Paar kuud tagasi tähistasime taas kord meie kalli emakeele päeva. Seega pean paslikuks rääkida täna sellest, kui armas too meile ikkagi on.
Kas hindame oma riigikeelt piisavalt? Või suretab ülemaailmne järjest lihtsustuv suhtluskeel meie oma?
See ei olegi ju niivõrd halb, kui oskame rääkida mitut keelt, kuid samas ei tohi unustada, mille säilitamise eest meie esivanemad võitlesid. See oleks lubamatu. Unustada miski, mille eest on palju higi, pisaraid ja vahel ka verd valatud, kas pole?
Mida saan mina teha? See on küsimus, millele tihti toetume ja mida vajadusel ettekäändeks toome. Me kõik oleme ju kuulnud ütlust, et suured teod algavad väikestest. Siinkohal saame seda mõista mitmeti. Suured teod algavad tõepoolest väikestest tegudest, kuid veel suuremad ning kestvamad teod algavad väikestest inimestest ehk lastest ja noortest.
Ajas, milles elame praegu, on lastel suurem võim kui maailma rikkaimal mehel või ükskõik millisel valitsejal. Meil, noortel on väga tugev relv, mida oskame osavalt kasutada. Mis te arvate, millest ma räägin?
Jutt on sotsiaalmeediast. Kui vaid kasutaksime seda mõistlikumalt ja mõtestatumalt. Kirjutaksime eesti keele head tava järgides, sõnavara rikastades, loobuksime võõrtähtedest, slängi- ja piiksusõnadest. Nii toimides suhtuksime teistesse lugupidavalt ja viisakalt ning võiksime häbenemata oma nime all arvamust avaldada ega elaks oma pingeid ja stressi välja enamasti kasututes anonüümsetes kommentaarides.
Meie isamaa pidi olema ju e-riik. Tõsi, paljusid tehinguid ongi võimalik teostada kodunt jalga välja tõstmata või nagu öeldakse: tugitoolist tõusmata. See kõik on väga mugav ja me oleme sellega harjunud. Aga ikka veel pole igaks elujuhtumiks geniaalset nutilahendust ning selle juures silti: See on välja mõeldud ja teostatud Eestis ja eestlaste poolt.
Kuigi elu muutub iga aastaga üha rahvusvahelisemaks, peaksime esile tõstma rohkem eestlaste saavutusi.
Noored ei pruugi aru saada, miks meil on vaja seda ilusat ja õiget ning soravat eesti keelt.
On tähtis, et just praegu mõistaksime, et eesti keel on ainulaadne.
“Mõte ei pruugigi selguda praegu,” on öelnud üks eesti klassik. Mõte sünnib igaühe peas erinevalt ja see ei saa olla kunagi ühesugune, aga põhiline on, et näiksime ja ka tegelikult oleksime ühtne rahvas.
Ühtne rahvas on tugev rahvas, tugev rahvas on püsiv ja kestev. Väärtustagem lapsi ja õpetagem neid väärtustama isamaad ja emakeelt, sest ainult siis on meil midagi, mida saame eriti pühaks ning täiesti omaks pidada.
Jakob Pertel osales Jakobsoni kõnevõistlusel “Isamaa on meile püha”
JAKOB PERTEL, Juurikaru põhikooli 9. klassi õpilane
