Enamik lapsi teab, kes on Rapuntsel, Okasroosike või Lumivalgeke, kuid seda paraku peamiselt tänu muinasjuttude ekraniseeringutele. Üha vähem teatakse lugusid Reinuvader Rebasest ja muistseid eesti rahvajutte. Üleeile aidati Jõgeva Ühisgümnaasiumis neid unustatud lugude tegelasi meelde tuletada.
Kuigi ametikult oli emakeelepäev eelmisel nädalal, otsustati seda Jõgeva Ühisgümnaasiumis tähistada just sel nädalal. Päeva tegi eriliseks asjaolu, et see oli mõeldud maakonna koolide neljandate klasside õpilastele ning päeva keskseks teemaks olid muinasjutud ja muistendid. Samas soovis kooli emakeeleõpetaja Helge Maripuu tänada selle sündmusega neid õpilasi, kes lõid kaasa möödunudsügisesel Eeva Niinivaara mälestuspäeval.
Muinasjutupäeva juhatasid sisse võõrustava kooli neljanda klassi õpilased, kes olid end muinasjututegelasteks riietanud. Kooli aula oli aga muudetud õdusaks muinasjutupesaks, kus lapsed said kaltsuvaipadel istudes jutte ja muusikat kuulata.
Päeva esimese osa sisustas lugude vestmisega Piret Päär, tema juttude vahele tegi eesti ja ka hiina rahvapillidel muusikat Tuule Kann. Piret ongi oma ametilt jutuvestja, ametlikult ja täpsemalt öeldult suulise rahvakultuuri ja -pärimuse spetsialist. Ta pajatas eesti rahva muistendeid ja ka tõestisündinud lugusid, kus tegelasteks tema enda pereliikmed. Neid jutte polnud enamik lastest ning isegi ka õpetajatest kuulnud.
Jutte võiks vesta igas ainetunnis
Kui üldiselt arvatakse, et muinasjutte võiks vesta ennekõike lastele, siis selle koha pealt on Piret eriarvamusel. Nimelt loeb ta muinasjutukoolis, mille ta ise Rahvakultuuri Keskuse juurde asutas, jutte just nimelt täiskasvanutele, et äratada huvi pärimuse vastu, meelitada inimesi taas lugusid jutustama ning arendada ka eneseväljendusoskust ja esinemisjulgust.
Piret rääkis ühisgümnaasiumi muinasjutupäeval muistendit kuningatütrest, kes läks ussile naiseks. Nagu elus eneseski aeg-ajalt juhtuma kipub, oli ka see lugu veidi traagilise alatooniga ning ebatraditsiooniliselt õnnetu lõpuga. Samas kõneles Piret, et muinaslugudel võib olla ka tervendav toime. Kui tema ema ükskord väga haige oli ja ei tahtnud isegi teed juua ning Pireti lugusid kuulata, siis rääkis tütar talle ikkagi loo, kuidas hunt endale suure suu sai. Sama loo jutustas Piret ka neljanda klassi lastele. Lõbus lugu, mis nii õpetajad kui lapsed naerma ajas, olevat tuju ja enesetunnet parandanud ka Pireti emal.
Parajalt hämaras saalis nurusid lapsed muinasjutuvestjalt lõpetuseks ka paari õuduslugu ning Piret tuli nende soovile vastu. Need jutud olid aga üsna naljaka ja pigem positiivse lõpuga. Üks neist oli lühidalt järgmine. Poiss istus üksinda kodus ning kuulis iga natukese aja tagant, et köögist kostab mingi imelik hääl. Ähmi täis läinud poiss proovis helistada isale ja emale, kuid need olid oma telefonid koju unustanud. Viimase julguse kokku võtnud poiss otsustas ise kööki vaatama minna, mis sellist häält teeb. Pika hiilimise ja uurimise peale tegi ta külmkapi ukse lahti ning avastas, et piim on kapis hapuks läinud.
Pärast muinasjututundi soovitas Piret ka õpetajatel oma igapäevastes ainetundides laste meelt lahutada ja seostada oma ainet lõbusate lugudega. Matemaatikaõpetajatele kuluks marjaks ära näiteks alljärgnev lugu. Kaks nulli kõnnivad tänaval, neile kõnnib vastu kaks number kaheksat. Üks null ütleb teisele, et vaata, vööga oleks ka ju päris šikk käia.
Emakeeletest oli muinasjutukeskne
Piret Päär tunnistas, et tänapäeval ollakse vanadest rahvamuistenditest kahjuks üsna võõrdunud. “Lapsed õnneks veel teavad rahvusvahelisi muinasjutte, kuid oma rahvajutte nii palju ei teata,” tõdes ta. Selles osas tuleks vaeva näha just ennekõike lapsevanematel ning ka lasteaiaõpetajatel, kes võiksid rohkem lastele rahvamuistendeid tutvustada. Piret näitas ka tema enda meelest parimaid kodumaiste muistendite raamatuid. Need olid “Marjakobar” ja “Üle õue õunapuu”.
Proovile pandi ka õpilaste emakeeletundmine. Selleks korraldati väike testi, kus samuti muinasjutte kasutati. Kord tuli muinasjutust leida õiged sõnatüübid ning täita ka muinasjutus vajalikud lüngad. Hea oli tõdeda, et peaaegu kõik said ülesannetega hõlpsasti hakkama. Eriti huvitavad olid laste vanasõnatõlgendused. Osad seostasid märtsikuuga seotud vanasõna ilma teemadega, mõned leidsid aga paralleele hoopis inimeste omavahelistest suhetest. See tõestas, et elava fantaasia toel ja huvitavalt lähenedes on võimalik anda ühele küsimustele ka mitu erinevat, kuid samas siiski õiget vastust.
Muinasjutupäeva korraldaja Helge Maripuu kinnitas, et ei soovi ülesannete lahendamisel mingit konkreetselt pingerida paika panna, sest kõik olid tublid. Siiski lubas ta eraldi autasustada parimaid sõnade tundjaid, sünonüümide leidjaid, leidlikumaid vanasõnade lahtimõtestajaid ning ka ilusa käekirja omanikke.
i
EILI KOITLA
