Kõige esmalt märkab Vahta Pildeniga juttu alustades tema silmi — helesinist ja noort pilku peaaegu kaheksakümmend viis aastaringi nii head kui halba kogenud inimese näos. Kui meie jutuajamine veidi edeneda on jõudnud, on mulle selge, et esmamulje ei peta — see inimene ongi noor, nii oma mõtteviisi kui tegude poolest. Ja halba, mida paraku igaühel elus ette tuleb, ta lihtsalt ei mäleta.
Ajendiks, miks ühel hilissuvisel õhtupoolikul talle end külla pakutud sai, oli tegelikult tema kevadel rajatud viljapuu- ja iluaed. Ei tule ju kuigi sageli ette, et selles eas hapravõitu kehaehitusega naisterahvas nii palju füüsilist jõudu vajava töö ette võtab. Pigem ollakse siis juba kimpus rohu ohjeldamisega vanade puude-põõsaste vahel.
Vahta Pildeni elu on aga läinud nii, et kuigi Maarja-Magdaleena on tema sünnikoht ja lapsepõlvemaa, tuli tal mõnekümne aasta eest siin “uusmaasaaja” ja uusasukana tegutsema hakata.
Sellest oma uuest vanast majast räägikski ta meelsamini kui iseendast, aga aegamisi jutulõnga kerides saab siiski pisut selgemaks nii üht kui teist.
Asula vanim maja
“Maja, kus ma praegu elan, on Maarja-Magdaleena kõige vanem elamu, ehitatud aastal 1894, ja see kuulus pagarite perekonnale. See tuba siin oligi küpsetustuba ja kui mina siia tulin, oli toa keskel veel tohutu pagariahi peaaegu alles,” jutustab Vahta, kes on need teadmised saanud kohaliku kooli endiselt ja kauaaegselt emakeeleõpetajalt Juhan Pihelolt, kes kohalikke küla- ja majalugusid uurinud on.
Pagariproua eesnimi olnud Sohvi, seepärast hakanud rahvasuu asulasse hiljem juurde ehitatud maju esialgu Sohvilinnaks kutsuma.
Praegu ei meenuta hubane elutuba ega kogu korraliku remondi saanud elamu küll enam millegagi ammuseid saia- ja leivaküpsetusaastaid, samuti mitte rahutut kolhoosiaega, kui siin vahel ka mitu peret ulualust sai, kuid eluaseme seisukorrast ilmselt just ülearu ei hoolinud. Aga sellest viimasest perioodist vana kooli kasvatusega eluaegne pedagoog rääkida ei taha, mainib vaid napilt ja jutu sees, et kui ta koristama hakkas, tuli palju klaastaarat konteinerisse vedada. Kolhoosi valdusse jäi maja aga sel moel, nagu paljud tema saatusekaaslased: et ei viidaks külmale maale, läksid omanikud üle mere. Riigikorra muutudes aga pärijad nii lootusetus seisus hoone vastu enam huvi ei tundnud.
Maja ostis Vahta Pilden kolhoosilt, maatüki riigilt.
Suur ja elujõuline pere
“Isa ja ema lugesid palju raamatuid, küllap nad sealt need nimeideed said,” ütleb Vahta, kui tema haruldase nime saamisloost kuulda tahan. “Meie pere lapsed on kõik omapäraste nimedega, mõnel on ka kaks eesnime. Mina olen tegelikult Vahta-Vendela, siis on Gendeala, Florentin-Viktor, Friet, Olem-Ermin, Ingrid, Tüüne, Vendo ja Suire,” loetleb ta ja kinnitab mu hämmeldunud pilgu vastuseks: “Just nimelt, meid on kokku üheksa, vanima ja noorima vahe on 20 aastat ja kõik on elavate kirjas ka. Mina olen kõige vanem. Isapoolne, Koolide suguvõsa on siinkandis põline olnud, isapoolne vanaisa oli Kassemalt pärit.
Ema oli ka Maarja-Magdaleena kihelkonnast.
Ema vanemate maja, mis valmis 1900. aastate alguses, on siinsamas, paar maja edasi, õde Gendeala elab praegu seal. Vahta rõhutab, et tänu sellele, et tal on palju õdesid-vendi, kellest viis siin lähikonnas elab, saigi ta vanemas põlves tagasi kodupaika tulla: sellestsamast kunagisest pagarimajast olid enam-vähem kõlblikud vaid vundament ja seinad, tõelise kodu aitasid tal siia rajada vennad-õed, vennalapsed, tütred ja väimehed.
“Meie pere elas Lilul ja koolis hakkasin 1933. aastal käima Kaiaveres, kus oli neli klassi. Maarja-Magdaleenas oli aga II astme algkool ja siin sain käia 5. ja 6. klassis. Varem käisin koolist tulles ikka vanaema juurest läbi, need kaks aastat elasingi siin,” räägib Vahta Pilden oma esimestest kooliaastatest.
Palju õpitud, veel rohkem õpetatud
Pärast 6. klassi lõpetamist Maarja-Magdaleenas viis haridustee terase tüdruku aga Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi reaalgümnaasiumi ossa.
“Ega ma selle peale tulnudki, et sisseastumiseksamid tulevad ja nendeks veel õppima peab,” meenutab Vahta muiates. “Aga läksin kohale, tegin eksamid ära ja võeti vastu.”
Veel kinnitab ta, et õppeasutuses kehtestatud koolivorminõue oli temale suur pluss — kulusid oli vähem, kuigi ka koolivorm tuli endal osta. “Mina poleks siis kindlasti linna kooli minna saanudki, kui poleks olnud ühtset koolivormi,” kinnitab suures peres kasvanu, kes tänu heale õppeedukusele õppemaksust vabastatud oli.
“Vanaema käis suviti taludes tööl, et aidata mulle riideid osta, ise töötasin ka koos temaga. Vormikleit oli tumesinine valge kraega, põll oli must. Pidulikul puhul kandsime valgeid kätiseid. Jõukamatest peredest pärit tüdrukutel oli peol käimiseks teine vormikleit, minul küll mitte. Ja ega ma polnud suur pidudel käija, siis läksin, kui oli kohustus esineda,” räägib Vahta, kes tegi kaasa mandoliiniorkestris, mis juba Maarja-Magdaleena koolis olemas oli.
Reaalgümnaasiumi järel oli elukutse-eelistus selge, seepärast jätkus koolitee pärast 9. klassi Tartu Õpetajate Seminaris. Aastanumber oli siis 1942 ja Pepleri tänava koolihoone oli selleks ajaks sõjas hävinud. Õppetöö toimus Laial tänaval, harjutuskooli ruumides, ja oli linnast üle käinud lahingute ja pommitamiset tõttu ka lünklik. Õpetajate seminar sai läbi 1945. aastal ja andis tollase määratluse järgi kesk-erihariduse ning õiguse õpetada koolis kõiki aineid kuni 6. klassini.
“Tööle määras meid Tartu Maakonna Täitevkomitee haridusosakond, kuid võimalusel arvestati ka koolilõpetanu sooviga. Kõrenduse kooli oli õpetajat vaja ja nii saigi minust kooli juhataja ja ainus õpetaja,” räägib Vahta Pilden oma esimesest töökohast. Tol ajal oli seadus, et kui lapsi on kuni 40, tuleb hakkama saada ühel õpetajal.
“Oi, mul olid väga head lapsed! Ja ega mul kogu õpetajana töötamise aja pole halbu lapsi olnud!” löövad Vahta silmad särama, kui huvi tunnen, kas noorel neiul raske polnud nii paljude rüblikutega üksi hakkama saada.
“Naljakaid lugusid juhtus vahel küll, aga koolivägivald ja koolikiusamine olid minu ajal täiesti võõrad. Koolis peab üksmeel olema ja tugev kollektiiv. Ka õpilastel peavad olema nii õigused kui kohustused. Kuidas sa inimeselast õpetad, kui tal kasvatust ei ole, see on minu arvates esmajärgulise tähtsusega. Ja ka õpetajad peavad üksmeelel olema. Koolis on nagu koduski: kui üks midagi keelab, aga teine lubab, siis pole võimalik last kasvatada,” läheb meie jutt teemale, mis tänapäeval paraku valusavõitu.
Vestluskaaslast jälgides saab aga mulle selgeks, et olgu teiste pedagoogidega kuidas iganes, Vahta Pildeni tunnis ei tulnud ilmselt kellelgi pähegi koerust teha. Tema jutt on tasakaalukas, lausele eelneb mõttepaus. Naeratus on harv ja napp, kuid see-eest siiras ja helge. Küllap tunneb iga ajastu koolilaps ära autoriteedi. Ja kui see olemas, võib kindel olla, et minutitki tunniaurust vilele, st tõrksate taltsutamisele ei kulu.
Kuhu tarvis, sinna tuli minna
Kõrenduse koolist tõi saatus noore pedagoogi peagi Maarja 7-klassilisse kooli, kus oli tema sõnul väga hea õpetajate kollektiiv ja tänu sellele ka õige tööõhkkond. Siin jäid tema hooleks matemaatika- ja füüsikatunnid. “Mul pole reaalainete vastu kunagi midagi olnud. Vajadusel olen õpetanud ka eesti ja saksa keelt, aga vastu tuli alati võtta need tunnid, mida pakuti,” räägib universaalsete oskustega pedagoog.
Kuigi Maarjas meeldis, ei saanud keelduda ka “dzoti ette viskumisest”, kui kõrgemalt poolt pakkumine ehk nõudmine tuli.
“Olin aasta Kudina algkooli juhataja. Seal muudeti vahepeal 7-klassiline kool algkooliks ja paljud õpetajad läksid ära. Aga aasta pärast pääsesin Maarjasse tagasi. Vahepel tuli mõned kuud ka Kaiavere koolis tunde anda,” räägib Vahta Pilden. Võib vaid arvata, et need äkilised minekud kohapealsete segadustega seotud olid, aga sellest, nagu üldse ebameeldivatest asjadest, ta pigem ei räägi.
Aastal 1955 muutus perekonnaseis ja tuli Eestimaa keskelt tuhamägede naabrusse kolida. Et abikaasa oli pärit Sondast ja tema töögi selle kandiga seotud, sai uueks koduks Kohtla-Nõmme, töökohaks sealne 7-klassiline kool. Töö ja pisikeste laste kõrvalt jätkus noorel naisel jaksu kõrgharidus omandada.
“Valisin geograafia, kuigi oleksin tahtnud ka matemaatikat. Aga arvasin, et seda on keerulisem kaugõppes omandada. Kaks aastat õppisin Tartus Õpetajate Instituudis, mis andis lõpetamata kõrghariduse (tol ajal oli selline termin kasutusel), ja seejärel Tallinna Pedagoogilises Instituudis.
Kui instituut läbi sai, oli tütar Küllike aastane, vanem, Merike, neljane. Lapsed olid sesside ajal siin Maarjas õe hoida,” räägib Vahta tööd täis aastatest, jättes üldse mainimata, et töötas Kohtla-Nõmmel aastatel 1955-1962 õppealajuhatajana ja oli aastatel 1962-1968 kooli direktor. Need faktid sain hiljem teada tema kunagiselt kolleegilt.
1968. aastal koliti perega Jõhvi ja ka sealses keskkoolis õpetas Vahta Pilden 5. –7. klassini kõigis neljas paralleelklassis geograafiat.
Noorest pensionärist sujuvalt vanaemaks
“Jõhvi koolist jäin kohe pensionile, kui 55 täis sain. Nii oli tol ajal kombeks ja ma ise olen seisukohal, et kui õpetaja enam koos lastega torni või mäe otsa ronida ega nende nalju kaasa teha ei jaksa, tuleb koolist ära tulla.
Ja kohe ootas mind ka vanaema amet. Vahepeal tuli matta abikaasa. Siis vahetasin korteri Lagedile, et oleks lähem Tallinnas tütre lapsi hoidmas käia. Ja kui teine tütar Tartus lapsehoidjat vajas, vahetasin korteri sinna,” räägib neljakordne vanaema ja praeguseks ka juba ühe tüdruku ja kolme poisi vanavanaema oma paljudest kolimistest nagu muuseas.
“Ja ikka käisin Tartust Maarja vahet, ema elas siin. Samas püsis teadmine, et tahaksin kunagi ikka päriselt maale ja kodukanti. Kui lootus tekkis siin see maja saada, hakkasime tasapisi remontima, aga vahepeal jäi ka remont seisma, sest omandiõigusega seotud paberite kordasaamine venis. Aga siin ma olen, kodus tagasi, ring sai täis. Päriselt kolisin sisse kümne aasta eest,” on Vahta rahul.
Veidi ikka aiast ka
Lõpuks räägime kevadel rajatud aiastki, mis küllatuleku algseks ajendiks oli.
“Mõte oli mul ammu. See piklik maatükk siin maja taga oli varem naabrite karjamaa. Pidasin ikka aru, mida teha paigaga, kus on vesine ja mis ka tuultele valla. Viie aasta eest lasin tiigi kaevata, nüüd on maa kuivem. Pinnas on siin enamasti kivirähk ja savi. Selsamal kevadel tõime lõpuks taimed ära. Ilupõõsad enamasti Juhani Puukoolist, muud istikud kohalikult kasvatajalt Alli Estornilt, kes neid mul ka istutada aitas. Aiaplaani palusin teha Ene Ilvesel, aga päris punktipealt ma seda järgida ei saanud. Põhimõte on mul siin, et hekk kaitseb külma eest viljapuid ja marjapõõsaid. Kõik taimed said korraga ära toodud ja kaks nädalat istutasin,” säravad aiarajaja silmad. Ja see, et ta siin nii tiigi kui kaevu kaevamise järel mulla labidahaaval ise laiali tassis, tuleb poolkogemata välja vaid jutu sees. “Oh, teised ka aitasid ja… mulle mulla ja kividega jändamine meeldib. Pinnas oleks küll veel tasandada tahtnud, aga ma ei mallanud enam istutamisega oodata, tahan ikka ise ka näha, milliseks aed kujuneb. Ma ikka loodan veel kümme aastat elada, esivanemad on enamasti pikaealised olnud. Ja ma olen ju veel noor, käin rahvamaja memmederühmas tantsimaski,” ütleb Vahta naeratades.
Teised Vahta Pildenist
Kohtla põhikooli inglise keele õpetaja Eha Saariste, kunagine kolleeg:
“Mina tulin tollasesse Kohtla-Nõmme 7-klassilisse kooli tööle 1960. aastal ja siis oli Vahta Pilden õppealajuhataja. Aastatel 1962-1968 oli ta aga meie kooli direktor.
Ta on mulle meelde jäänud väga sümpaatse ja sooja inimesena. Noorel õpetajal oli kerge sisse elada, sest kollektiivis oli väga hea tööõhkkond. Ta oskas seista selle eest, et koolis, kus tollal oli üle 600 õpilase, kõik omavahel hästi läbi saaksid, nii asula lapsed kui maalt siia õppima tulnud. Pealegi oli kool ka kakskeelne: üks paralleelklass oli venekeelne ja kõik õppisid koos ühes vahetuses. Polnud kiusamist ega vägivalda.
Vahta oli suur optimist, ei löönud kõhklema uute asjade elluviimise ees. Tema eestvõttel rajati meie uue koolimaja juurde aed, hiljem ka staadion. Kauni kooliümbruse eest sai meie kool tänu temale tol ajal mitu korda esikoha.
Ja kõigi nende juhivõimete juures — väga soe ja mõistev inimene!”
Ilme Roosmäe, naabrinaine:
“Vahta on selline, kes teiste juures halba ei näe, ta ei näe üldse elus halbu asju. Väga töökas ja ei kurda kunagi.
Mina olen temalt õppinud majandamist, rahaga ümber käimist. Pärast seda, kui tema nõuandeid kuulda olen võtnud, ei ole mul enam kunagi enne pensionipäeva näpud põhjas!”
iii
KAIE NÕLVAK
