Olete Tallinnas välja andnud viis uhket “Torma Albumit? ja Eesti vanima tänini tegutseva pasunakoori loo. Kui kodupaik on teile nii oluline, miks elate Tallinnas?
Esimene album ilmus Tormas 1939. aasta võidupühaks ja selle toimetajaks oli minu õpetaja August Sakk. Tormalaste kodupaigaühendus on välja andnud almanahhi ?Torma Album? I faksiimileväljaandes koos minu kommentaaridega ja albumid II-V. Almanahhid oleme koostanud koos Vello Mäeotsa, Aksel Jõgi ja Rein Aroga, kuid aktiivselt on kaasa löönud mõnegi väljaandmisel ja autorina ka kaasa teisi tormalasi, näiteks Lullikatkult pärit Jaan Viigi. Miks me elame Tallinnas? Aga sellepärast, et kolhoosiajal polnud mõtet maale nälga ja viletsusse elama jääda ? kõik, kellel õppimivõimet ja andeid oli, läksid linna kooli, sest õppimine oli tasuta.
Nagu loeme esimesest Torma albumist, elasid tormalased Tallinnas ja käisid seal koos juba 1939. aastal. Mis paik see Torma niisugune on, et ta edasipüüdlikel inimestel ikka meeles püsib?
Tormalaste kogukond Tallinnas oli tekkinud juba tsaari ajal ja nagu esimesest albumist loeme, elas seal sõjaeelse Eesti Vabariigi aastail ligikaudu 200 kodanikku. Nende esimene kokkutulek toimus 14. märtsil 1923 Kunstihoones, teine 13. märtsil 1935 Seltskondlikus Majas (praegune Tallinna Linnaraamatukogu), kolmas 12. märtsil 1938 Läti Klubis ning Teie poolt märgitud kokkutulek 11. märtsil 1939 “Estonia? rohelises saalis. Kõige selle juures on tähtis teada, et tormalased Tallinnas ei unustanud kunagi oma kodupaika ja käisid tihti Tormas Vabadussõja mälestusüritustel. Väga oluline on meil kõigil teada, et kõigi nende ürituste hing oli Tormast Leikatku külast Kalli talust pärit setude ristiisaks kutsutud Samuel Sommer (1872-1940).
Miks aga Torma edasipüüdlikel inimestel ikka meeles püsib? Eks ikka sellepärast, et Tormas on juba C. R. Jakobsoni ja tema isa Adam Jakobsoni aegadest alates sügavalt juurdunud kodupaiga vaimsus.
Teie lahkusite kodukandist nii ammu, miks tegelete kodulooga?
Pole olemas Torma ja Mulgimaa kodulugu. On üks ja ainus Eesti kodulugu ? eesti rahva ajalugu, Eesti ajalugu. Küsigem endilt, kas on olemas näiteks Kõnnu lahingu lugu, mis toimus 17. – 18. detsembril 1918? Ei, see on vaid osa Tartu kaitsmisest võitluses punavägede vastu, nagu ka sellele eelnenud Lohusuu ja Mustvee kaitselahingud. Teisiti öeldes on Kõnnu lahing üks Eesti kaitselahingutest. Sedasama on ka Aidu lahing, kus erilist osa etendas Julius Kuperjanov.
Ma olen südamest uhke, et olen kõnnulane, et minu isa ja teised Kõnnu mehed võtsid sellest lahingust osa, minnes hiljem rindest läbi uuesti Vabadussõtta ja mitmed neist meestest sõdisid kuni lõpuni. Nii näiteks minu naaber August Vask. Kui mu isa oli Lõunarindel, siis August Vask sõdis Põhjarindel koos Judenitshi üksustega. Tema õnneks haavata ei saanud.
Tundsin isiklikult viit Kõnnu meest, kellele Vabadussõda algas just Kõnnu lahinguga. Mu isa läks selle lahingu järgsel ööl läbi rinde, jõudis kuhugi Põltsamaa taha ja jätkas võitlust, kuni sõja lõpupoole kuskil Petseri kandis vasakust käest haavata sai.
Tuleb välja, et aateline lastetuba on saatnud Teid terve elu.
Olen kasvanud nende teadmiste põhjal, mida kodunt kaasa sain. Ka mu ema mäletas palju Kõnnu lahingust. Kuulun põlvkonda, kes sai koolis aatelise kasvatuse, keda tugevasti mõjutas õpetus Johannes Käisi koostatud uue Eesti algkoolide õppekava järgi. Juba Vabadussõja eel muudeti kool eestikeelseks, tehti 4-klassiliseks ja 1920. aastate teisel poolel 6-klassiliseks. Need koduloolised printsiibid, mis J. Käis välja töötas, ja see õhkkond, mis Eesti Vabariigi ajal koolis ja noorsoo-organisatsioonides kujundati, mõjutas õpilasi, noorsugu ja tervet rahvast.
Eesti Vabariigi õppeplaanid, metoodilised juhendid ja õppekavad kujundasid õpilaste ja lapsevanemate maailmavaadet objektiivselt, samal ajal olid nad sügavalt isamaalised ja rõhutasid patriootlikku kasvatust.
Olete erialaliselt uurinud eesti kooli ajalugu, kas see sügav huvi on ka August Sakiga seotud?
Olen ajaloolasena spetsialiseerunud eesti kooli ajaloo koostamisele. Esimene köide sellest koguteosest ilmus 1989. aasta lõpul ja oli viimane ajalooteaduslik raamat, mida veel retsenseeriti nõukogude ajal.
Praegu tegeleme teisele köitele raha taotlemisega. Kokku on koguteos planeeritud neljaköitelisena.
Kõnnu kooli juhataja August Sakk jättis mulle unustamatu mulje, tema on ka esimese almanahhi “Torma Album? ideoloog ja organisaator.
Alustasite oma kooliteed 1936. aastal, mis oli esimene raamatuaasta ja mille ideoloog oli teatavasti tollane Riikliku Propagandatalituse kultuurinõunik Henrik Visnapuu, kes oli ühtlasi ka Eesti esimene vabadussõjalaulik. Kas teil on sellest raamatuaastast ka isiklikke mälestusi?
Jah on. Raamatuaasta üritustest ja raamatu erakordsest tähtsusest iga inimese elus rääkis meie õpetaja August Sakk ja meie kodus on ka üleriigilise raamatuaasta tähistamisel müügil olnud raamatuaasta märk. Ainult selle küljes olnud sinimustvalge lindike on hävinud, või kõrvaldasid mu vanemad selle ettevaatuse mõttes, kui tuli nõukogude võimu. Hoian seda kui talismani oma kodus Tallinnas.
August Sakk propageeris Kõnnus lastevanemate hulgas raamatute, eriti “Väikese Entsüklopeedia? ostmist. Tema algatusel ja organiseerimisel soetati koostöös lastevanematega koolile suur 8-köiteline “Eesti Entsüklopeedia? ja ka selle täiendusköite neli vihku. Täiendusköidet rohkem ei ilmunud, sest Eestis kehtestati 1940. aastal nõukogude diktatuur, entsüklopeediad ja muu nn kodanlik kirjandus koguti 1941. aastal üle kogu riigi kokku Tallinna ja Tartusse, raiuti kirvestega puruks ja saadeti paberipuuduse leevendamiseks Nõukogude Liidu paberivabrikutesse. Seda tean ma muidugi ajaloolasena. Kuid koolis olnud suurt entsüklopeediat ja selle täiendusköite vihkusid olen tuhandeid kordi kasutanud, sest koolis olnud eksemplar päästeti julge kõnnulase poolt ja sellest on näha A. Saki omakäeliste väikeste märkuste-paranduste järgi, et koolijuhataja kasutas omas töös- entsüklopeediat kui vaimset vara allikat erakordselt palju. Entsüklopeedia oli korduvalt ka klassitoas ja õpilaste käes. Sealt sain teada ka Richard Kleisi (1896-1982) nime. Isiklikult sain Kleisiga tuttavaks Tartu Riiklikus Ülikoolis 1949./50. õppeaastal, kui ta NSVL ajaloo kursust luges. Kurikuulsa EK(b)P VIII pleenumi otsuste alusel kõrvaldati ta 1950. aastal ülikooli õppejõu ja ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi direktori kohalt. Ent usalduslikku vahekorda selle “kodanlikuks natsionalistiks? tembeldatud, erakordselt laialdaste teadmiste ja erakordselt suurt töövõimet omava inimesega jäime tema elu lõpuni.
Milline mees oli Teie isa ja kas ta võttis osa ka Esimesest maailmasõjast?
Isa oli sündinud 1895. aastal ja ta pääses Vabadussõjas punaste kätte langedes kummalise juhuse tõttu, mille juured ulatusid just eelmisesse sõtta. Ta astus Vabadussõtta Kõnnu lahingus 17.-18. detsembril 1918. Rääkis ikka minu lapsepõlves, et oli koos nelja Kõnnu küla mehega lahingus Kõnnu koolimaja juures. Ilm oli lörtsine ja kaitsekraavis jooksis vesi üle tema ja küllap ka üle teiste meeste saabaste. Kui punased siiski läbi murdsid, põgenes tema oma koju, läheduses asunud Rätsepa tallu. Punased tulid, leidsid püssi ja padrunid. Nuusutasid püssirauda ja kohe oli selge, et sealt on lastud.
Oma isa, ema ja vanema õe Adeele silme all viidi ta juba keldrimäe äärde. See oli sama, mis mahalaskmisel seina äärde seadmine. Juba kõlas ka käsklus “Tulistada!?. Samas kostis selja tagant ka teine käsklus: “Jätta!?. Kõik muidugi vene keeles. Püssid lasti alla, isa pihta pauke ei tulnud.
Selgus, et see, kes kamandas “Jätta!?, oli Esimeses maailmasõjas Daugava ääres isaga kõrvuti kaevikus võidelnud. Isast kui haritud mehest peeti seal lugu. Kõnnu 3-aastase kursusega vallakool oli andnud talle nii palju kirjaoskust vene keeles, et isa aitas sõjas kirjaoskamatute soldatite kodustele kirju kirjutada.
Kui palju räägiti Teie lapsepõlvekodus Vabadussõjast, kuidas oli kasvada Vabadussõjas käinud mehe peres?
Väga palju. Ka mu ema Aliide Laul, neiupõlvenimega Anton, teadis Vabadussõjast palju rääkida. Tüdrukuna oli ta suviti teeninud Kõnnu-Nõmme külas ja saanud seal lähedaseks perepoeg Paul Simsoniga. Paul oli Kõnnu lahingus saadetud koos kahe kaaslasega Teelahkmele (Torma-Mustvee-Avinurme ristmikule) eelkaitsesse. Pealetungivate punaväelaste tugeva püssitule eest põgenesid kaks kaaslast. Paul avaldas viimase võimaluseni vastupanu ja jäi punaste kätte vangi. 16. detsembril 1918 vangi langenud Paul Simsonit alandati ja piinati metsikult, viidi Lohusuu Venekülasse, aeti järvejääle ja tapeti seal selja tagant laskudega. Seda lugu teadis isa, teadis kogu Kõnnu rahvas ja teati kaugemalgi. Tormas on vanemaid inimesi, näiteks Leida Jakobson Tõnumetsast, kes teab seda rääkida tänaseni. Ka ema vend Aleksander Anton, kes tsaari ajal teenis Keiser Nikolai II kaardiväes, võitles ratsaväelasena Vabadussõjas Lõunarindel Petseri kandis ja ratsaväelaste fotosid on minu kodus Tallinnas mitu. Andku Kõigevägevam mulle aega kunagi nende analüüsimiseks, et seejärel need ajaloo tarvis arhiivi anda.
Kui ma olin 4-aastane, sõitis Kõnnu rahvas Avinurmesse president Pätsi ja kindral Laidoneriga kohtuma. Lastest võeti kaasa ainult mind. Teisi lapsi ei võetud. Avinurmes on tehtud minust papphobuse seljas pilt. Ema on selle taha kirjutanud: “4- aastane ratsanik?.
See, kuidas see väike ratsanik presidenti ja kindralit nägi, kuidas terve tee Avinurmesse lauldi isamaalisi laule, on selgesti meeles. Aga kuidas tagasi sõideti, sellest ei tea 4-aastane ratsanik mitte midagi, sest ta olevat maganud, pea ema süles.
Minu põlvkond kasvas üles sellises vaimsuses, et oleme Vabadussõja võitnud isade pojad.
Kas ja kui, siis mida räägiti teie kodus Vabadussõjalastest?
Kõnnu külas oli Kruusa põlistalu. Kruusa oli meie naabertalu ja seal oli paljude muude hoonete hulgas sepikoda ja tegutses meistrimees, sepp nimega Sikkar. See sepp käis sageli meil, rääkis palju Vabadussõjast. Ta oli ka väikese Endli suur sõber!
Tal oli jalgratas ja ta kutsus väikese poisi sõitma. Sõidutas mind Kõnnu algkooli majast, mis jäi vasakut kätt, mööda ja mäest alla, sealt veidike kõrgemale kohale paremat kätt, kohta, kus asub Kõnnu lahingu sammas. Seal rääkis ta mulle Kõnnu lahingust ja Vabadussõjast. Ta rääkis innustatult, rääkis nii lahingust kui sõjast hoopis teistmoodi kui teised. Tema oli vaps. Käsitöölisena oli ta tollal haritud inimene, kindlasti oli ta ka palju lugenud.
Seisime Kõnnu koolimaja mäe peal, vaatasime paremat kätt jäävat koolimaja. Selja taha jäi tuuleveski, kust piilurid (luurajad) edastasid tähtsaid teateid telefoni teel Kõnnu lahingu ülemustele. Just seal oligi mu isa lahingus olnud.
Paaril korral sõitsime rattaga (iga kord küsis sepp Sikkar emalt ja isalt, kas ta võib Endli kaasa võtta) Torma surnuaiale. Ka seal oli Vabadussõja mälestusmärk. Kuigi kalmistul olin ma varemgi käinud, olid need sõidud meeldejäävad, tema suveõhtused jutud innustavad. See kõik võis olla ka Võidupüha paiku, igal juhul enne 1934. aastat.
Olete töötanud Teaduste Akadeemias alates 1952. aastast. Kuidas teiesugusel mehel õnnestus üldse ülikool lõpetada? Kas “unustasite? sõja-aastad ankeeti märkida?
Võite kasutada sellist sõna. Ma kirjutasin, et töötasin sõja ajal kodus isa-ema talus. Loomulikult ei pannud ma kogu oma elukäiku paberile. Ei rääkinud sellest, et teenisin piirikaitserügemendis ja pärast olin vangis nende meestega koos, kes toodi Porkuni lahingust.
1951. aastal, kui olin ülikoolis viimasel kursusel, tuli õhtul minu koju Laia tänava korterisse pärastine akadeemik Juhan Kahk ja ütles, et homme kutsutakse sind kaadritesse.
Mul oli terve öö aega mõtelda, mida sõja ajal tegin. Järgmisel päeval, kui kaadrite osakonna juhataja Helene Kurg käskis kirjutada põhjalikult, kus ma sõja ajal olin, kirjutasin eluloos ja kaadrite arvestuslehel, et töötasin vanemate juures kodus. Väga paljud tegid samal viisil.
Pärast ülikooli lõpetamist suunati mind esialgu ajaloo õpetajaks Orissaare Keskkooli. Teaduste Akadeemiasse tulin tööle 1. oktoobril 1952 ja siis kirjutasin jälle oma eluloos ja ankeedis sedasama.
Teie sõjategevus Saksa poolel ei tulnudki välja?
Ei tulnud. Üks mu kolleegidest-ülemustest oli eriti vihane sakslaste peale. See oli akadeemik Maamägi, Viktor Andrejevit? ? nii me teda koduselt Ajaloo Instituudis ja hiljemgi kutsusime. Meie suvilad olid lähestikku olnud juba palju aastaid. Ükskord, kui iseseisvus oli juba taastatud, istusime tema pool kolmekesi lauas ? mina, Maamägi ja tema sõber, endine julgeolekupolkovnik. Ütlesin neile, et olin sõja ajal Peipsi põhjapiiril Kuru külas piirikaitserügemendis. Maamägi ei lausunud enam ühtegi sõna. Konjakit ja kohvi jõime ja kodus küpsetatud kooke sõime kord tema pool, kord minu pool või polkovniku saunapeol.
Pool sajandit olid eestlaste elulood ja mäletused justkui keelatud. Millise jälje see ülekohus meie rahva hinge on jätnud ja kas peaksime need asjad lihtsalt unustama või lõppude lõpuks lahti rääkima?
Ei peaks unustama. Kuid rahvale, eriti noortele, on tarvis rääkida tõtt, täit tõtt usaldusväärsete faktide põhjal.
Kuidas olete suutnud säilitada selle nn vana kooli mehe hoiaku ja mis see maksma on läinud? Mida ütlete praegustele noortele meie riigi 90. sünnipäeva puhul?
Minu hoiak ellu, oma rahvasse, oma riiki pärineb kodusest kasvatusest, sõjaeelse Eesti Vabariigi kooliõpetusest (kaasa arvatud koolikorraldusest) Kõnnu 4-kl. Algkoolis, hiljem Torma 6-kl. Algkoolis ning aastail 1942-1944 Mustvee Gümnaasiumis. Samaaegselt ja hiljemgi mõjutas mind elus nähtu ja kogetu, sest olen õige mitu korda surmaga tõtt vaadanud: kodutalus Kruusaugul, Mustvees, Tartus ning suure sõja lõpupäevadel alates 18. septembrist 1944 kuni septembri lõpupäevadeni Lohusuu kandis, Piilsis, Avinurme lähedal, Alutaguse metsades Virumaa ja Tartumaa piiril asuvas metsakülas Kärus, kus koos kahe koolikaaslasega (Edvin Vask Kõnnust Alekvere talust ja Aksel Karu Tarakverest) Punaarmee luurejao sõdurite kätte vangi kukkusime. Teistel relvi ei olnud. Need kästi kõigil Piirikaitserügemendis (kas oli see 2. või 6. Piirikaitserügement, ei ole tänaseni teada) metsa jätta, koju viia või voorivankrile panna. Minul oli laskevalmis püstol tagataskus. Maja nurga tagant ootamatult välja ilmunud püstolkuulipildujaga seersant kamandas: “Seis!? ja “Käed üles!?. (Muidugi vene keeles.) Mul tuli nüüd otsustada ? kes keda esimesena tulistab. Jätsin tulistamata. Mõtlesin: oma eluga võib inimene riskida, kuid kaaslaste, sõprade või kellegi teise inimesega riskida ei tohi. Tahaksin, et kõigil meie riigi kodanikel oleks selline hoiak, nüüd ja igavesti.
Kui Te aga küsite, mis see mulle maksma on läinud, siis südames pitsitab praeguseni küsimus: ehk oleksin olnud kiirem ja me oleksime põgenema pääsenud? Siis poleks meil tulnud taluda alandavaid läbiotsimisi, kohutavat nälga, nii et hambad tulid suus lahti, janu, täisid, mis tulid ühe ööga selga, kui olime Tamsalus propsihunnikute kõrval meil valvanud punaväelaste läheduses maganud. (Pandagu tähele ? pärast kolme ööd ja päeva püstijalu käimist esimest korda mõne tunni magada!) Nimelt oodati pärast 21. septembril 1944 toimunud kohutavat Porkuni lahingut seal ligikaudu 700 vangi võetud Saksa armees võidelnut, kellega koos hakati nende saabudes meid Tamsalust põhja poole konvoeerima.
Olgu siin lisatud üks Torma ja ka Kõnnuga (täpsemalt Kõnnu-Jõemetsa külaga) seotud seik. Meie, Peipsi piiril olnud piirikaitseväelased, olime erariideis. Meie juurde tuli enne liikuma hakkamist ootamatult Porkuni lahingust tulnud Saksa sõjaväemundris, mütsita, kiivrita, Jõemetsalt pärit Harald Metsand, ise heas tujus, küsis imestades: “Noh, poisid, kuidas teie siia olete sattunud?? Vastasime ja küsisime, kust tema on tulnud. Tema vastas, et Porkuni lahingust ja kirjeldas lahingut. Ütles, et temal läksid kõik, relvad ja müts ka. Ja lisas: “Aga siia (so vangiderivisse) ma ei jää. Hüppan ära.? Hüppaski. Jõudis koju enne meid, aga Siberist ei pääsenud.
Meie pääsesime koju pärast kohutavat nälga ja vintsutusi alles septembri viimastel päevadel. Teel olime aga isegi surmaohus. Üks mõrvarihingega ja kogu aeg juua täis vangivalvur käsutas ühe Porkuni lahingus vangi langenud lennuväeabiteenistuse poisi, kes oli läinud küllalt kaugele põllule oma asjale kükitama, vangiderivi kõrvale, täiesti sinnasamasse, kus rivis seisin mina ja mu saatusekaaslased Edvin Värk ja Aksel Karu. Kogu kolonnile oli selge, et nüüd laseb ta noormehe maha, vaatamata sellele, et mitu vangivalvurit karjusid: “Ära lase!?
Ta tulistas poisile valangu selga ning siis nägime me kõik, kuidas algul pikkamisi põlvedest nõrkuv ohver pikkamisi varises ja mõrvarist punaarmeelane lasi talle veel ühe nn armupaugu pähe, kust hakkas verd nirisema. Ohver jäi Purdi mõisa viljakale põllule lamama ja meist keegi pole teada saanud, kas sealtkandi poisi isa, kes õhutas poega põgenema, sai oma poja surmast teada ja sai teda matta või mitte.
Meie praegustele noortele, kõigile tormalastele, meie Eesti Vabariigi kodanikele soovin meie riigi 90. aastapäeva puhul: kandke oma kodupaika, oma kodumaad, oma riiki hardusega südames ja tehke midagi endale jõukohast nende heaks!
Ent hoiduge kuulutamast, endale rinnale koputamast, et vaadake: mina olen see isamaalastest kõige isamaalasem.
Jätkugu Tormalaste Kodupaigaühenduse, Torma Vallavalitsuse ja Torma koguduse koostöö Torma ja kodumaa heaks! Rändur! Enne kui Sa sõidad Tartust või Jõgevalt Torma kaudu Mustveesse, käi ära Kõnnus!
Kõnnu lahingu mälestusmärgi tekst:
Seisa vaikides,
Rändaja, selle
samba ees
palvega.
Siin on Eestile
püha maa.
Vaikides pea
paljasta!
Eesti Vabadussõja
Kõnnu lahing
17. ? 18. dets. 1918. a.
JAANIKA KRESSA
