Geenipankades seemnete säilitamisest on küll Vooremaas ja mujalgi sel aastal päris palju räägitud, jõudsid ju Eesti põllumajanduskultuuride seemned Eesti Vabariigi sünnipäeva paiku Teravmägede seemnepanka. Aga elurikkust tuleb säilitada ka looduses.
Seemnete säilitamine geenipankades on aga ainult osa elurikkuse säilitamise võimalustest, see viis kannab ladinakeelset nime ex situ, säilitamine väljaspool loomulikku kasvukeskkonda. „Seemnete geenipank on säilitaja rollis, kus seemned on kontrollitud tingimustes kas tänase kasutaja või tulevaste põlvede jaoks säilitatud. Samas, väliskeskkond muutub ju kogu aeg ja on oluline teada, kuidas seesama sort või liik looduses hakkama saaks,“ räägib Eesti Taimekasvatuse Instituudi geenipanga juhataja Külli Annamaa. Eluvormi säilitamiste tema loomulikus keskkonnas nimetatakse In situ säilitamiseks.
„Looduses on märke kliimamuutustest. Näiteks Teravmägedel liustikud tõesti sulavad ja kui olime seal 25. veebruaril, sadas vihma. Seda ei ole selles piirkonnas sellisel ajal juhtunud. Kohalikud teadlased rääkisid, et kui varem said jääkarud enamiku oma toidu jääpankadelt hülgeid püüdes, siis nüüd pole mitmel aastal fjordidel korralikku jääkatet tekkinud, hüljeste arv väheneb ja jääkarudel ei õnnestu neid püüda. Ja nii ongi nad hakanud taga ajama põhjapõtru ja tulnud isegi külade lähedale.
Ka Jõgeva Meteoroloogiajaama vaatluste andmetel on viimasel 60 aastal temperatuur tõusnud.
Teadlased on leidnud, et see materjal, mis looduses kasvab ‒ geneetiline ressurss, meie elurikkus – kohaneb nii uute haiguste kui näiteks põuaga ning seda saab kasutada sordiaretuses uute sortide aretamiseks, mis oleksid haigus- või põuakindlamad.
„Selle loomulikus keskkonnas säilitamisega – in situ – peaksime nüüd hakkama ka Eestis tegelema. Tähelepanu alla tulevad põllumajanduskultuuride metsikud sugulasliigid. Eestis näiteks metsporgand, merikapsas, metsõunapuu ja paljud teised. Ning muidugi heintaimed. Mitmete Jõgeval aretatud kõrreliste ja liblikõieliste heintaimede sortide lähtematerjal ongi Eesti loodusest kogutud ning meie kohustus oleks ka looduses neid liike säilitada ja nende arengut jälgida,“ selgitas Annamaa.
Kuidas see käib? Kõige lihtsam on seda teha juba olemasolevatel kaitsealadel, näiteks Lahemaa rahvuspargis, kus märgistatakse ära liigid, mis on pannud nimekirja kui põllumajanduskultuuride metsikud sugulasliigid. „Et me teaksime, et need nendes kohtades kasvavad ja saaksime neil silma peal hoida,“ täpsustas ta.
Selle kõige eesmärk on ju mitmekesisuse alleshoidmine. Just see annab võimaluse, et muutuvas keskkonnas on materjali, mis jätkuvatele muutustele vastu peab ja meil ka tulevikus võimaldab söönuks saada. Kui oluline see on, näitab asjaolu, et saja aastaga on 75 % meie põllumajanduskultuuride liikidest-sortidest hävinud.
See on töö, mis Eestis suuremas osas alles ees seisab. Euroopa spetsialistid on Eesti jaoks koostanud nimekirja 1700 liigiga, meie teeme sealt oma valiku, umbes 100-200 liiki, milliseid peame oluliseks säilitada. See eeldab koostööd botaanikute, sordiaretajate, keskkonnaministeeriumi ja maaeluministeeriumi spetsialistide vahel.
„Huvitav on asjaolu, et nimekirja kuulub ka tuulekaer, mida me küll kuidagi „tallel hoidma“ ei tahaks hakata. Tuulekaer on loomulikult kaera sugulasliik, aga vaevalt on plaan teda tulevikus aretustöös kasutada.
Säilitamine kasutades
„In situ säilitamise valdkonna alla jääb ka geneetiliste ressursside kasvatamine koduaedades ja -põldudel (on farm). Selles teemas on Eesti päris tubli,“ rääkis ETKI geenipanga juhataja. „Materjal säilib geenipangas muutumatuna, aga oleks mõistlik teda keskkonnaga kohanemiseks ja vanade sortide tutvustamiseks ka põllule panna.“ Eesti on selle edendamiseks ka päris mitu sammu astunud. Maaelu arengukavas (MAK) on meede, mille raames antakse kohalikku sorti taimede kasvatamise toetust. 2009. aastal alustati Sangaste rukki kasvatamiseks toetuse maksmisega, tänu millele tema kasvupind ka kiiresti kasvas. Viis aastat hiljem lisandusid teised põllukultuuride ning puuvilja- ja marjasordid.
„Praegu saab toetust näiteks ka valge ristiku ’Jõgeva 4’ kasvatamiseks, selle vastu hakati kohe huvi tundma ja nõudlus seemne järgi on väga suur,“ ütles Annamaa. „On ju tore, et meie vanad aretussordid on märgatud.“
Samuti kohalikud sordid, mida „tädi Maali“ kasvatab ja mille seemne ta kunagi kasvõi oma vanaemalt sai. Eestis on päris palju memmesid-taate, kes kasvatavad koduaedades vanu sorte, mida on põlvest põlve edasi antud ‒ herneid, kartuleid ja ube.
„Kui taat on oma külas kasvatanud palju aastaid sedasama uba ja terve piirkond ümber sööb seda vaimustusega – ja kasvataks ka ‒ kui saaks. Aga ta ei saa seda seemet osta, sest müüa võib ainult nende sortide seemneid, mis on sordilehes registreeritud. Ometi vanad sordid, mis ei ole küll nii kõrge majandusliku väärtusega, on aga väga väärtuslikud mitmekesisuse ja kultuuriloo hoidmise poolest. Nende seemnete levitamise võimaldamiseks tuli appi Euroopa Liit oma direktiiviga, mis lubab nüüd ka kohalikke sorte ja sordilehest juba maha võetud sorte natuke lihtsamatel tingimustel sortilehte lisada. Neid nimetatakse säilitussortideks ,“ räägib Külli Annamaa.
Helbi uba
Nii helistaski mõni aasta tagasi üks mees Võrumaalt tõeliselt ääremaalt, 2 kilomeetrit Venemaa piirist ja rääkis, et tema peres on ühte väga suureseemnelist oasorti kasvatatud kindlasti üle kuuekümne aasta ja paljud ümberkaudsed tahaksid seemet osta. Küsis nõu, kuidas tal oleks õigus seda müüa. Tänu uuele korrale tehtigi võrdluskatsed teiste oasortidega, selgitamaks välja, et ühtegi sarnast sorti Eesti sordilehes ei ole, ja nii saigi see uba registreeritud oma küla nimega ’Helbi uba’. Nüüd on seda mitmetes seemnepoodides müügil.
Võrumaalt tehti just tänavu ka taotlus hernesordi kohta. „Juba taotleja vanaema kasvatas sama hernest ja nii ta soovibki sordile nimeks panna ’Vanaema hernes’,“ rääkis Annamaa ühest menetlusjärgus taotlusest.
Samuti pole vanadel sortidel, mis on küll sordiaretajate poolt kunagi aretatud, kuid oma omadustelt uutele alla jäänud, enam suurt majanduslikku väärtust. Ka neid saab taas registreerida sordilehes säilitussortidena. Nii on jälle tagasi meile kõigile tuntud kartulisort ’Jõgeva kollane’.
Oleks väga oluline, kui info sellest, kui on põlvest põlve kasvatatud oma seemnest kas köögi- või põllukultuure või on aias mõni väga vana õunapuu või marjapõõsas, jõuaks Eesti Taimekasvatuse Instituudini.
„See on meie kultuuripärand. Nii sordid ise kui ka nende päritolu ja kasvatamise lugu“ rõhutas Külli Annamaa.
„Sugugi ei pea neid sorte registreerima sordilehes, kui seemet müüa pole kavas. Aga geenipangal on niisuguste seemnete üle alati hea meel. Kui see hea vana sort kasvab edasi ainult oma kasvataja aias või põllul ja geenipanka ei ole jõudnud, võib ta olla kadumisohus,“ selgitas ta.
Ja geenipangast antakse ka seemneid kasvatamiseks välja. Seda loomulikult lepingutega, enamasti kas sordiaretuse, teadustöö või hariduslikel eesmärkidel. Samuti kui mõni muuseum tahab kohalikke sorte tutvustada.
Kui teate mõnd vana aedvilja- või puuviljasorti, mis vääriks säilitamist, võtke palun ühendust Eesti Taimekasvatuse Instituudiga kylli.annamaa@etki.ee või 53451468
ANDRA KIRNA
