ta olnud aga traktorist.
Nüüd, mil palgatööl käimist enam pole, kõik lapsed kodunt väljas ja igal oma pere, on Mairest saanud hoopiski tantsujuht. Esmaspäeviti ootab teda Nõval endises koolimajas, praeguses Jõevalla Külade Seltsi hoones tantsurühm Metsapiigad, kolmapäeviti Pala kultuurimajas Siisik.
„Nii on need asjad läinud jah, üks peab ju olema, kes selle julguse ja vastutuse enda peale võtab. Väga vahvad naised on mõlemas rühmas ja eks me täiendame vastastikku üksteist,” ei arva Maire oma osa millekski eriliseks. Et nii Pala kui Nõva tantsurühm koosneb eakamatest inimestest, on Maire arvates väga oluline juba kasvõi kodunt väljatulemine. „Vähemalt selle paari tunni jooksul, kui me koos oleme, on mõtted igasugustest probleemidest eemal,” tõdeb ta.
Erilisi valikuid polnud
Mairel, nagu enamikul maanaistel, kelle parimad aastad on möödunud majandite ajal, polnud omal ajal erilisi valikuid. Eks igaüks üritas lastekasvatamist ja töötegemist ühendada nii, nagu sai. Kergeid töid aga maal ju polegi ja tööinimeste riigis oli au sees ikka pigem sotsialistlik võistlus kui laste kasvatamine.
Mairele sai Pala kant koduks kümneaastase plikana 1959. aastal, kui ta tuli emale järele, kes siia juba paar aastat varem elama oli asunud. See on aga pikk ja keeruline jutt ning sellest Maire enam hea meelega ei räägiks. Vahel asjad lihtsalt lähevad nii, nagu lähevad. Iseseisvust ja ka otsustamisjulgust on elu Mairele see-eest õpetanud omajagu.
Kuigi varases nooruses oli Maire unistanud kokaameti õppimisest, seadis elu asjad siiski teistmoodi. Kodukandis sai nooremana mõnda aega töötatud nii lüpsilaudas kui ka põllul. 1970. aastal sündis esimene laps Taimi, siis väikeste vahedega Tiina, Ene, Taivo, Janno ning seitsme aasta pärast pesamuna Jaanus.
Must, väsinud ja süümepiinadega
Emapalka ju tol ajal ei tuntud ja mehe palgast üksi pere ülalpidamiseks ei piisanud. Nii tuli suurpere emal hakata mingit püsivat töökohta otsima.
Mairel on see päev selgelt meeles, kui ta tegi otsuse traktoristipabereid taotlema minna. „Naabrinaine tuli ühel päeval koos oma mehega traktoriga meile. Käisin õues mitu tiiru ümber traktori ja mõtlesin, et mis see siis olgu, kas mina ei saa selle masinaga hakkama. Olin väikeste lastega kodus ja tööd mul polnud. Mäletan, et majandis oli parasjagu kaalikakoristuse aeg käsil, kui ma osakonnajuhataja üles otsisin ja ütlesin, et kui traktoristikursused tulevad, pangu mind sinna kirja”.
Nii ka läks. Kui Maire traktoristiload kätte sai, anti talle alguses T-16, hiljem juba MTZ-82. Kokku oli ta traktoristiametis viisteist aastat järjest. „Kõiki töid olen ma traktoriga teinud – äestanud, kultiveerinud, külvanud, heina niitnud, talvel sõnnikut vedanud ja nõnda edasi. Kündnud ainult ei ole,” räägib Maire.
„Hooajatöödel sai hakatud hommikul vara pihta. Koju jõudsin väga hilja, must kui murjam, väsinud ja näljane. Vahel ei näinudki lapsi, nad juba magasid.” Õnneks oli kodus ema, kes laste järele vaatas, neil kõhu täis söötis ja toa soojaks küttis. Ei teagi, kuidas muidu oleks saanud, süümepiinad olid aga ikkagi, et nii vähe lastega koos olla sai.
„Hommikuti sain nad vähemalt ise kooli saata. Kui vihmane ilm oli, siis lapsed kilkasid rõõmust, teadsid, et siis tööd ei ole ja emme on kodus”.
Ilus aeg oli ikkagi
„Ega naine ikka pole loodud traktori peal töötama. Tema peaks pigem jääma pere eest hoolitsema. Jõgevamaal oli sellel ajal küll naistraktoriste päris palju. Eks see olnud rohkem elu sund,” leiab Maire nüüd aastate järel.
Tema loobus sellest ametist viieteistkümne aasta pikkuse töötamise järel arsti pealekäimisel. Tuli minna seljaoperatsioonile.
Maire ütleb, et ta õieti ei teagi ühtegi tolleaegset ametikaaslast, keda praegu selja-, liigese- või muud hädad ei vaevaks. „Eks need traktorid olid, nagu olid. Suvel kabiin tolmu täis, õhku polnud, talvel kimbutas külm nii põllul kui ka töökojas.”
Need traktorid, millega praegu töötatakse, on aga hoopis midagi muud. „Ühel aastal endiste naismehhanisaatorite kokkutulekul Vohnjas oli võimalus neid kaasaegseid traktoreid proovida. No ei anna võrreldagi, istud kabiinis nagu ema süles,” räägib Maire.
Ent ometi ütleb ta, et vaatamata kõigele oli see viisteist aastat üks väga ilus aeg. „Nõva osakonna rahvas, kus ma töötasin, hoidis väga kokku. Mõnestki kehvast asjast sai enamasti huumoriga üle. Ja kui midagi vaja öelda oli, sai ka otse ära öeldud, järgmiseks päevaks olid halvad asjad ära unustatud,” meenutab Maire.
Hinnaalandust ei tehtud
„Alguses olime traktoritel kahe naisega meeste hulgas. Pärast jäin üksi. Ega hinnaalandust ei olnud, tegime kõiki töid võrdselt,” räägib Maire ning tunnistab, et uhkus poleks tal lubanudki ennast meestest kehvemana näidata.
„Kartsingi alguses, et viimati hakatakse viltu vaatama, et mis see naine siia meeste sekka otsib ja et ju ta ikka viletsam ka on. Seda enam arvasin, et pean kõigega ise hakkama saama ja abi paluma ei lähe. Kui siis esimest korda masin jupsima hakkas, proovisin seda sealsamas ise korda teha, susisin ja susisin, eks siis mehed nägid, et ma hädas olen ja tulid ise juurde,” räägib Maire. Hiljem, kui kogemusi juba rohkem oli, sai väiksemad vead ikka omal jõul ära parandatud, töökotta iga tühise asjaga ei tahtnud minna.
Kui tervis enam traktori peal olla ei lubanud, läks Maire tööle Eesti Posti, vedas viis aastat omakandi rahvale posti ja viis pensionipäevadel raha koju. Suvel tegi oma postiringi jalgrattaga ära, talvel soome kelguga. Ega sellel tööl just viga olnud, aga toredat meeskonnatööd traktoristiametis meenutab ta ikka üle kõige.
Nüüd, üle-eestilistel endiste naismehhanisaatorite kokkutulekutel tuletavad kunagised ametikaaslased koos möödunud aegu meelde ning enamasti leiavad kõik, et vaatamata raskustele oli selles midagi seletamatut, mis ei unune. Nendel kokkusaamistel Eesti erinevates paikades on Mairegi koos teistega saanud kogeda ühtekuuluvustunnet ning see rõõmsameelne seltskond mõjub alati tõeliselt positiivselt.
Kui vaid noortel tööd oleks…
Naljaga pooleks tunnistab Maire, et traktoristiks olemise ajal sai ta hea hääletrenni. Kui mees vahel kodus pidavat aeg-ajalt küsima, et ehk saaks vähe vaiksema häälega rääkida, siis tantsutrennis tuleb kõva hääl kasuks. „No eks aastaid on tulnud ju üle traktorimürina rääkida ja töökojaski oli igasugu müra,” räägib Maire.
Nii siis lasebki Maire oma heal kõval häälel kõlada kord Nõval, kord Palal ja täitsa asja eest. Käib kursustel oskusi omandamas ja õpetab oma tantsijatele edasi. „Meil oleks tantsijaid juurdegi vaja, aga ega rahvast eriti kerge kodunt välja saada ei ole. Kes korra käima hakanud, see käib. Tegelikult on meil koos päris tore ja see tantsimine pole üldsegi raske,” kinnitab Maire ning ütleb, et eriti toredad olevat viimasel ajal levima hakanud seltskonnatantsud.
Nii Siisik kui ka Metsapiigad on osalenud peale omakandi pidude maakonna tantsupidudel, Kasepääl Kala- ja Veefestivalil ja mujal. „Mis me muidu niisama ikka proove teeme. Kui tantsud selged, siis muudkui läheme, on endal ka huvitavam,” ütleb Maire.
Hakkaja tantsujuht Maire on praegu kolmeteistkümnekordne vanaema. Lastelastest kõige vanem on 19-aastane, noorim sündis möödunud suvel. Laste pered elavad Eestimaa erinevates paikades — Alatskivil, Tartus, Pärnus, Tallinnas.
„Mul on hea meel, et neist on saanud iseseisvad ja hakkajad inimesed ning kõigil on tööd, vähemalt praegu. Aga võtab südame valutama küll, kui mõtlen, kas see ikka edaspidi ka nii on. Praegu on Eestis just noortel kõige raskem.”
iii
VAIKE KÄOSAAR
