Kauaaegne ajakirjanik Tiit Lääne esitleb täna Betti Alveri muuseumis oma uusimat raamatut „Jäähoki pühamu. Jõgeva jäähoki 1945-2018“. Raamatu valmimiseks kulus 43 aastat.
„Nii lihtsalt läks. Algus oli 1975. aasta talvel ehk 43 aastat tagasi. Tänu ajalooõpetaja Eino Veskisele, kes arvas, et ma võiksin hokilugu talletada,“ selgitas autor, lisades, et tegelikult ei ole kogu töö päris 43 aastat järjest käinud, vaid reaalselt viimasel neljal-viiel aastal. „Kõik need aastad kestis materjali ja piltide kogumine ning info talletamine,“ märkis Lääne, kelle sõnul võib valminud raamatut üsna hullumeelseks ettevõtmiseks pidada. „Esiteks on materjali kogumine kestnud pea kaks inimpõlve, teiseks ei ole Eestis ilmunud ühegi maakonna või linna spordiala kohta täiuslikku ajalugu, kus on olemas ka põhjalik statistika,“ nentis ta.
Jõgeva oma amfiteater
Statistikat on värskes raamatus spordiajakirjanikule omaselt palju. Näiteks on välja toodud olulisemate mängude protokollid, kohtunikud ja lausa pealtvaatajate arv, kui see võimalik oli. Samuti on kirja pandud, milline oli ilm ühe või teise mängu ajal. Just põnev statistika aitab autori hinnangul lugejal ajas tagasi minna ja miljööst ettekujutus saada.
Külmapealinn Jõgeva aga armastab hokit.
Pimedal talveõhtul särab Mustvee maantee äärne hokiväljak nagu maale langenud tulekera, heites ümbruskonnale kummalisi varje. Seda ümbritseb tume inimmeri – ühes, kahes, mitmes reas. Poortidest kõrgemale küündivate lumevallide otsas tammuv rahvamass tekitab amfiteatri efekti.
Jäähokimäng Jõgeval on nähtus. Nähtus omaette, nagu seda on olnud Haapsalus vehklemine või Põlvas käsipall. Väike Jõgeva on jäähokikeskus, kus jäähokit mängiti järjepidevalt 70 aastat – sellest enamat on suudetud vaid Tallinnas.
Nagu vanad legendaarsed jäähokimehed kinnitavad, oli hokimäng Jõgeval püha toiming, mida pidi oskama iga koolipoiss. See tegi temast mehe. Ja nii katkestati hokimatši ajaks isegi koolitunnid, kontorid sulgesid uksed. Kõik teed viisid siis Mustvee maantee hokiväljakule.
See, et Jõgeval on suudetud järjepidevalt hokit mängida, on Lääne hinnangul fenomenaalne. „Hokimäng on siin olnud oma tähendusega, see tuli ükskord jäädvustada ja kaante vahele saada. Jõgevale sattusid fenomenaalsed eestvedajad ja treenerid, eelkõige Valdur Rajalo, kes Jõgeva hokile aluse pani,“ kinnitas raamatu autor.
Moodustab osa Eesti hokiajaloost
Kuidas koguda, hoida ja talletada materjali, et sünniks 72 hooajast ülevaate andev raamat? „Pilte olen kogu aeg korjanud, raamatu puhul tuli teha valik ja need sisse skännida. Olen hokimehi intervjueerinud ja nende mälestused on siin, paljud neist on kahjuks meie seast tänaseks lahkunud. See on unikaalne materjal, mida kuskilt tagasi ei saa. Aasta-kaks olin pidev klient Tallinnas rahvusraamatukogus, kus lugesin igasuguseid ajalehti,“ kirjeldas Lääne. Statistikat kogus ta enda sõnul viimasel kolmel-neljal aastal riigiarhiivist. „Käisin päris palju rahvusarhiivi Madara uurimissaalis mitmesuguseid dokumente ning mänguprotokolle lugemas.“
Kuigi tegemist on Jõgeva jäähoki ajalooga, on selles trükivärskes raamatus kirjas märkimisväärne osa kogu Eesti jäähoki ajaloost. „Kõige põhjalikumad protokollid olid 1960. aastatel, kui kõik jäädvustati. Kõige keerulisemaks läks 1990. aastatel, kui järg ja kord kadusid. See oli põnev, kuid aeganõudev töö. Kunagi muidugi ei tea, kas kõik protokollis kirjapandu on sajaprotsendiliselt täpne. Jõgeva hoki õnnetus, aga raamatu õnn oli tõsiasi, et 1995. aastal mängis Jõgeva esindusmeeskond viimati Eesti meistrivõistlustel kaasa. Hilisemaid materjale olnuks keeruline taastada,“ tunnistas kirjamees.
Ka fotodega oli olukord kummaline. „Kõige rohkem fotosid hokimängust ringleb 1950. aastatest. See tundub nii uskumatuna, kui mõelda, milline oli too aeg. 1960ndatel oli pilte juba veidi vähem ning aastatel 1970-1990 fotosid peaaegu polnudki. Neid küll vahel ka tehti, aga kuskil ei säilitatud. Kui ma poleks juba siis neid üksikuidki koguma hakanud, oleks auk ajaloos kordades suurem,“ möönis Lääne, kes peab tänapäeva õnnetuseks tõsiasja, et kõik teevad küll palju pilte, kuid sageli jäävadki need anonüümselt telefonidesse.
Elutöö, mis sündis juubeliks
Tiit Lääne ei salga, et tegemist on elutööga, mis sai valmis nii tänu lemmikõpetaja omaaegsele julgustamisele kui ka isiklikust huvist. Hirm, et raamatut võib-olla ei tulegi, oli autori hinnangul küll olemas. „Ilmselt oleks see raamat varem valminud, aga ikka on olnud ees kiiremaid töid ja tegemisi. See raamat on puhtalt minu enda projekt, mis oli läbi aastakümnete mu unistus ja soov, et materjal kokku saada ja talletada. Õnneks tekkis mõned aastad tagasi võimalus sellega rohkem tegeleda,“ rääkis Lääne. See, et elutöö sai kaante vahele napilt enne 60 aasta juubelit, polnud küll taotluslik. „Euroopa Leader-meetme projekti järgi pidigi raamat selle aasta lõpuks trükki minema. Aga siis tekkis mõte, et teen iseendale sünnipäevaks kingituse,“ tunnistas raamatu autor.
„Jäähoki pühamu. Jõgeva jäähoki 1945-2018“ on Lääne kinnitusel mõeldud kõigile. Spordisõpradele, jäähokihuvilistele ning loomulikult Jõgeva rahvale. „Neid Jõgeva inimesi, kellel pole elus mingit seost jäähokiga olnud, on väga vähe. Palju on andunud fänne. Ka pildimaterjal raamatus on selline, et fotodelt leiab palju nii mängijaid kui ka pealtvaatajaid. Paljud kindlasti leiavad sealt iseend või tuttavaid-sõpru. Siit leiab neidki hokimängijaid läbi aegade, kes pole üldse Jõgevaga seotud, aga kes on näiteks Jõgeva vastu mänginud,“ kirjeldas hokiraamatu autor.
Ka neile, kes hokist palju ei tea, pakub teos kindlasti huvi, sest lisaks statistikale leiab siit persoonilugusid ja põnevaid seiku. Ning kes tahab teada saada, kuidas on külmapealinn läbi aastakümnete oma vankumatut krooni kandnud, leiab iga hooaja juurest just selle talve miinimumtemperatuuri ja keskmised külmakraadid.
Raamatu autori hinnangul võiks meie riigis täna hokil paremini minna. „Eestis ei ole taasiseseisvusperioodil tekkinud võimalusi ära kasutatud. 1990. aastate algul olid kaks populaarset sportmängu, jäähoki ja jalgpall, pea võrdses seisus, jäähoki oli ehk mõnevõrra isegi jalgpallist ees. Nüüd on jäähoki kordades maha jäänud. Kui jalgpall rajab üle Eesti väljakuid, siis hoki pole paraku suutnud seda sammu käia. Sellel, kas Jõgeva hoki edasi läheb või sootuks välja sureb, on ka Eesti hokiliidul oma sõna öelda. Kui kohapeal väljakut ei ole ja noortega tööd ei tehta, siis hokipidu väga kaua jätkuda ei saa,“ nentis Tiit Lääne.
„Jäähoki pühamu. Jõgeva jäähoki 1945 – 2018”
A4 formaat
496 lehekülge
Koostaja: Tiit Lääne
Toimetaja: Sirje Ratso
Väljaandja: Paduvere Talumuuseumi Selts
Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Toetajad: Leader Eesti, Eesti Kultuurkapital, Jõgeva vald, Eksar Transoil, OÜ Juta & Kaido, Orthez, Moreen OÜ, Kalmer Lain
KERTTU-KADI VANAMB
