Aastakümneid Jõgeva keskkooli ja hiljem Jõgeva ühisgümnaasiumi raamatukogus töötanud Vaike Pärn on pälvinud tunnustusi erinevatel aegadel. Möödunud nädalal käis ta sotsiaalkaitseministri Kaia Iva vastuvõtul tublimatele eakatele vabatahtlikele. Üks ekstravagantsemaid austusavaldusi sai Vaikele osaks, siis kui kolleegid ta ühelt koolimajas peetud juubelisünnipäevalt tooliga koju kandsid.
Tunnustuse sotsiaalkaitseministrilt pälvis Vaike Pärn järjepideva vaimuvärskendava tegevuse eest Jõgeva sotsiaalkeskuses Elukaar. Seal käib ta elanikele ajalehti tutvustamas, erinevatel teemadel vestlemas. Kunagine Elukaare juhataja Kalle Piiskoppel kutsus kogenud raamatukogundusspetsialisti Vaike raamaturiiulit korrastama, raamatuid teemade järgi ritta panema. Seejärel hakkas Vaike Pärn ühele sügava nägemispuudega daamile raamatut ette lugema. Mõne aja möödudes hakkas tema ümber kogunema terve seltskond Elukaare elanikke. Nii on see kestnud tänaseni.
“On hea meel, et minu tulekust Elukaarde rõõmu tuntakse. Ühiseks kokkusaamiseks hakatakse tubadest välja tulema. Üks proua kaebab sageli kehva tervist, aga kui teda veidi ergutan ja soengut kohendada aitan, muutub ta hoopis reipamaks ja ühineb seltskonnaga. Mõned tulevad ühistele kogunemistele ratastoolis. Üks mõtteerksamaid meie hulgas on vanaproua Eha, kellele iga maailma asi korda läheb.”
Meeldiv on olla sõbralikus ja vaatamata kõrgetele vanustele aktiivse eluhoiakuga õhkkonnas, mille loomisele ja püsimisele on oluliselt kaasa aidanud juhataja Heli Raevald.
Vaike Pärnal on Elukaarde tulles alati kaasas ajalehed Vooremaa ja Õhtuleht, ajakiri 60 +. Raamatutest tutvustas ta viimati Elukaares Mart Laari kirjutatud “Eesti suured armulood”.
“Juttu ajades räägime nii Eesti kui välismaa sündmustest. Oleme kõnelenud ka islamiäärmuslaste kordasaadetud terroriaktidest, mille toimepanemine paneb koosolijad tundma hirmu Euroopa ja maailma tuleviku pärast,” ütles Pärn.
Sõja-aastate laps
Üheksalapselises peres sündinud Vaike Pärna lapsepõlve jäid ka teise maailmasõja aastad. Tema jutust selgub, et mõlemas vaenulikus pooles oli säilinud inimlikkust. “Jõgeval viibinud Saksa sõjaväelased olid paljude elanike vastu viisakad. Mäletan, kuidas nad meie perekondlikel sündmustel püüdsid eestikeelseid laule laulda (näiteks Läänemere lained ) ja kunstmett pakkusid. Mõnigi Jõgeva naine läks linnast lahkunud sakslastega kaasa.
Mäletan ka punaarmee sissetungi 1944. aastal. Pommid kukkusid Pedja jõkke. Meie pere varjas end metsas. Ühelt punaarmee ohvitserilt, kes meid leidis, saime selle eest pahandada. Isa pakkus vene sõjaväelastele aga koduaias kasvatatud tubakat, mida hoolega vastu võeti. Suitsunälg oli suur. Ühtlasi muutusid nad rahulikumaks. Küsisid, kas meil on nõukogude raha. Kui kuulsid, et mitte, siis rahunesid, andsid mõned mündid,” meenutas Pärn.
Koos raamatute ja raamatusõpradega
Vaike Pärna esimeseks töökohaks oli koristaja-käskjala amet Jõgeva rajooni täitevkomitees. “Käskjalal tuli mööda linna käia ja panderolle kohale viia. Kui kuulsin, et Jõgeva keskkooli vajatakse raamatukoguhoidjat, läksin ennast pakkuma. Algul tuli siiski olla arveametnik. Töövahendiks arvelaud ja arvutusmasin Felix. Varsti sain aga tööle raamatukogusse,” ütles naine.
Meenutades oma kunagisi tööaastaid, märkis Vaike, et raamatud olid eraldi riiulites 1-3, 4-6, 7-9 ja keskkooliõpilastele. Kõige nähtavamale kohale pandi poliitiline kirjandus. Õpikute tellimise arutasin õpetajatega läbi. Mõnigi raamat tuli riiulilt kõrvalda. Nii juhtus ühe raamatuga Tartu rahust: ajalooõpetajad leidsid sealt “valedˮ faktid.
Vaike Pärn koondas enda ümber raamatusõprade ringi, kus kultuuriloolist tegevust arendati ja näitemängegi selgeks õpiti.
“Mitmetel teemadel tuli anda ka raamatukogutunde, mille läbiviimiseks avanes võimalus siis, kui mõni õpetaja haige oli või koolitusel viibis. Teemad soovitas linnaraamatukogu juhataja Sirje Narits.”
Vahel tuli Pärnal anda ka päris õppetunde, näiteks erialaõpetaja puudumisel bioloogiat õpetada. “Olen koguni arvutiõpetust õpetanud. Mõtlesin, kuidas hakkama saan. Mulle öeldi, ära karda, õpilased teavad sellest valdkonnast sinust paremini. Nii ka oli. Et oskasin aga kiiresti kirjutusmasinal kirjutada, aitasin mõnelgi poisil või tüdrukul kirjutisi arvutil ümber lüüa.”
Vaike Pärna algatusel kutsuti kooli kohtumisele mitmeid kirjanikke. “Külas käisid Ellen Niit, Hando Runnel, Mats Traat, Arvo Valton, Heino Kiik, Juhan Viiding, Mauri Raus, Jaan Rannap, Juhan Saar.
Heino Kiigega oli huvitav vestelda ka puu- ja köögiviljade kasvamisest.
Kohtumised kirjanikega eeldasid ka teatud rahalisi väljaminekuid. Vajalikud summad aitas leida Jüri Leesmendi ema, kes oli Jõgeva alevikus ametiühingutööl.”
Vaike Pärn rääkis hea sõnaga paljudest Jõgeva kooliõpetajatest. Üks neist on nimekas ajalooõpetaja Eino Veskis, kelle Vaike kutsus koos endaga sotsiaalkeskusesse Elukaar vaimuvärskendavaid kokkusaamisi läbi viima.
Vaikel on mitmeid albumeid piltidega erinevatest aegadest. Ühel pildil on inimesed veoauto kastis.
See paneb teda meenutama, kuidas ta koos kolleegidega kooli veoautoga Leningradist suhkrut ostmas käis.
On ka pilt, kus Vaike toolil ja teised teda kandmas. “Pidasime koolimajas minu sünnipäeva. Järsku tekkis koosolijate keskel soov koju minna. Ülevas meeleolus tekkis neil idee mind tooliga koju kanda. Vallatu mõte saigi teoks tehtud.”
Vaike Pärna hobiks on ka laulmine. Praegu laulab ta Hillar Laane juhendamisel tegutsevas eakate ansamblis, mis jõulude ajal käib esinemas ka Jõgeva sotsiaalkeskuses Elukaar.
Vaikele meeldib ka toimunut kirja panna. Tema meenutused on kirjas raamatus “Mälestuste Jõgeva”.
Meeleolukalt ja vaimukalt on Pärn kodusesse märkmikusse kirja pannud ka reisi Tallinnasse paremate seeniorvabatahtlike vastuvõtule. Seiklusrikkalt kirjeldab ta olukorda, kus Tapal tuli raudtee remondi tõttu rongist maha tulla ja Rakkeni sõiduks bussi otsida.
Maakodu ohvrikiviga
Vaike Pärn püüab võimalikult palju päevi veeta Vaimastveres asuvas maakodus. “Oleme teinud kiviktaimla, isutanud lilli ja pannud kasvama muru. Kartulit ma enam ei kasvata, sest nooremad pereliikmed leiavad, et seda on ökonoomsem turult osta. Kartulimaale istutasin aga maasikataimed, mis tänavu küll imeväikse saagi andsid.
Minu maakodul paikneb ennemuistsetest aegadest ohvrikivi.”
Liikumine ja tee rummiga
“Mu elu on olnud lihtsamast lihtsam. Töötasin ju 54 aastat järjest kooliraamatukogus,” arvab Vaike oma elust, mis tegelikult muidugi sisukalt ja huvitavalt möödunud. Oma tervist iseloomustab ta sõnadega: “Ma pole õieti tablette tarvitanud. Meeldib liikuda, milleks lisaks maatööle annab võimalusi kõndimine Jõgeval. Kõnnin enamasti mitu korda päevas ühest linna otsast teise.
Ühe tervisejoogi olen enda jaoks siiski avastanud. Enne magama minemist joon teed, kuhu lisatud moosi ja tilgake rummi (kingiti Vaikele kaheksakümnendaks sünnipäevaks). Uni tuleb suurepärane ja ärkan igati reipalt ja uus päev võib alata.”
Päev pärast meie kohtumist läks Vaike Pärn ekskursioonile Jõgeval tegutseva Väärikate Akadeemiaga.
Vaike Pärna elukäik
*Sündis 1935.aasta 19. septembril Jõgeval
*1942-1950 õppis Mustvee maanteel asunud koolimajas
*1957 lõpetas töö kõrvalt Jõgeva töölisnoorte keskkooli
*1952-2006 töötas Jõgeva keskkoolis ja Jõgeva ühisgümnaasiumis arveametnikuna, raamatupidajana, sekretär masinakirjutajana ja raamatukoguhoidjana
Tunnustused:
*Jõgeva linnapea Viktor Svjatõševi ja linnavolikogu esimehe Ants Prii tänukiri ajalooliste meenutuste kirjapanemise eest. (Mälestuste Jõgeva I raamat, 2005)
*Jõgeva linnaraamatukogu tänukiri 2015
*Jõgeva linnapea Aare Olgo ja Jõgeva linnavolikogu esimehe Margus Kase tänukiri kirjanduslike elamuste pakkumise eest sotsiaalkeskuses Elukaar
*Tänukiri Jõgeva sotsiaalkeskuse Elukaar 20 aastapäeva puhul, 2016
*Tunnustus sotsiaalkaitseminister Kaia Ivalt eakate vabatahtlike vastuvõtul, 2017
*Alates 1958. aastast abielus Jüri Pärnaga, kes töötas koolis majandusjuhataja ja poiste tööõpetuse õpetajana
Hobid: käsitöö, liikumine, aiatöö, lugemine, laulmine
*lesk
*1958. aastal sündinud tütar elab Tartus
*Poeg sündis 1960 ja suri 1997
*Vanaema ja vanavanaema kokku kümnekonnale lapselapsele ja lapselapselapsele
Hooliv ja tähelepanelik inimene
Kauaaegne ajalooõpetaja, samuti sotsiaalkaitseministrilt tunnustuse pälvinud väärikas eas vabatahtlik Eino Veskis ütles, et oli Vaikele ajalooõpetajaks töölisnoorte keskkooli esimeses lennus. “Ta õppis väga hästi ja eriti põhjalikult tundis ajalugu. Jutustas vastamisel peaaegu seda sama, mis mina tundides rääkisin. Peaaegu sõna sõnalt. Hiljem sai temast silmapaistavalt tööle pühendunud raamatukoguhoidja.
Vaike Pärn kutsus ka mind sotsiaalkeskusesse Elukaar eakatega vestlema. Nüüdseks olen selles hubases majas käinud juba kuus aastat. Kui Vaike Elukaarde tuleb, toob ta sageli kaasa oma maakodus kasvatatud aed- ja köögivilju. Inimesena on talle iseäranis omased hoolivus ja tähelepanu.”
JAAN LUKAS
